Balkan ja Sinimäed

 

Enne kesist ?Elu on ime? on Kusturica võitnud Kuldlõvi, Kuldse Palmioksa, Hõbelõvi ja Hõbekaru ning temast tasub eeskuju võtta. ?Elu on ime? (?Life is a Miracle?/??ivot je čudo?, Serbia ja Montenegro/Prantsusmaa, 2004). Stsenaristid Ranko Boric ja Emir Kusturica, re?issöör Emir Kusturica. Osades Slavko ?timac, Natasa, Solak. Linastub kinos Sõprus.

Kord tegin pika bussisõidu läbi Poola, sõitjate nõudmisel pandi videomakki üks eesti komöödia: pool bussi rõkatas laia lõuaga naerda, teisel poolel oli piinlik mis piinlik. Ka Emir Kusturica seni viimast filmi ?Elu on ime? on põhja sajatatud, aga mulle see meeldib. Komöödiat ei defineeritagi naeru kaudu, et kas ajab kellegi puksuma või mitte. Inimeste maitse erineb tohutult, naljamaitse kõige rohkem. 

 

Hüpped kümnest varrukast

 

Komöödia?anri peamiseks tunnuseks on kiired hüpped ühest situatsioonist teise, ühest psüühilisest olekust vastandisse, jalgadelt pea peale. Ja Kusturica puistab neid hüppeid kümnest varrukast: peategelane, raudteeinsener Luka (mängib Slavko ?timac) taastab kuskil Bosnia mägikülas serblaste alal Austria-aegset raudteed, et meelitada ligi turiste. Ja mis juhtub pärast tunnelitega lõigu pidulikku avamist? Puhkeb sõda, raudteed kasutatakse relva- ja salakaubaveoks. Ta peab koguni oma tunneli sulgema. Isiklikult Lukal läheb oma rööbast vaja selleks, et selle peale oma kael panna… Ja tunnelis kõmmutavad sõbrad üksteise pea peale pandud pudelit nagu Wilhelm Telli õuna. Vaat, niisugune sõda…

Ja tegelaste tundedki vahelduvad kähku! Kord Luka armastab oma moslemineiust armukest Sabahat (Natasa Solak), siis jälle vihkab. Moslemite seksuaaleetikast on meil mõneti teistsugune ettekujutus. Sabaha aga risti ette ei löö, tema teatab, et isadele ei saagi kõike rääkida. Sabaha jõuab patriarhaalsusest emantsipateerituseni üks-kaks-kolm. Mõnes tõsipsühholoogilises teoses kuluks selle ülemineku põhjendamiseks terve film. Kusturica teeb siin kiire hüppe.

Kas Sabaha on islami mees?ovinismi vastu mässaja? Ühelt poolt ei ja teiselt poolt jaa, täpselt nii, nagu peab. Tema järgib ainult isiklikke tundeid, ja komöödiale iseloomulikult on see leegitsev kirg. Kuidas lõpeb Luka ja Sabaha meeletu armastus? Luka teeb enesetapukatse ning Sabaha saab kuuli kannikasse. Luka poeg Milos, provintsitasemel jalgpallitäht, ootab kutset Belgradi Partizani, et hakata profiks. Ja mis kutse ta saab? Tal tuleb minna sõtta! Kohalik sõjaväeülem ütleb, et sõda ei tule, kuna serblastel on Moskvas mitu rauda tules, ja venelased, teadagi, sõda ei taha. Mis peab olema järgmisel hetkel? Madin lahti! Ja kuidas Milosel läheb sõjas? Saab kangelaseks? Langeb? Ta võetakse vangi! Ja milliseid kokkupõrkeid me näeme? Neid, kus Bosnia serblased võitlevad omadega, ja neid, kuidas omasid reeturlikult selja tagant maha lastakse. Ainuke moslem, keda serblased tulistavad, on naissoost, tema nimi on Sabaha ja tema tegeleb parajasti pissimisega…

Kui Dalí ja Buñuel 1929. aastal oma sürrealistlikus filmis ?Kuldajastu? esimest korda sellist naturalistlikku kujundit kasutasid, tõusis kogu Euroopa nagu üks mees nende vastu vihaselt üles, vibutas rusikat. Kuradi kabajantsikud, ei ole teil austust eetika ja naisterahva vastu! Stseeni peeti õigusega kõrvakiiluks Madonna kultusele; naised ju niisugust asja ei tee, naised on pühad… Nüüd rõkatab saalitäis publikut (vähemalt osa) isegi siis, kui paljas kannikas saab läbi optilise sihiku märklauaks ja peagi lajatavad lasud. O tempora, o mores! ohkame koos Ciceroga.

Sabaha on juriidiliselt sõjavang, keda puutuda ei tohi. Kindlasti avaldub niisugustes stseenides sõja olemus iseloomulikumalt. Muuseas, Kusturica ise on serblane.

 

Liialdused ja hüsteerikud kuubis

 

Luka naine Jadrana armastab oma meest, poega ja Serbiat koledasti, ent laseb ungarlasest muusikuga sõja eest jalga. Ungarlased on aga serblaste vaenlased. Jadrana on andetu ja auahne lauljanna, iseenesest mõista kuuleme ja näeme tema laulu nõnda rohkelt, et meie kõrvad löövad pilli. Luka ja ta naaber Veljo on igipõlised sõbrad, pealegi nõod. Komöödiafilmis tähendab see ainult seda, et nad peavad ilmtingimata tülli minema.

Ka filmi peamine liin sisaldab vastuoksust: Veljo toob Lukale Sabaha kui sõjavangi, kelle vastu võiks moslemitelt välja tingida oma armastatud poja Milose, ja loomulikult armub Luka nõnda põhjalikult, et pole enam vangide vahetusest sugugi huvitatud. Temas võitlevad armastus armukese ja armastus poja vastu, mis viibki vabasurma kavatsuseni. Hiilgav lugu!

Komöödia?anr sobib otsekui õppelaboratooriumiks, siin on kõik liialdatud ja seega eriti silmatorkav. Mõnikord jäävad vaatajal tegevuse kõrvalliinid märkamata, eriti nii tempokas teoses nagu ?Elu on ime?. Siin veab üht kõrvalliini eesel (koos teiste lojuste ja ulukitega) ja nagu dramaturgiateooria nõuab, on loom ka kulminatsioonihetkel raudselt kohal. Just eesel paneb seisma rongi, mille all raudtee-ehitaja Luka ennast armuvalu tõttu tappa ihkab.

Ka kõik tegelaste karakterid on loomulikult üles puhutud, enamus hüsteerikud ruudus ja kuubis nagu komöödias tavaks. Neile on vastandatud sangviinikud Luka ja Veljo, ja nemad on jäägitult sangviinikud, nemad sõdivad keset mürsuplahvatusi malelaual. Ja Lukale ei lähe sõda üldsegi korda, tema elab ainult isiklikku elu.

Võib-olla mõned vaatajad ootasid Kusturica eelmiste filmide ?Maa-alused? ja ?Must kass, valge kass? taseme kõrget ületamist? Jah, nende lootused pisut luhtusid. Aga kaua sa ikka jõuad rekordeid püstitada?

Kusturica on viimase aja Euroopa kõige rohkem autasustatud re?issöör, ta on oma eelmiste töödega võitnud Kuldlõvi, Kuldse Palmioksa, Hõbelõvi ja Hõbekaru. Temast tasub eeskuju võtta.

 

Sinimäed läbi komöödiaprisma

 

Miks panin oma loole seesuguse pealkirja? Aga sellepärast, et lugesin hiljuti ajalehest kavatsusest teha film Sinimägede tandrist 1944. aastal. Kas tõesti soovib keegi ikka veel tõestada, et ?meil oli õigus?? Tahab panna sõdima ühe legendi teise legendi vastu? Meie idanaaber võitleb siiamaani oma Suures Isamaasõjas hoogsalt edasi, meil ei tasuks teda järgida. Kusturica räägib kümme aastat pärast viimaste Balkani sõdade lõppu läbi pisarate ja naeru tõtt, ka meil on selleks aeg. Sinimägede film võiks olla ainult komöödia. Jätame õige naerdes hüvasti oma minevikuga, ah?