Armastab, ei armasta

Mathura

Käepäraselt kimpu seotud „Karikakramäng II” Ennast pärandi järgi määratleda on alati mõnevõrra riskantne ettevõtmine, mis võib lõpuks välja näha pigem eneseupituse kui austusavaldusena. Ka kassettfilmi ehk kolmest lühimängufilmist koosneva „Karikakramäng II” puhul on räägitud sellest, kas ta suudab astuda oma eelkäija jälgedesse, kas ta suudab olla oma ajas ühtviisi tähenduslik. Ja pean tunnistama, et mõnevõrra tundub nüüdse filmi viide mullegi pingutatud. „Karikakramäng II-st” kumab läbi tunne, et tegu on meelevaldselt kokku seotud kolme lühifilmiga, mis kuuluvad kokku ennekõike sellepärast, et nad olid käepärast. Erinevusi on muidugi veel. 1977. aasta „Karikakramäng” kandis oma lood 1930. aastate Eesti Vabariiki (ja ehk sellest ka tema põletavus tollasele publikule), nüüdne film püüab aga mõtestada meie tänapäeva, on lisaks inimsuhete vaatlemisele ühiskonna kui terviku sotsiaalne kriitika. Teine võimalus oleks filmi pealkirja viitena mitte käsitleda ning öelda, et number kaks annab siin lihtsalt märku, et tegu on uue filmiga, millele „Karikakramäng” on lihtsalt sobivaim pealkiri. On ju tõsi, et kõigi kolme lühimängufilmiga vaadeldakse armastuse juhuslikkust ja haprust (võib-olla lausa olematust), nähakse inimestevahelises armastuses omamoodi mängu ning öeldakse, et see ei ole kunagi lõpuni tõsiseltvõetav. Ent alustagem algusest.

Aitäh, et sa minuga juhtusid” Režissöör ja stsenarist Elina Naan, operaator Mihkel Soe. Osades Ivo Reinok, Johannes Naan, Liis Lindmaa, Kristiina Hortensia Port. Produtsent Editt Romän. Muuskuri, 2013.

„Aitäh, et sa …” paistab „Karikakramäng II” kolmikust tugevaim lavastus. Režissöör Elina Naan ei piira oma lühifilmi tervikut pelgalt inimestevahelise suhtlusega, vaid põimib sinna orgaaniliselt ka pealtnäha lihtsaid, ent esteetiliselt välja peetud kaadreid olustikust ja loodusest. Nõnda on kalavõrk või heinamaa siin võrdväärsed tegelaskujud mööda suvist Eestimaad rändavate noorte kõrval. Ehkki Naani visuaalne keel on kokkuvõttes mõnevõrra lihtsustatud, otsib ta puhtust ja selgust ning see on igati sümpaatne. Terviku tunnetamisele aitab kaasa ka Rein Fuksi originaalmuusika, mis lisab loo inimsuhetesse veel ühe kihi: taju millestki, mis asub hetke emotsioonidest kaugemal, ent on ühtviisi oluline. „Aitäh, et sa minuga juhtusid” on ühtlasi lugu, mida siinsest kolmikust on käsitletudki lühifilmina, mis ei peagi taotlema lõpetatust, vaid vastupidi, paiskama õhku ühe lahtiste otstega võimalikkuse.

Kuivõrd Naani lugu ise on usaldusväärne (lavastaja on ise ka stsenarist), ei oska ma kindlalt öelda. Kasutada filmi avavat lugu homoarmastusest on tegijatelt kindlasti julge valik, kuigi selle „kaasaegsuses” on minu meelest ka midagi tehtut. Siiski võib öelda, et Ivo Reinok, kellele on usaldatud filmi tundlikuma natuuri Tomi kehastamine, mängib oma rolli välja piisava veenvusega, jättes teised rohkem või vähem statisti staatusse.

„Foto” Režissöörid Jan-Erik Nõgisto ja Katrin Maimik, stsenarist Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Elo Soode, monteerija Jan-Erik Nõgisto, helilooja Sten Šeripov. Osades Arvo Kukumägi, Helen Ehandi, Henry Orlov, Eva Püssa jt. Produtsent Andres Maimik. Kuukulgur Film, 2013.

Kolmiku teine lugu, Katrin Maimiku ja Jan-Erik Nõgisto lavastatud „Foto” on siinsetest kõige sotsiaalsema närviga tükk, mis laotab vaataja ette terve rea ühiskondlikke ja moraalseid probleeme. Hoolimatud vanemad, tubaka ja alkoholi kättesaadavus noortele, laste kuritegevus või ka inimese valik ohverdada omaenda isiklik elu haige vanema eest hoolitsemisele on kõik küsimused, mis kajastavad ka ühiskonna ja avalikkuse üldisi väärtushinnanguid ja kokkuleppeid. Peategelase Maariti (Helene Ehandi) armastuseotsingud, tema karikakramäng, taandub siin tegelikult peaaegu et taustaks. Seda seika rõhutab ka loo pealkiri, mis viitab Maariti ja ühe „tänavapoisi” Raineri kui (tinglikult) ema ja lapse suhtele, kus kumbki otsib võimalust välja elada oma elus rahuldamata jäänud vajadust. Filmi mõttelisse keskmesse seatud rangluumurd mõjub aga kui ühiskonna vaimutervise metafoor.

„Foto” on ka lugu, millel siinsest kolmikust oleks olnud enim potentsiaali välja kanda täispika mängufilmi mahtu. Veidi on mul isegi kahju, et seda võimalust ei kasutatud, sest tundliku ja oskusliku käe all oleks sellest võinud saada ühe mõtlemapanevama loo meie viimaste aastate filmitoodangus.

Mis puutub rollisooritustesse, siis on raske uskuda, et filmi isa tegelane oleks kirjutatud kuidagi teisiti kui Arvo Kukumäele mõeldes. Viimane sobitub sellesse niivõrd orgaaniliselt, et võib hetkiti unustada, et tegu on mängufilmiga. Teadagi on Kukumägi ka üks lüli, mis seob nüüdset ja 1977. aasta „Karikakramängu”.

„Hõbepulm“ Režissöörid ja stsenaristid Andres Maimik ja Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristiina Ago, monteerija Andres Maimik. Osades Anne Reemann, Eero Spriit, Loore Martma, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa, Kiwa jt. Produtsent Anneli Lepp, Kuukulgur Film, 2013.

Nüüd olengi jõudnud kasseti kõige problemaatilisema osani. Andres ja Katrin Maimiku lavastatud „Hõbepulm” sobitub küll „Karikakramängu” teemaga, ent kunstiliselt kannatab see mitmeski mõttes küsitavate süžeeotsuste ja stiililise järjepidevuse puudumise all. Häirivalt eklektiliseks on keeratud juba loo muusika, mis kõigub Mati Nuude ülistusest šampanjale kuni vaimuliku rahvalauluni. Lisaks mõjub odavalt aegluubis võte pulmaliste söögilauas või Kiwa ülepingutatud veidruse tõsiselt võtmine. Kõige olulisem on aga see, et „Hõbepulmaga” ei esita minu meelest mitte küsimust, vaid väide, mida seejärel justkui tõestama on asutud. Ent sedagi on tehtud omaenda tingimustel. Kokku mõjub see kõik üksjagu klišeena, nõnda et isegi õnnestunumad kujundid (hauaplatsi kinkimine hõbepulmapaarile) ei päästa vaatajat nõutusest, mis teda võib filmi järel vallata.

„Hõbepulm” pakub oma arusaama abielust ja lõppkokkuvõttes ka inimsuhetest mitte üksikjuhtumi, vaid üldistusena. Ometigi võiks kindlasti leida ka hoopis teistsuguseid üksikjuhtumeid, mida samamoodi üldistusena käsitledes võiks jõuda inimsuhete kohta hoopis teiste järeldusteni. Tõsi, meie kaasaja kunstis võibki näha tendentsi otsida üldistust just probleemis, mitte lahenduses, otsida küsimust seal, kus kõik on halvasti, ja mitte seal, kus kõik on hästi. Mulle meenus „Hõbepulma” vaadates Aki Louhimiehe film „Paljakskistud mees”, vägagi tõsine lugu, mille probleemistik sarnaneb kohati ka „Hõbepulma” omaga, ent kus on suudetud lõpuks naerda ka iseenda üle ning põimitud loosse lahtiste otstega mitmekihilisust. Antud juhul maandub aga pruudikimp tsemendist urnis ja sellega näib asi otsustatud. Ning kui selles mitte näha ühiskonna metafoori, tundub selline lahendus kunstiliselt väheusutav, sketšilik. Vähe on siiski ette heita näitlejatele, kes esitavad oma rolli professionaalselt ja läbimõeldult.

Kokkuvõttes võib öelda, et „Karikakramäng II” ei ole halb kogum. Nagu juba ütlesin, ei ole ma ainult kindel, miks on need lood esitatud just sellises vormis. Kas ei ole mitte tegu tegijate püüdlusega saada rohkem tähelepanu kolmele lühifilmile, mis võinuks muidu piirduda ehk paarikordse telelinastusega? Igasugune positiivne tähelepanu eesti filmikunstile on mõistagi tervitatav, ent tõsi on seegi, et selget kunstilist tervikut antud juhul ei teki ning see lähendab „Karikakramäng II” omakorda kultuurilisele meelelahutusele.