Alfred Hitchcocki sada palet

Jüri Laulik

Ta teeskleb, peibutab, kärgib, ülbab, siis ajab aga järsku üllatusest ja solvumisest silmad suureks, töllmokk värisemas. Mängufilm „Hitchcock”, USA 2012, 98 min), režissöör Sacha Gervasi, stsenarist John J. McLaughlin, helilooja Danny Elfman. Osades Anthony Hopkins, Helen Mirren, Scarlett Johansson, Danny Huston, Toni Collette, Jessica Biel, James D’Arcy jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Alfred Hitchcock on nagu peibutav soojärv, mis öise jalakäija sisse imeb. Kirjutajad vajuvadki teemasse „Alfred Hitchcock” ja jätavad uuele talle pühendatud filmile vaid natuke kiidusõnu hea näiteseltskonna eest. Mõni pani tähele ka ladusat dialoogi. Ega sellisest hiiglaslikust varjust, mille Hitchcock maailma filmikunstile heidab, saagi üle ega ümber, sest ta on ka selle filmi üks kahest peakangelasest. Teine on tema abikaasa 1926. aastast kuni meistri surmani aastal 1980 Alma Reville, mrs Hitchcock. Film räägib sellest, kuidas juba ülimalt kuulsaks saanud Hitchcock otsis järjekordseks filmiks materjali, avastas Robert Blochi romaani „Psühho” ja väntas üldisest vastuseisust hoolimata 1959. aasta novembrist kuni 1960. aasta veebruarini filmi, mis on tänaseni klassika. „Ma mäletan, kuidas ma oktoobris 1960 ühel laupäevaõhtul läksin kinno ja „Psühho” ära vaatasin. Mitte miski pole mulle elus sellist hirmu sisendanud nagu see film,” on öelnud „Hitchcocki” nimiosaline Anthony Hopkins pärast esilinastust ühes intervjuus. Hitchcock on kindlasti üks nägu- ja kujupidi kõige tuntumaid režissööre, sest talle meeldis oma filmides „sutsakaid” teha ja telesarjas „Alfred Hitchcock esitleb ...” juhatas ta ju kõik osad isiklikult sisse. Seda enam mõjub Anthony Hopkins ehedalt. Talle on ka fantastiline grimm tehtud ning see, kuidas üks suur meister kehastab teist, on pagana veenev.

„Hitchcock” ei ole õnneks lihtsalt üks lame kinematograafiline ausammas filmikunsti geeniusele. See Hitchcock, keda filmis näeme, on paras sardooniline egomaniakk, kes väliselt ei kahtlegi oma ainulaadsuses ja geniaalsuses: ta teeskleb, peibutab, kärgib, ülbab, siis aga ajab järsku üllatusest ja solvumisest silmad suureks, alumine töllmokk värisemas … Anthony Hopkins on leidnud palju pooltoone oma tegelase kehastamiseks, hoolimata sellest, et võimas grimm ei anna liiga palju võimalusi grimassitada. On ju Hitchcockist palju kirjutatud ja need varemgi välja toodud alateadvusest hoovavad hirmud ja ihad, kohatine väikluski on leidnud väljundi ka selles filmis. See Hitch oleks võinud ise saada päris elus mõneks oma võikamatest filmikangelastest.

Kui sa oled juba nii veenvalt Hannibal Lecterit mänginud, siis polegi ehk keeruline leida maheda kaunivärvilise samblakatte alt üles sünged soolaukad inimloomuse sügavast põhjast. Pealegi on Hopkinsil ka väga veenev partner: Helen Mirren mängib tema abikaasat Alma Reville’i sama täpselt ja tundlikult. Tegelikult oleks filmi pealkiri võinud olla ka „Alfred ja Alma”, sest abielupaari keerulised suhted põimuvad lahutamatult „Psühho” (tegemise) probleemidega.

Kogu ansambel on hästi paika pandud. Scarlett Johansson noore blondiini kaunitari Janet Leigh’ rollis on ehk teistest silmapaistvam, aga kindlasti tuleb kiidusõnu lausuda filmi stsenaristi John J. McLaughlini (ka „Must luik”) kohta. Stephen Rebello romaani „Alfred Hitchcock ja Psühho tegemine” (1990) põhjal on McLaughlin teinud korraliku stsenaariumi, kuid eriti head on dialoogid, mis annavad peategelastele võimaluse särada. Sõnad ja laused, vahel ka pausid tiksuvad edasi-tagasi nagu kuulid lahinguväljal.

Ootamatu on veel see, et filmi režissöör Sacha Gervasi on debütant. Ta on küll teinud mitmete auhindadega esile tõstetud dokumentaalfilmi hevibändist Anvil, olnud üks filmi „Terminal” stsenarist (Tom Hanks viisa ja passita idaeurooplasest lennujaamaelanikuna), aga ega tema nimi nüüd tavalisele filmisõbrale midagi öelnud. Ta on üsna kirju elulooga mees, kes töötanud ajakirjanikuna, õppinud filmikoolis stsenaristikat. On siiski üllatav, et nii vähekogenud mehele usaldati filmi tegemine äärmiselt kogenud ning kallite staaride seltskonnaga sellisest legendist nagu Hitchcock. Ilmselt ikkagi oli produtsentide meeskond aru saanud, millise talendiga on tegemist.

Ehk tuleks ka ära märkida, et filmi üks produtsent Alan Barnette oli üsna oma karjääri alguses 1985. aastal sarja „Alfred Hitchcock esitleb …” 21. osa produtsent.

Hämmastav, et film „Hitchcock” kandideerib vaid ühele Oscarile parima grimmi ja soengute eest. Kas tegemist on „vana Hitchcocki needusega”, sest suurmeister ei saanud ka oma elu jooksul kätte ühtegi USA filmiakadeemia kuldmehikest. Ei meeldinud ta akadeemia vanuritest-traditsionalistidest akadeemikutele. Aga võib-olla on liiga paljud neist tänastest otsustajatest Hitchi oma silmaga näinud ja see hakkas häirima. 2004. aasta lõpus korraldati Inglismaal küsitlus, et selgitada Oscarita jäänud režissööride esikümme. Küsitlusel tuli esikohale Alfred Hitchcock, tema järel Martin Scorsese (kes ikkagi 2007. aastal filmi „Kahe tule vahel” eest auhinna kätte sai), Stanley Kubrick, Ridley Scott, Timm Burton ja Ingmar Bergman ees. Nimekirja vaadates saate isegi aru, et ei maksa seda kuldmehikest filmiajaloo seisukohalt üle hinnata.

Eelmisel aastal valmis BBC tellimusel veel üks film Hitchcockist. „Tüdrukus” („The Girl”) on juttu filmi „Linnud” režissööri (Toby Jones) ja naispeategelase Tippi Hedreni (Sienna Miller) vahel filmimise ajal tekkinud kummalisest suhtest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht