Ameerika kaudu inglaslikkusest

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Armastus ja sõprus“ („Love & Friendship“, USA, 2016, Iirimaa-Holland-Prantsusmaa-USA-Suurbritannia), režissöör-stsenarist Whit Stillman, operaator Richard van Oosterhout, helilooja Benjamin Esdraffo. Põhineb Jane Austini novellil „Leedi Susan“ („Lady Susan“). Osades Kate Beckinsale, Morfydd Clark, Tom Bennett jt. Linastub armastusfilmide festivali Tartuff raames.

Tänavuse Tartu armastusfilmide festivali lõpufilmiks on igati sobivalt Jane Austeni ekraniseering „Armastus ja sõprus“  (pildil Chloë Sevigny ja Kate Beckinsale).

Tänavuse Tartu armastusfilmide festivali lõpufilmiks on igati sobivalt Jane Austeni ekraniseering „Armastus ja sõprus“ (pildil Chloë Sevigny ja Kate Beckinsale).

Kaader filmist

Hetk, mil Inglismaa Brexitiks nimetatud referendumiprotsessi kaudu Euroopast eemaldub, peegeldab ennekõike üle maailma taas pead tõstvat ihalust minna tagasi poliitilise suveräänsuse juurde, rahvuskultuuri kaitsvasse rüppe. Kui viimast silmas pidades mõelda rõhutatud inglaslikkusele, siis vaevalt pakub miski konkurentsi Shakespeare’i ja Jane Austeni loomingus loodud maailmale. Seda üllatavamalt võib mõjuda fakt, et aasta ühe kõige inglaslikuma filmi ja kiidetuma Austeni-adaptatsiooni stsenaristiks-lavastajaks pole mitte puhastverd britt, vaid hoopis läbi ja lõhki jänki, Whit Stillman, kes kogunud tuntust ennekõike kaasaegse USA eluolu portreteerijana.

Tegelikult on selline kooslus aga vähem ootamatu, arvestades, et ka mehe 1990ndate filme „Suurlinlane“1, „Barcelona“2 ja „Disko viimased päevad“3 on pärjatud žanriterminiga „kommetekomöödia“. Oma ajastu kommete ja maneeride jälgimine oli ka Austeni meelisteema ning tuleb välja, et inimlike kiusatuste ja sotsiaalse dünaamika mõistmine on siinkohal tunduvalt olulisem kui rahvuslik või isegi ajaline kuuluvus. Ei tule muidugi üllatusena, et viktoriaanliku ajastu eelne Inglismaa kõnetab publikut tänagi. XIX sajandi alul anonüümselt avaldatud tööde eest oma eluajal tunnustuseta jäänud Austeni romaanide põhjal on sündinud mitmeid soojalt vastu võetud filme ning tema kuulsaimat tööd „Uhkus ja eelarvamus“ ekraniseeritakse nähtavasti ühel või teisel kujul lausa üle aasta kui mitte sagedamini.

Oluliselt vähem tähelepanu on pälvinud lühilugu „Leedi Susan“, mille Austen kirjutas tõenäoliselt 1794. aastal kõigest 19aastasena, kuid mis jõudis pärast autori poolt avaldamata jätmist laiema publiku ette alles XIX sajandi teisel poolel. On vaieldud, kas Austen oli tänapäevases mõistes feminist või mitte. Ühelt poolt kirjutas ta maailmast naiste silmade läbi, teisalt käsitles naise rolli siiski osana ajastu range sotsiaalse hierarhia status quo’st, kus ülim siht on abielu mehega. „Leedi Susan“ paistab selles kontekstis silma mitu kraadi teravmeelsema lähenemisega: nimitegelane pole mitte lihtsalt meeste jaoks ihaldusväärne paarilisematerjal, vaid ka intelligentne, iseseisva mõttemaailmaga, leidlik ja neile võimumängudes igal sammul vääriline vastane.

„Armastus ja sõprus“ saab alguse hetkel, mil hiljuti leseks jäänud Leedi Susan (võluvalt enesekindel Kate Beckinsale) otsustab leida oma tütrele Catherine’ile (Emma Greenwell) jõuka kosilase. Peamiseks kavaleriks on aga pisut kohtlase moega söör James Martin (Tom Bennett), kes tulevasele noorikule sugugi huvi ei paku. Nende ümber kogunevat suhtevahtu näeb vaataja peamiselt läbi kogenematu noormehe Reginald DeCourcy (ennekõike „Videviku“-saagast4 tuntud austraallane Xavier Samuel) silmade, kel on (vaatamata vanemate tugevale vastuseisule) romantiline huvi endast tublisti vanema Leedi Susani vastu. Näitlejaansamblit on raske laita, sest enam kui tosin keskset tegelast on toimuvas täie hingega sees ja saavad tänu mahult ja keeleliselt rikkalikule tekstimaterjalile rohkelt võimalusi särada. Eriti värvikalt jääb meelde briti telenäitleja Tom Bennett episoodiliselt mööda mõisakoridore ja aiaradu kohmitseva Martinina, kelle lihtsameelses edevuses põrkuvad aristokraatlik snobism ja lapselik ehedus.

Pööraselt jõukas, ent oma tahumatuse tõttu kõrgklassis pisut tõrjutud Martin sümboliseerib kõige paremini ka filmi lähenemist algmaterjalile.„Armastus ja sõprus“ toimib ühtaegu tõsimeelse ja äärmiselt inglasliku ajalooportreena kui ka selle paroodiana. Need, kellele Austeni nimi ja sellega kaasnev peenetundeline ning tõsimeelne suhtedramaatika mõjub punase rätikuna – ja siinkirjutaja on olnud pikalt nende seas –, võivad rahulikult hingata, sest nalja saab üksjagu. Huumor, tõsi, on Stillmani tähelepanelikus käsitluses sageli detailides ja võib kergesti kaduma minna, eeldades suures jaos kas Austeni maailma konventsioonide või vähemalt kõnealuse ajastu aristokraatlike maneeride mõningast tundmist.

Tavatult koomiline ja mänguline lähenemine Austeni-aegse Inglismaa ühiskondlikele tavadele selgitab ilmselt ka, miks Stillmani ekraniseering on nii Ühendkuningriigi kui USA filmimeedias saanud juba väga sooja osavõtu osaliseks. Tuleb siiski tõdeda, et film õrritab pidevalt pisut enamaga, kui suudab lõpuks pakkuda. Tegelasi kiirkorras tutvustavad portreekaadrid ühes tekstijuppidega mõjuvad avanguks huvitavalt, kuid suurem osa toimuvast kulgeb igavavõitu telefilmilikus või tubateaterlikus vormikastmes. Kaamerasilma juhtimisel on küll hoidutud staatikast, ent aeglane tegelastevahelise dialoogi ümber liikumine mõjub siiski monotoonselt kammerliku ja äratuntavalt klassikalisena. Kaunitest kostüümidest ja interjööridest jääb aga väheks, et silmale jaguks pooleteiseks tunniks põnevaid pidepunkte. Filmi vormiline konventsionaalsus mõjub riskivabalt ja pärsib sisulist poolt: ehk kammitses tegijaid teatav kahtlus ja kartus, kas originaalmaterjaliga annab ikka teistmoodi ringi käia. Täispikast filmist ootaks vormiliselt siiski pisut enamat kui keskmine „Downton Abbey“ või kohaliku kommetedraama esinumbri „Õnne 13“ episood.

„Armastus ja sõprus“ linastub seekordse Tartu armastusfilmide festivali lõpufilmina, seega on ehk paslik pärida, mida on Austenil-Stillmanil siis antud pooleteise tunniga armastuse kohta öelda. Tuleb tagasi liikuda tõdemuseni, et ehkki tegu oli kirjaniku ühe varasema tööga, mõjub see üllatavalt modernsena. Kuigi voorus saab filmis sarnaselt originaalmaterjali moraliteega lõpuks pärjatud, on esitatud pilt inimsuhetest siiski küüniline ja materialistlik. Idealiseeritud tundemaailmast ja retoorilistest väärtustest enam loevad majanduslikud väljavaated ja olmeline pragmatism. Austeni tegelased ulbivad Stillmani käsitluses pigem ameerikalikus marinaadis ja nende hingeline pidetus meenutab mõnda paljudest hiljutistest hipster-põlvkonna portreedest: Noah Baumbachi filme või äsja kinos olnud „Loomingulist kontrolli“5. Kirjeldatud kombinatsioon mõjub antud juhul paberil siiski märksa pingestatuma ja huvipakkuvamana kui ekraanil. Kena ja mõnevõrra lõbustav on kahtlemata vaadata, aga kui juba brittide kultuurikaanoniga lustida, võiks seda teha veelgi julgemalt.

1 „Metropolitan“, Whit Stillman, 1990.

2 „Barcelona“, Whit Stillman, 1994.

3 „The Last Days of Disco“, Whit Stillman, 1998.

4 „Twilight“, 2008–2012.

5 „Creative Control“, Benjamin Dickinson, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht