Auhinnatud ja korralik igavus

Margit Adorf

Mängufilm „Soovin, et oleksid siin” („Wish You Were Here”, Austraalia 2012, 89 min), režissöör ja stsenarist Kierna Darcy-Smith, kaasstsenarist Felicity Palmer. Osades Joel Edgerton, Felicity Price, Teresa Palmer, Anthony Starr jt. Linastub kinos Artis ja kinoketis Forum Cinemas.

Meie kinodesse on jõudnud mängufilm „Soovin, et oleksid siin”, mis võitis Austraalias mitmeid auhindu, näiteks Austraalia filmiinstituut nimetas linateose parima originaalstsenaariumiga filmiks, instituudi preemia noppis ka parim kõrvalosatäitja Antony Starr Jeremy Kingi rolliga. Austraalia filmikriitikud autasustasid seda filmi aga viies kategoorias: parim peaosaline Joel Edgerton (Dave Flannery roll), parim kõrvalosatäitja, parim montaaž, parim stsenaarium ja lõpuks nimetasid kriitikud selle ka möödunud aasta parimaks Austraalia filmiks. Kriitikute auhinna nominentideks jõudsid ka operaator ja režissöör Kieran Darcy-Smith, kuid nendes kategooriates film preemiani ei jõudnud. „Soovin, et oleksid siin” avas „Sundance” filmifestivali, kuid väljaspool Austraaliat pole seni ühtegi nominatsiooni ega preemiat sellele kukkunud.
Sellise kiiduoreooliga filmi puhul ütlen ma siiski veidi raske südamega, et kui see stsenaarium oli möödunud aasta Austraalia filmitoodangu seas parim, siis pidi olema üsna kehv originaalstsenaariumide filmiaasta. Lugu on ühest küljest küll korralik, kuid siiski üdini trafaretne, läbinähtav, pole põnevuse pinget, et huvitav-huvitav, kas see olukord on nüüd nii või naa, kes on süüdi, mis toimub, pole üllatavaid keerdkäike süžees. Kogu filmi jooksul pole täiskasvanud inimesele, kes varemgi mõne filmi näinud või raamatu läbi lugenud, mitte midagi erutavat, miski ei pane kulmu kergitama, pole ootamatusi. On lihtsalt põnevusfilm, kus puudub igasugune põnevus. Kuigi, jah, see on korralikult vormistatud linalugu, aga see on ühtlasi lugu, mida on sada korda kuuldud-nähtud ja selle teame-küll-millega-see-lõpeb loo edasiandmisel pole nagu püütudki midagi värsket pakkuda. Võtab nõutuks.
Lugu ise on selline: varases keskeas inimesed, mitte enam kõige nooremad, kuid vanad ka just mitte, ütleme nii pealt 30aastased, lähevad Kambodžasse turismireisile. Noorem õde on endale leidnud uue peika, keda tunneb napilt paar kuud. Tollelt pärinebki reisiidee, kuid naine ei julge päris üksi minna, kutsub kaasa oma vanema õe koos tema abikaasaga, sest neil on kolmas laps sündimas ja millal nad ikka veel reisile saavad lähema paari aasta jooksul. Pidutsetakse, juuakse alkoholi, võetakse kahtlase väärtusega narkotablette. Hiljem on häda majas: mäluauk, noorema õe kutt kadunud kui tina tuhka, eluga tuleb kuidagi edasi minna. No ja kuidas siis see asi laheneb. Võiksin veelgi sisu ümber jutustada, sest, nagu mainisin, lugu ise ei paku mingeid üllatavaid lahendusi: kes kinno filmi vaatama jõuab, see teab asja nähes juba mitu sammu ette, kõik läheb oodatud rada, loogiliselt, nagu võib aimata. Mulle ei paku niisugused filmid midagi, iseloomustan neid ühe sõnaga: igav. Kümme korda parema meelega vaatan mõnevõrra kipakat, lausa halbagi filmi, kehvalt vormistatud kraami, kus näitlejad lausa valusalt halvad, kui sellist leiget lahjat leemekest, kus kõik on korrektne: head näitlejatööd, laitmatu kunstniku- ja kaameratöö, meeldivalt valitud muusikapalad, sujuv sisu jms. Kõige hullem on asja juures see, et lool puudub igasugune keskne mõte, ei näe seal mingit intriigi, raskuste ületamist, moraali, tegelaste arengut, mis mind vaatajana köidaks.
Pealiin on siin abielupaari Alice Flannery (Felicity Price) ja Dave Flannery (Joel Edgerton) omavaheline suhe ja abielukriis, mängu tuleb usalduse kaotus, petmine, õnnetusega toimetulek. Kuid tegelaste reaktsioon nendele sündmustele on edasi antud kuidagi pinnavirvendusena. Me näeme küll mehe ja naise läbielamisi, mille näitlejad on väga kenasti välja mänginud, ka nende väikesed lapsed on teinud väga head tööd, kuid sellesse teemaringi pole autorid siiski sedavõrd süvenenud, et filmi lausa suhtedraamaks või psühholoogiliseks saaks nimetada. Tundub, et lihtsalt nenditakse fakti ja liigutakse edasi. Alustalasid ei raputata, elu ümber ei hinnata. Elu läheb edasi vana rada, vähemalt selle järgi, mis filmis näidatakse.
Neile, kes soovivad lihtsalt vaadata head näitlemist ja kauneid kuldsetes toonides kaadreid, kindlasti film meeldib. Kuid neil, kes ootavad filmilt midagi enamat kui kauneid klantskaadreid ning viksi ja viisakat dramaturgiat, mis on küll korralik, kuid ei raputa, soovitan filmi vahele jätta. Austraalias osatakse häid ja väga häid filme teha küll, on tehtud sellest filmist paremaid asju ja tehakse ka edaspidi. Liigitaksin selle linaloo küll korralike, kuid pigem keskpäraste filmide riiulile, mitte paremate palade hulka. Aga, noh, täispika debüütfilmi kohta täitsa korralik. Nimelt on filmi režissööri Kieran Darcy-Smithi varem pigem telenäitlejana tuntud, ta on kätt proovinud ka stsenaristi ja produtsendina, teinud lühifilme. Tal on režissöörina praegu töös veel kaks täispikka filmi, nii et saab näha, mis tema käe alt veel tuleb. Üks valmivatest filmidest on muuseas juba 2008. aastal stsenaariumipreemia pälvinud, parim riiulitöö või kuidas seda tiitlit tõlkida, parim produtseerimata stsenaarium (Best Un­produced Screenplay). Jutt käib filmist „Mälestuspäev” („Memorial Day”), mis peaks valmis saama järgmisel aastal. Lootust on, ehk laseb režissöör Darcy-Smith endal minna veidi lohakama elegantsi rajale ja pole edaspidi enam nii püüdlik, et lõpptulemus saab steriilselt igav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht