Armastus ja külm

Donald Tomberg

„Lumekuningannas” on kõrvuti kolm peamist motiivi, mida sünteesitakse: realistlik suhtedraama, muinasjutt ja psühhoanalüütiline küsimus inimese mina kohta.Mängufilm „Lumekuninganna ” (F-Seitse 2010, 99 min), režissöör ja stsenarist Marko Raat, operaator Marius Matzow Gulbrandsen. Osades Helena Merzin, Artur Tedremägi, Egon Nuter, Toomas Suuman, Anni Kreem jt. Kunstnikud Jack van Domburg ja Eva-Maria Gramakowski, helilooja Sten Šeripov, kostüümikunstnik Aldo Järvsoo, produtsent Kaie-Ene Rääk. Esilinastus 26. II , jookseb Tallinna kobarkinodes ja Tartu Ekraanis.          Assotsiatsioon, mis ennekõike soojusest ja külmast lähtub, jaotab muidugi elusa ja elutu. Soojus seostub liikumise ja voolamisega, külm seisaku ja tardumisega. Elus on soe, elutu on külm. Talvel näib loodus tarduvat, kevadel ta ärkab. (Tõsiasja, et talvel kasvatavad puud oma juuri, ei pane me lihtsalt eriti tähele.) Soojuse ja külma vahetu tähenduslikkusega näib kõik justnagu selge. Marko Raadi „Lumekuninganna” toimetabki tolles vahetus tähenduslikkuses,  keerab seda aga omakorda ka ümber, tekitades sisemise opositsiooni, kus külmale vastab elu, soojusele aga surm. 

Suhted

Külm äridaam Naine on haige. Lapi nõid määrab talle külma ravikuuri koos vajadusega noore poisi vere järele. Nüüd sõltub Naise ellujäämine looduse ürgsetest printsiipidest ja külm peab otsustama, kas jätab Naise ellu või mitte. Nõnda toimub filmi alguses paradigmanihe, igapäeva reaalsus nihutatakse müstilisse, maagilisse vinklisse. Äridaamist saab Lumekuninganna, Naine, kes laseb maja oru põhjas jäiseks lossiks ümber ehitada. Õige varsti on Naine leidnud ka Poisi. Pahaaimamatu  koolipoiss saab ööklubi ees naiselt laubale suudluse ning langeb seejärel daami lummusesse. Edasi hargnebki Naise ja Poisi vahel suhtedraama, millesse sekkuvad ka ehitustööde pealik ja Poisi endine tüdruksõber. „Lumekuningannas” on kõrvuti kolm peamist motiivi, mida sünteesitakse: realistlik suhtedraama, muinasjutt ja psühhoanalüütiline küsimus inimese mina kohta. Võiks öelda, et suhtedraama hargneb siin muinasjutu raamides,  psühhoanalüüs aga ühendab/vahendab neid kaht (poolust?).

Muinasjutt toimib muidugi H. C. Anderseni „Lumekuninganna” taustal, koos laiemate ja detailsemate viidetega (näiteks punased kingad), kuid muinasjutt areneb selles filmis ka just füüsilise keskkonnana: mida jäisemaks muutub Naise maja, seda ebareaalsemana see mõjub. Tugevaim muinasjutulisust loov aktsent on filmis muidugi aga lummus, uim,  milles viibib Poiss. Mitte unistav või vitaalne armumine, vaid tardumine. Suhted seevastu hoitakse rõhutatult realistlikud, dialoog on argine, suhetes ja tegevuses ei juhtu midagi nähtavalt ja otseselt „muinasjutuliselt” võimatut. Psühhoanalüütilisele motiivile viitab tegelaste oma mina järele küsimine, oma minasuses kahtlemine. Märkida võiks ka, et keskkond saab „Lumekuningannas” topelttähenduse, kuna see joonistab välja vertikaalse mõõtme,  mis aga omakorda on lahutamatult seotud filmi dramaturgilise kompositsiooniga. Maja asub oru põhjas (järvel?), taustal on mäed, järvejääst saetakse ehitusplokke, kolmes episoodis vajutakse aga rõhutatult märgiliselt ka vee alla. Nõnda võiks lennukalt ja üsna lihtsalt interpreteerida jäist järvepinda peamise tegevuskohana kui teadvuse ja alateadvuse piiri, platood, mida samas lõhutakse ning kus kord on prevaleerimas üks, kord teine pool. (Lummus valitseva tundeseisundina võiks seda samuti kinnitada.) Omaette teema olekski seda vaatepunktide sünteesi harutada, huvitavam tundub praegu aga vaadata, kuidas on „Lumekuningannas” lood armastuse ja läheduse võimalikkuse/võimatusega.

Üks on „Lumekuningannas” kindel: nii ei saa, et traumasid ei oleks. Mitte lihtsalt, et keegi saab ikka haiget, vaid kõik saavad haiget, kättemakski ei jää tulemata. Haiget saadakse,  aga ikka püütakse. Ja siin võiks „Lumekuningannat” interpreteerida kahte moodi ja lausa vastukäivalt. Võib interpreteerida pessimistlikult, et armastus mõõdetakse paratamatult välja tragöödiana, kuna inimesed on võimetud suhtlema. Üks selle filmi kõrvalliinidest sobib kujundlikult iseloomustama ka üldisi inimsuhteid. Poiss käib imelikus huviringis, kus raadio teel mängitakse väikeste mudelsoomukitega. Huviringi mõte näibki olevat kokku tulla soomukite  heitluseks, et teha kindlaks, milline liikuv plekitükk teisele plekitükile paremini sisse sõidab. Inimesedki selles filmis, kuigi vajavad lähedust, askeldavad nagu kohmakad pisisoomukid ning nende katsed oma tundeid avaldada näevad välja nagu üksteise mõlkimine. Ka võiks öelda, et armastus on „Lumekuningannas” juba ette määratud tragöödiaks, kuna see, mis ühele on elu, on teisele surm. Nii näiteks peab Naine viibima külmas selleks, et  elada, pealesunnitud külmusesse lõpuni järgnemine saab Poisi jaoks aga ikkagi lõppeda vaid üheselt traagiliselt.

Kuid „Lumekuningannat” võib interpreteerida ka hoopis lootusrikkamalt ja nii, et kuigi armastus ja surm käivad siin koos, on (katkendlik?) lähedus ja armastus võimalik ka seal, kus see nagu võimalik ei saaks olla. Keset jääd. Omaette küsimuseks jääb selles filmis, kas armastus on veel midagi muud kui lumm. Kui  Naise seisukohalt vaadata, siis võiks ehk nii isegi öelda. Naine on siin ju lummaja, mitte lummatu. Naise külmus ongi filmis antud ambivalentsena. Külmus oleks kui Naise omadus, midagi, mis kuulub tema juurde. („Sul on külmad käed,” ütleb lapi nõid.) Teiselt poolt on aga ka Naine külma tingimustesse määratud, külm on ka tema vangla, mis pole küll talle vastumeelt. Nõnda hakkab filmis kõlama ka fataalsuse teema. Naine on määratud külma  ning Naisele järgnemine tähendab ühtlasi järgnemist tema äramääratusse. Vanema naise ja noore poisi suhe mõõdab muidugi ka n-ö keelatud armastuse radu, kuid just sellesse keelatud armastusse filmis ei sukelduta, riideid seljast ei rebita, lähedust otsitakse teisiti. Traumade, valude ja tardumise kõrval püsib läheduse vajadus siin filmis pidevana ning see pidevus on „Lumekuninganna” heledam pool. Kuid „Lumekuninganna” muinasjutt saab toimida  vaid talvel. Üht tuntud Vennaskonna laulu parafraseerides: „Kui tuleb kord kevad, meid enam siin pole …”.     

Külmal maalilisel taustal

On mõistetav, et argine dialoog ja traumaatilised suhted peavad „Lumekuningannas” looma pinge muinasjutu raamiga, samas varitseb siin ka kommunikatsiooniprobleem. „Lumekuninganna” dialoog toimib tihti põhimõttel anda edasi pinnale kerkinud teravad tunded ning vaatlev rõhk langeb läbivalt just uute suhtekurvide, muutuste, pöörete fikseerimisele. Aeg-ajalt tekib nõnda olukord, kus tegelaste suhted oma allhoovustega on neile küll mõistetavad, vaataja peab aga isegi liiga tihti üritama aru saada n-ö tagantjärele. Filmi üks oluline  teema on empaatia, ka vaatajal tuleb siin empaatiaga isiklikult veidi vaeva näha. Tegutsemise motiivid vajuvad „Lumekuningannas” kohati liigagi palju alateadvuse sügavusse nagu vee alla ja mõned suhteliinid seetõttu kannatavad. Ning kui lüngad on suured, läheb lugemine veidi raskeks. Samas tuleb öelda, et nõrku, ka mitte keskpäraseid näitlejatöid selles filmis ei ole. Helena Merzin Naise osas on lausa väga tugev. Naise roll ei ole ju lihtsate killast,  Merzin aga saab just ütlematajätmistega hakkama ja suudab veenvalt ühendada Naise tundeootuse, peidetud vaeva ja kohustusliku külmuse. Filmi õhustik kulgeb pinge ja paine, rõhuvuse, romantika ja külma nukra ilu koostoimes. Siinkohal tuleb märkida Sten Šeripovi muusikat, mis toetab filmi kihilisust, kohati isegi välja joonistab. Romantiline kiht asub paine ja ängistuse kohal ning võib hetkiti sellest  ka eralduda, muutuda iseseisvaks. „Lumekuninganna” visuaalne külg tekitab kahetisi tundeid. Iseenesest on visuaalne keskkond ju väga rikas, ja kogenud norra operaatori töö tugev.

Kogu „Lumekuninganna” visuaalia idee on juba iseenesest väga hea. Filmist võiks eraldi märkida pikka, montaažilõiketa stseeni, kus Naine ja Poiss koos uisutavad. Selles stseenis on lihtsust, ilu, dünaamikat, realismi ja muinasjutulisust. On huvitavaid minimalistlikke  lahendusi, näiteks taas üsna pikk montaažilõiketa stseen, kus kaamera saadab ehituspealikut, kes rivaalist Poisile monoloogi pidades viimasele samm-sammult läheneb, kuni mõlemad kaadrisse jõuavad. On stseene, kus aeg saab tajutavaks, nagu näiteks maja jäälossiks muutmise algus lahtise veega. Siin tekib aga ka ootus enamagi järele. Loodud keskkonna erilisus tekitab uute lahenduste ootuse, keskkond genereerib justnagu iseenesest situatiivseid ja  visuaalselt kujundlikke mänguvõimalusi, pilti ja tegevusse võinuks/saanuks neid võimalikke lahendusi vahest rohkemgi haarata. Kohati need ootamatud ja kujundlikud olukorrad tekivad, toimivad justkui iseenesest ja möödaminnes, ning need on nauditavad hetked. Nõnda on filmis väike episood, kus Naine kangutab raamaturiiulist külmunud raamatuid, teises episoodis vilksatab vannikardinast lahti murduv laineline ja habras jäätükk … Siin on  võimalused, kus realism ja muinasjutulisus etteantud tingimustes tõesti orgaaniliselt kokku saavad, külm muutub vormilistes avaldustes tajutavaks ootamatult ja samas toimib mõistetavalt vormiline ja mõtteline pinge.

Samamoodi on filmis lumega. Filmi välivõtted on tehtud Norras, maastikupilt on kaunis, ning lumine avarus, ulatuvus on filmis täiesti olemas, kuid on kahju, et visuaalis kujutatakse lund peamiselt vaid keskkonna ja laotusena.  Lumi pakub samamoodi rohkemgi vormilisi, irratsionaalseid, visuaalselt dünaamilisi võimalusi. Külm on selles filmis massiivne, aga külm on ju ka habras. Võib ju ka öelda, et kui juba säärased ootused tekivad, ollakse väärt mängusoonel niigi ning võibolla ongi olnud taotluseks hoida alal just realismi ja muinasjutulise opositsiooni. Loodud on keskkond, mis justkui iseenesest genereerib visuaalseid ja kujundlikke lahendusi,  mis on „Lumekuningannas” omaette väärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht