Armastada musträstast

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Una“ (Suurbritannia-USA-Kanada 2016, 94 min), režissöör Benedict Andrews, stsenarist David Harrower. Operaator Thimios Bakatakis, helilooja Jed Kurzel. Põhineb David Harroweri näidendil „Musträstas“ („Blackbird“). Osades Rooney Mara, Ben Mendelsohn, Riz Ahmed jt.

Kui Paul McCartneyl on palutud lahti seletada Biitlite loo „Blackbird“ tähendus, annab McCartney väga vastukäivaid vastuseid, viidates vahel mustanahalisele tüdrukule, vahel sellele, et loo inspiratsiooniks olid hoopis 1960ndate aastate Ameerika konfliktsed rassisuhted ja inimõiguste liikumine. Slängis tähendab blackbird aga orja, kes on röövitud oma kodumaalt ja istandusse tööle sunnitud, blackbird’ile, musträstale, omistatakse aga ka saladuslikkust, saladusi ja ettekuulutust; ka teistsuguse teadvusastmeni jõudmist (McCartney veel ühe versiooni kohaselt sai lugu alguse Indias transtsendentaalse meditatsiooni keskuses kuuldud musträsta laulust).

Musträsta tähendus on keerukas, nagu ka samanimelise näidendi põhjal valminud mängufilm „Una“. Ja omamoodi on siin tegemist nii orjastamise, saladuste kui … miks ka mitte, tavapäratu teadvustamisega, sest Benedict Andrewsi debüütmängufilm „Una“ on kõike muud kui üheselt tõlgendatav. Tundub peaaegu võimatu teha filmi pedofiiliast, alaealise seksuaalsest ärakasutamisest, ilma et selle ainus emotsionaalne signaal oleks hukkamõist või lausa hävitamiskirg. Lääne kultuuriruumis on tegemist ikkagi täieliku tabuteemaga, mis ei allu eriti mingile analüüsile ning millest on meedia abiga saanud mingisugune hoomamatu globaalne kurjusetelg, millel tegutsevad pedofiilide grupeeringud ning rikaste ja ilusate vääramatu võimu kursil kulgevad salaringid. Kollitamise rakursist meenub ilma eriti pingutamata ridamisi filme: Claire Denis’ „Lurjused“, Oscari-võitja „Päevavalgele“ või tänavu ka Cannes’is auhinnatud „Sa pole siin kunagi päriselt olnud“.1 Selge ohvri- ja vaenlasekujuga uurimis-, paljastamis- ja karistamislood. Vastavalt publiku ootusele, sest lurjused on ära teeninud iga neile osaks langeva kannatuse.

Lihtne on rõõmustada kõigiga koos, et kurjus sai teenitud palga, aga selline lineaarne käsitus ei vii meid probleemi lahendamisel eriti edasi. Kuidas üldse võidelda neis filmides kuvatud kurjusega? Mis peaksid selle maailma võimukad inimesed ära pöörama selle võimu kuritarvitamisest ja kuidas ravida ühiskonnas välja selline kuritegelik seksuaalne deviantsus? Kui karistushirm neid eriti peatada ei suuda, siis kas peaks proovima kuidagi teisiti? Vaid vähesed on proovinud kurjategijat psühholoogiliselt analüüsida – ambitsioonika ja austust vääriva näitena meenub „Metsamees“2 Kevin Baconiga peaosas. Ja nüüd ka „Una“, kus nimitegelane (Rooney Mara) otsib taas üles Ray (Ben Mendelsohn), naabrimehe, kellega teda sidus 13aastasena enamat kui lihtsalt naabrussuhe. Neile sekundeerib Ray alluv Scott (Riz Ahmed), kelle rolliks on siin filmis olla eri stseenides üksnes sündmuste edasilükkaja.

„Unale“ kui filmile tehtavad võimalikud etteheited on ilmsed ja kõigile selged. Jah, see on väga teatraalne film. Kui vaadata fotosid eelmisel aastal Belasco teatris New Yorgis mängitud lavastusest (peaosades Jeff Daniels ja Michelle Williams), tundub selle visuaalne kujundus olevat peaaegu identne filmi omaga. Selles aga seisnebki „Una“ kunstilise kujunduse vaikiv laastav mõju. Siin ei ole mitte midagi. Peaaegu kogu filmi tegevus toimub küprokseintest laotud kontorikuubikutes ilmetute valkjashallide seintega, mille katsumise mõttestki tulevad külmavärinad ihule ja materjali nägemine tekitab silmapilkselt õhupuuduse. Koledad laoruumid ja koridorid on lahti riietatud igasugusest kinematograafilisest visuaal-esteetilisest kergendusest. Siin on vaid tühjad ja kõmisevad butafoorsed seinad, mille keskel üritavad kõige ebatõenäolisemalt armastust otsida kadunud, katkised hinged. Halastamatu ilmetus, mis ei paku ekraanil toimuvale puhastustulele mingit leevendust, mitte mingit ilu. Klaustrofoobia mõjub kägistavalt. Kui mõjuva lõpuosa tarbeks liigutakse vabasse õhku aiapeole, siis eeldaks justkui, et kaasneb mingi õhustiku avardumine ja sellega kaasnev emotsionaalse ängistuse murdumine mingi katartilise emotsioonipurske tulemusena, siis nii see ei ole. Ka õues on valgusega selgelt piiritletud elulava, millel tegelased abitult edasi rapsivad. Tagaaed mõjub sama väljapääsmatult kinnisena kui kontori lõunapausiruum. Lõpu süžeepööre on aga nagu sissepoole plahvatus – jalust niitev just seetõttu, et on nii kammitsetud. Saladused jäävad perekonda, tunded väljendamata, lõplik lahendus (ja vaatajal ka selgus) saamata. Musträstas rapsab tiivaga, nagu tahaks lendu tõusta, aga lendu ei tõuse ja rääkima ka ei hakka. Lausa vihaseks võib see ajada, kuidas pole ette antud vaataja ootustega sünkroonis olevat lihtsat ja lineaarset lahendust. Kus on manuaal? Mida ma pean tundma, mõeldes kaasa sellele suhtele keskealise mehe ja alaealise tüdruku vahel, ja miks mul ei lasta seda mugavalt hukka mõista?

Nagu öeldud, on „Unalt“ röövitud igasugune visuaalsus, aga vastu antud teatud unenäolisus läbi väga indie’like ujuva kaameraga ja päikest läätse püüdvate tagasivaatestseenide ja vahekaadritega ning Jed Kurzeli (kes on muuseas lavastaja Justin Kurzeli vend) kummitusliku muusika. Need annavad filmile oma oleku ja keele – karm ja trööstitu olevik versus nostalgiliselt ilusana kujutatud minevik. Ka selliselt seatud vastandus on, kui süveneda, väga vastuoluline. Una paremad mälestused jäävad selgelt aega, kui neil oli omavaheliste kohtumiste kokkuleppimiseks töötatud välja salajane märgikeel, ja kui Ray lubas ta viia ära kaugele. Unale ei mõju laastavalt mitte sellise illegaalse suhte tagantjärele analüüs vaid fakt, et Ray ta ilma midagi ütlemata oli maha jätnud (kuigi mees väidab muud). Una pettumus tuleb mitte ärakasutamistundest, vaid reetmisest. „Miks sa mu maha jätsid?“ küsib ta ka väga mõjuvas kohtustseenis Raylt videokaamera vahendusel.

Selge see, et sellises filmis langeb suur koorem osatäitmistele. Ilmselt on see juhus, et vaid pool aastat pärast „Unat“ mängisid Ben Mendelsohn ja Riz Ahmed koos veel ühes filmis, seekord hoopis teise kaliibriga megahitis „Rogue One. Tähesõdade lugu“,3 kus ei pääsenud võimsa mütoloogia ja eriefektide kõrval kahjuks eriti esile ükski osatäitja. Mõlemad mehed said end varem väga veenvalt näidata hoopis televisioonis. Riz Ahmed oli peaosas meisterlikus krimi­sarjas „Sel ööl“4 ja Ben Mendelsohn võttis täielikult oma kontrolli alla southern-gothic-sarja „Vereliin“5 esimese hooaja Danny Rayburnina. Rooney Mara suudab rolli vajadusele vastavalt kuvada üheaegselt nii haprust kui tugevust; ta otsib vastuseid lootuses, et juba kaotatud sõjas on võimalik võita veel mõni lahing.

„Sa olid mu naabri tütar, mitte sihtmärk,“ kinnitab Ray Unale. „Ma pole üks nendest.“ Ilmselt on Ray monstrum, aga eks koletisele tuleb tema alistamiseks silma vaadata, mitte pea liiva alla panna. „Una“ sunnib peale dialoogi, mis on meie loomuliku instinktiivse reaktsiooniga vastuolus ja on seetõttu nii häiriv kui ka imetlusväärne linateos.

1 „Les Salauds“, Claire Denis, 2013; „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015; „You Were Never Really Here“, Lynne Ramsay, 2017.

2 „The Woodsman“, Nicole Kassell, 2004.

3 „Rogue One“, Gareth Edwards, 2016.

4 „The Night of“, Richard Price, Steven Zaillian, 2016.

5 „Bloodline“, Glenn Kessler, Todd A. Kessler, Daniel Zelman, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht