Allakäinud ühiskond

Veiko Märka

„ENSV”, mille seitsmest osast kolm tänaseks ekraanile jõudnud, on samal kanalil nähtud seriaalist „Vana aja asjad” ebaõnnestunud edasiarendus. Kaheksakümnendate alguse telefonide, raadiote, autode, riietuse, meloodiate jne intensiivne eksponeerimine on selle ainus märkimisväärne saavutus. Tunnuslik oli kaader teises osas, kus ligi minuti jooksul näidati korraga armeenia konjaki pudelit, koledat naiste karvamütsi ja Lenini büsti.  Tegu on informatiivset, mitte meelelahutuslikku funktsiooni kandva teosega. Tegijate abitud katsed viimast „ENSV-le” siiski külge pookida, vanade tikutooside, soengute ja teleklippide näitamise vahel mingit narratiivi luua (mis väidetavalt peaks isegi humoristlik olema), äratavad ühtaegu nii haledust kui viha. Nali on enam-vähem sellel tasemel, et miilits on loll ja teismelised ülekäte. 15. septembri AK all jooksis kiri: „Villu  Kangur:” „ENSV” tugineb päriselus toimunud sündmustele”.     

Harva leiab väidet, mis nii täpselt tõele vastaks. Kohe meenus mulle vähemalt kolm seika  sarjast, mis surmkindlalt päriselule toetuvad. Esiteks: 1983. aastal inimesed tõesti vahel istusid, vahel seisid ja vahel lamasid. Teiseks: ETV näitas tõesti „Vremjat”. Kolmandaks: Brežnev oli surnud. Kui järele mõelda, leiaks selliseid seoseid ehk veel.       

Karakterid puuduvad seriaalis täielikult. Tegelased on primitiivsed nukud, kelle ülesandeks on oma seljas, käte vahel või hääleaparaadi toel demonstreerida ajastu esemeid ja regaale. Igasugune inimlikkus puudub. Seetõttu  pole vajadust peatuda näitlejate mängul eraldi või koos. Ainsana jääb pärast vaatamist meelde Helene Vannari. Seda ilmselt tänu oma väljendusrikkale häälele, sest jutt, mida ta räägib, on nii ebatõenäoline, et paneb punastama. Kui ükski eestlane sel ajal kõva häälega Ungari ülestõusu mahasurumist kiitnud oleks, poleks temaga enam sõnagi vahetatud. Ta oleks kohe totaalse boikoti alla sattunud. (Samas on midagi sellist võimatu ette kujutadagi.)  Tore on ka Tiit Suka soeng – eeskujuks ilmselt futubändi The Flock of Seagulls solist. Aga ka soeng on ikka ainult asi. Selleks, et tegelased omavahel kommunikeeruda saaksid, on suurem osa tegevusest toodud ühiskööki. Äärmiselt vaimuvaene võte, eriti arvestades, et tegu on sotsiaalselt staatuselt väga erinevate persoonidega.     

Häirib ka tegevuse ebaloogilisus. Miks näiteks Ats särkide eest nii vähe raha sai, ainult 20 rubla 20 särgi eest? Kole vähe, kui arvestada, et ühe särgi eest võis vabalt küsida 20 rubla. Või miks raadio Aadu käes järsku röökima pistab,  kui ta pidi selle enne sisse lülitama ja siis kanalit vahetama? Miks toob Laine Moskvast kaasa samovari ja barankasid, kui mõlemaid oli Eestiski võimalik osta? Ometi oli Moskvas ju GUM ning üleüldse parim tarbekaupadega varustatus. Miks kardab Paavo komsomolist väljaviskamist? Tüüpiline olnuks selle üle hõisata, sest kes see ikka sinna ise kippus. Aga kuna süžee on nagunii olematu, pole mõtet pisiasjade kallal nuriseda. Ehk teisisõnu: kui sööki nagunii  laual pole, pole mõtet pahandada, et ka maitseained puuduvad.   

Mul oli isiklikult kerge tuvastada, et „ENSV”  on võimetu ajastut kuidagimoodigi edasi andma, sest just 1983. aastal tegin paljusid tähtsaid asju esimest ja ilmselt ka viimast korda elus. Istusin kaks päeva koledate riiete kandmise eest vangis, käisin Generaator M-i kontserdil, lõpetasin keskkooli ja lendasin Aerofloti postilennukiga Tartust Tallinna. Miks oli vaja ”„ana aja asjadest” venitatud ja laialivalguv kordus teha, jääb arusaamatuks. Pealegi mõjus originaal autentse materjali  esitamisega autentses keskkonnas, „ENSV” on aga pooleldi lavastatud. Ometi juhtus sel ajal nii palju põnevat ja huvitavat, millest saaks täisverelise retroseriaali. Lugege kas või tolleaegset ajakirjandust: „Meie 13-liikmeline kommunistliku töö kollektiiv teeb siin leivatehase endises punanurgas emaemade kombel kompvekke „Lehmake”. Või: „Toimetusse astus murelik külastaja, kaasas tükk „Stepivorsti”. Ei olnud suitsuvorst, aga koni  sees.” On ka väärikaid eeskujusid nõukogude aja kujutamise vallas, näiteks Jaak Kilmi ja Kiur Aarma „Disko ja tuumasõda”, mille igas kaadris on rohkem kunsti kui „ENSV” senistes osades kokku. 

Kui keskendutakse üksnes materiaalsele küljele, halvatakse hing ja vaim. Nii ongi „EN SV”  sõnumiks, et sel ajal elasid siin üksnes vaimuvaesed värdjakesed, kes mõtlesid vaid T-särkidest ning kuulasid Valeri Leontjevit. Kui rängalt see ajaloolist tõde eirab, selles võib veenduda igaüks, kes vaatab võrdluseks sellessamas ETVs selsamal ajal toodetud igihaljaid telelavastusi „Püha Susanna…”, „Kuulsuse narrid” või „Pisuhänd”. Kui 1983. aastal oleks keegi ETVs tahtnud teha nii madalal tasemel saadet 1956. aastast, oleks ta lihtsalt uksest välja visatud. 

„ENSV” pilt on staatiline ja elutu. Asjad on ikka ainult asjad ja otseselt need vaatamist ei häiri. Ka pikemad klipid näiteks miilitsatest ja Žiguli teeninduskeskusest on vaadatavad. Tegelikult võiks ka üksnes asjade reast üsna põneva telenovelli kokku monteerida. Palju hirmsam on näha, kuidas elavad Eesti inimesed amööbide tasemele on asetatud. Mõelge selle peale, et tegelikult tegid needsamad inimesed vaid viis aastat hiljem  kogu maailma hämmastanud laulvat revolutsiooni, ja teil hakkab õudne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht