Aplaus, aplaus …

Meelis Oidsalu

Režissööri paistab imelapse puhul huvitavat pigem küsimus, kas erakordne anne õigustab lapseealise orjastamist. Dokumentaalfilm „Tööpealkiri „Imelaps”” (Baltic Film Production, 2012, 57 min), režissöör Marianna Kaat, operaator Rein Kotov, helirežissöör Ivo Felt, monteerijad Max Golomidov ja Liina Triškina, helimonteerijad Margus Tammela ja Markku Tiidumaa, produtsent Marianna Kaat. Esilinastus 5. IV kinos Artis. Dokumentaalfilm „Auk nr 8” (Baltic Film Production, 2010, 124 min), režissöör ja produtsent Marianna Kaat, operaator Rein Kotov, helilooja Timo Steiner, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Maks Golomidov, kaasprodutsent Olena Fetissova. Marianna Kaadil on talentide peale nina: kolme aasta jooksul on ta saanud maha koguni kahe imelapsega. Kui 2010. aastal nägi linavalgust Ukraina kaevanduslinna lapskaevurist elanik, 15aastane Jura Sikanov, siis 2012. aastal näeme Kaadi filmi Alex Priorist, (filmimise ajal) 15aastasest varaküpsest heliloojast-dirigendist. Alex Prior on n-ö klassikaline Wunderkind’i juhtum: filmi valmimise ajaks oli tal seljataga juba 12aastane rahvusvaheline muusikukarjäär, mille sisse mahtusid esinemised ja esietendused Carnegie Hallis, Kremlis ja sajas muus mainekas ning lihtsurelikele ligipääsematus kohas. Alexist kõnelev film „Tööpealkiri „Imelaps”” algabki stseeniga verinoorest Alexist, kes sõna otseses mõttes laulab maailmakuulsa filmistaari Meryl Streepi lavale põlvili. Poisi osavusest publiku võlumisel kõneleb kohe filmi alguses avameelselt ka Alexi inglasest söetöösturist isa, kes erinevalt Alexi venelannast emast on suutnud oma poja erutavast andest hoolimata säilitada mõningase mentaalse kasinuse ja ohutunde: mis siis, kui poisi elu ära rikutakse, kui ta ei olegi erakordne anne, vaid lihtsalt varaküps laps, kes on sattunud tohutu tähelepanuvajaduse ja kärsituse käes vaevleva ema edukultuse ohvriks? Murelik isa küll ei edasta oma kahtlust nii robustse otsekohesusega, ent see avaldub selgelt Inglismaalt Peterburi tehtud hilisõhtuses telefonikõnes, kus isa manitseb ema pojale rohkem hingamis- ja kasvuruumi andma ja tema noorusega arvestama.

Imelapse sepistamine

Isa murel on tõsine põhjus, see selgub juba filmi avakaadrites. Valmistutakse fotosessiooniks, ema kammib klaveri taga istet võtnud imelapse pead, surub selle siis oma koguka rinna vastu ja pomiseb hellitussõnu: „Mu väikseke, mu kallike”. Siis aga astub paar sammu tagasi, vaatab käskivalt poega ja ütleb: „Sa pead stiilne välja nägema … selline seksikas, lummav pilk … jah, selline võitja poos … ooh, miljoni-dollari-artist! … ta on uskumatu … ja ta on minu poeg! … kullake, su groupie’d lähevad su peale hulluks …” Ema klõpsib palgalise fotograafiga võidu ahnelt pilte, samal ajal on näha, kuidas poeg fotosessioonist silmanähtavalt tüdinema kipub.

Ema kinnisidee poja peadpööritavast edust ja tema enda jäägitust pühendumisest poja staari-staatusele tõusebki filmi põhiteemaks. Ema trügib igal võimalusel esiplaanile, nõuab tunnustust ja tähelepanu ime eest, mille ta Alexi näol maailmale on kinkinud. Näeme humoorikat stseeni ETV kultuurisaate juhi Ruth Alaküla intervjuust Tallinna väisava Alexi emaga. Saatejuht ei jõua küsimusi esitadagi, kui ema hakkab energiliselt ja poolvägisi stiilis „ise küsin – ise vastan” intervjuud andma: „Kümme tuhat inimest seisis Royal Albert Hallis püsti ja aplodeeris talle, ja mina nutsin!”. Mitmel korral ajab ema oma imelapse kaamera eest minema („Mine tööta, harjuta, sea end valmis!” jne), et seejärel rääkida oma panusest ja kurta võttegrupile kui vähe tema rolli Alexi eduloos väärtustatakse. „Mul on tunne, et ma ise komponeerisin selle balleti,” ütleb ema pärast poja kirjutatud balleti „Mowgli” ajaloolist esietendust Kremlis (Alex debüteerib Kremlis aegade noorima heliloojana). „Aga keegi seda tähele ei pane, keegi peale Marianna minust filmi ei tee,” kurdab ta sõbrannale telefoni. Kuigi näeme stseene, mis ei jäta kahtlust, et ema ja poja vahel on ehe südamlik ja lähedane suhe, kõlavad ema suust repliigid teemal „mina tahan, poeg teeb” üürikese 14 võttepäeva kohta, mille käigus dokumentaalfilm üles võeti, hirmutavalt tihti.

Imetlus Alexi ande üle taandub filmi vaadates üsna kiiresti, režissööri paistab huvitavat pigem küsimus, kas erakordne anne õigustab lapseealise orjastamist. Teiselt poolt jutustab selle filmi autor hoiatava loo staarihullustusest, mille ohvriks Alexi ema näib olevat langenud.

Söeaugu Mowgli

Režissöör Kaat on intervjuudes loonud paralleeli Alexi ja tema üle-eelmise filmi „Auk nr 8” kangelase Jura vahel. Kui Alexi imelapse staatus mahub n-ö Wunderkind’i kaanonisse, siis 15aastase Ukraina poisi Jura (kes mahajäetud šahtides sütt kaevandades endal ja oma kahel õel hinge sees hoiab) käsitamine imelapsena on miski, mis just tänu Marianna Kaadi dokumentaalfilmile saab võimalikuks. Jura oleks justkui toosama Mowgli, kelle ainetel lavastatud balleti tarvis Alex muusika on komponeerinud: Ukraina postsovetlikust kaevandusdžunglist üles leitud eluheidikust poisi moraalne varaküpsus võimaldab nii temal endal kui ta kahel õel ebanormaalsetes oludes ellu ja terveks jääda. „Me oleme ju normaalne pere,” ütleb Jura, kelle isa lõpetas elu enesetapuga ja joodikust ema lapsed hülgas. Ja nii kummaline kui see ka pole, on ta väide veenev. Lapseealine Jura osutub vaimselt küpsemaks ja tugevamaks kui enamik täisealisi, keda ma tunnen. Ta on ilmselgelt erandlik inimene, seda mitte ainult oma varaküpsuse tõttu. Jura erakordsus avaldub paljudes väikestes argistes tegudes, kaevandusepimeduses, šahtivaikuses, koduses hoolitsuses noorema õe eest. Jura puhul võib olla kindel, et tema anne on suur: see on proovile pandud erakordselt raskeis ja masendavais oludes, püsivalt, korduvalt ja, mis peamine, avalikkuse eest varjatult, väljaspool rambivalgust, etendussituatsiooni. Vastu ootusi ei tekitanud Jura ja tema õdede lugu masendust jubedate olude pärast, kuhu lapsed olid sattunud, vaid hoopis imetlust asjaoludest vaba tugeva moraalse karakteri üle, keda Jura kehastas.

Alexi lugu on aga näide inimelust, mille edu defineerivad välised olud, aplaus, tunnustus. „Alex, ära jutusta, mine, tööta,” käsib ema, katkestades poega, kes kõneleb parasjagu õhinal võttegrupile oma lemmikheliloojaist, „nemad on kuulsad heliloojad, sina aga pead kõik veel ise saavutama, ära raiska aega nendest rääkides, mine, tööta!” „Ma olen tüdinud kannatlikkusest, ootamisest,” tunnistab ta hiljem kaamerale, „ma ei taha kõike korraga, aga ma soovin midagigi praegu,” räägib naine, kelle poeg Meryl Streepi põlvili laulis. „Ma pean kuulma aplausi,” tunnistab Alexi sümpaatne söetöösturist isa, „ma pean veenduma, et inimesed hindavad teda, et me ei tee seda kõike asjatult.” Sõltumata sellest, kas Alex osutub geeniuseks või mitte, on mul sellest perekonnast kohutavalt kahju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht