Albaania filmikunst ja Marubi akadeemia

Aare Ermel

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Albaania albaaniakeelne nimetus on Shqipëria. Seda nime seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja ‘kotkas’, kahe peaga kotkas on ka Albaania sümbol). Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil Londonis 1912.-1913. aastal. Balkani poolsaare kõige mägisema maa pindala on kõigest 28 748 km², kuid väikeriik on maavarade poolest üsna rikas. Albaania rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 2 831 741. Praegu elab albaanlasi rohkem teistes riikides kui Albaanias, peamiselt Kosovos, Makedoonias ja Ameerika Ühendriikides. Albaania on majanduslikult üks vaesemaid Euroopas.

Rüüstamiste tallermaa

Asukoha tõttu Aadria mere rannikul on Albaania pikka aega olnud vallutuste sillapeaks. Albaaniast on üle käinud läänegoodid, hunnid, bulgaarid, normannid, serblased, türklased, kreeklased, prantslased, itaallased. Sõdadevaheline aeg algas valitsuste kiire vaheldumise, riigipöörete ja võõrvägede sissemarssimistega. Teise maailmasõja ajal võitlesid Albaania kommunistid ja rahvuslased nii teineteisega kui ka Itaalia ja Saksa okupatsioonivägedega. Jugoslaavia ning liitlasvägede abiga saavutasid kommunistid võidu. Pärast sõda sai kommunismist järgmiseks 45 aastaks valitsev ideoloogia. 1946. – 1990. aastani oli võim täielikult Albaania Tööpartei käes: partei tegi kõik otsused sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja usulistes küsimustes. Kommunistide juhid Enver Hoxha (1908–1985) ja Mehmet Shehu (1913. – 1981. aastani) likvideerisid antikommunistliku opositsiooni ning oma rivaalid. Võimukas parteijuht Enver Hoxha, kes hindas teatud perioodil ainult Hiinat, Jugoslaaviat, Venemaad ja Kuubat, vabanes viimasena oma kauasest kamraadist. Hispaania kodusõja veteran Mehmet Shehu oli 1954–1981 Albaania ministrite nõukogu esimees, kuni julges kritiseerida diktaator Hoxha isolatsionalistlikku poliitikat, kuulutati rahvavaenlaseks ja mõrvati (sooritas enesetapu). Kui isevalitseja Hoxha suri, võimule tuli Ramiz Alia (1925–2011) ja sotsialistlikud režiimid kogu piirkonnas langesid, algasid ka Albaanias ulatuslikud muutused. Ometi pole kuhugi kadunud majandusprobleemid, organiseeritud kuritegevus ja rohkearvulised Kosovo põgenikud.

Albaania filmikunst on väljaspool emamaad suhteliselt tundmatu. Sajandi jooksul on riigis vändatud pisut üle 900 mängu-, dokumentaal-, lühi-, tele- ja animafilmi. Usutavasti on albaania päritolu filmipersoonidest tuntuimad näitlejad John Belushi (1949–1982), James Belushi (sünd 1954), Bekim Fehmiu (1936–2010) ja Eliza Dushku (sünd 1980). Vabasurma läinud Fehmiu, Kosovo albaanlaste hõimlane, sündis Sarajevos ja suri Belgradis. Näitleja esimeseks rahvusvaheliseks suurrolliks oli peaosa Itaalias ja Jugoslaavias filmitud menusarjas „Odüsseia” (1968). Ameeriklanna Dushku näitlejatööde kohta ei oska eriti midagi arvata, küll aga väärib tähelepanu tema režiidebüüt, telekanali Travel Channel tellimusel valminud dokumentaal „Minu Albaania” („Dear Albania”, 2012).

Kurioosumina väärib märkimist fakt, et peaaegu ainus läänemaailma näitleja, kelle osalusel vändatud filme Enver Hoxha režiimi aastail rahvale näidati, oli inglane Sir Norman Joseph Wisdom (1915–2010). Wisdomile tõi peadpööritava kuulsuse komöödiafilmide sari (1953–1966), kus mees mängis äpulikku neurootikut mister Pitkinit. Neid ajaviitejante iseloomustati Albaanias kui „allegooriat võidukast klassivõitlusest kapitalismiga”. 2001. aastal nimetati Norman Wisdom Tirana linna aukodanikuks.

Albaania film sündis aastal 1908

Esimeseks omamaiseks filmiks olid dokumentaalkaadrid, millel on jäädvustatud ajalooline Manastiri kongress (14. – 22. XI 1908), kus võeti vastu albaania keele tähestik. Filmivõtetega otseselt seotud fotograafidest vendi Janaq (1880–1943) ja Milto Manaqit (1882–1964) võibki pidada albaania filmikunsti pioneerideks. 1911. aastast alustati regulaarsete kinoseanssidega kahes linnas (Shkodër ja Korçë). 1945. aastal rajati Albaania Filmiinstituut (kandis 1952. aastast nime Kinostudia Shqipëria e Re), 1948. aastal valmisid esimesed kinoringvaated. Esimeseks mängufilmiks kujunes režissöör Sergei Jutkevitši ajaloofilm „Albaania suur väepealik Skanderbeg” („Skënderbeu”, 1954). Seda Albaania-NS VLi koostööprojekti peeti Cannes’is auhinna vääriliseks. Vürst Gjergj Kastrioti Skanderbeg (1405–1468) on albaanlaste suurim rahvuskangelane, kes juhtis aastail 1443–1468 Ottomani impeeriumi Euroopasse tungimise vastast vabadusvõitlust. Huvitaval kombel on legendaarsele suurkujule lisaks Jutkevitši hurraa-patriootlikule kinofilmile teadaolevalt pühendatud vaid üks lühidokk (1968) ja üks suurejooneline dokumentaaldraama (2009, Illyria Entertainment, režissöör Nik Gjonaj). Mäletatavasti kaaluti 2008. aastal Skanderbegi ratsamonumendi püstitamist ka Tallinnasse, Torontosse, Buenos Airesesse ja Madagaskarile, kuna selline oli püsti juba näiteks Skopjes, Tiranas, Roomas, Brüsselis ja Genfis.

1960. aastail tehti Albaanias põhiliselt sõjafilme, produktiivsemad režissöörid olid Dhimitër Anagnosti, Viktor Gjika, Gëzim Erebara ja Piro Milkani. Sarnaselt Jugoslaavia poliitkorrektsemate „partisanifilmidega” jõudsid nii mitmedki neist kinopiltidest ka N Liidu ekraanidele. Järgnenud isolatsiooni-perioodil toodeti eeskätt propagandistlikke dokumentaale, peredraamasid, ajaviitekomöödiaid ja lastefilme.

Filmikunstini jõuti XXI sajandi lävel

Albaania filmikunstist kui nähtusest sai hakata rääkima alles 1990. aastate teisel poolel. Riiklik filmimonopol oli lagunenud väikestuudioteks, kiiresti kasvas Rahvusliku Kinematograafiakeskuse (Qendra Kombëtare e Kinematografisë) tähtsus, 1. aprillil 1997. aastal asutati Tiranas Rahvuslik Filmiarhiiv (Arkivi Qendror Shteteror i Filmit). Ehkki filme toodetakse tasahilju edasi, eelistavad paljud kodualbaanlased vaadata vanu ekraaniteoseid, mida võib näha eratelekanalites. Kunagi nii vastumeelsesse propagandasse ei suhtuta nüüd enamasti mitte vihkamisega, vaid pigem kui vanamoodsasse sürrkomöödiasse.

Rahvusvahelises filmimaailmas suuremat tähelepanu äratanud albaania kinofilmid on valminud valdavalt koostöös mõne teise riigiga. Tähtteoseid on tänaseks kogunenud napilt kümmekond: Kujtim Çashku mõistulugu „Kolonel Bunker” (1996) ja põnevusdraama „Maagiline silm” (2005), Albert Minga „Porta Eva” (1999), Gjergj Xhuvani tragikomöödiad „Loosungid” (2001) ja „Ida, lääs, ida” (2009), Fatmir Koçi satiiriline komöödia „Tirana aastal null” (2002) ja „Komeedi aeg” (2002, musta komöödia sugemetega ajaloodraama nobelist Ismail Kadare romaani järgi), Johannes Naberi draama „Albaanlane” (2010) ja Bujar Alimani karmrealistlik draama „Amnestia” (2011).

Kui nüüd mõne kineasti teeneid eraldi esile tõsta, siis need oleksid Fatmir Koçi (sünd 1959) ja Kujtim Çashku (sünd 1950). Paljuski tänu neile kahele mehele avas 1999. aastal Tiranas uksed Marubi Filmi ja Multimeedia Akadeemia, kus koolitatakse tulevasi filmitegijaid Albaaniast, Kosovost, Makedooniast ja Montenegrost. Kui 2009. aasta veebruaris filmikooli rektor Çashku vahistati ja politsei ta jõhkralt läbi peksis, puhkes tudengite mäss, mis kestis üle nädala. Toetuskirjale andis oma allkirja mitu tuhat kultuuritegelast lähedalt ja kaugelt (nende seas režissöörid Gus Van Sant, Jon Jost ja Abel Ferrara ning dokumentalistid Nick Broomfield, D. A. Pennebaker ja Albert Maysles). Üle viie aasta kestnud tüli lahenes sedasi, et peaminister Sali Berisha vallandas peasüüdlasest kultuuriministri Ylli Pango.