Ajalugu ja poliitika mänguväljakul ja magamistoas

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Soosik“ („The Favourite“, Suurbritannia-Iirimaa-USA 2018, 119 min), režissöör Yorgos Lanthimos, stsenaristid Deborah Davis ja Tony McNamara, operaator Robbie Ryan. Osades Olivia Colman, Rachel Weisz, Emma Stone, Nicholas Hoult, Mark Gatiss jt.

Ajalugu on lihtsalt kuulujutt. Skandaal on aga kuulujutt, mille moraal on tüütuks muutnud.

Oscar Wilde

Soosik“ võib küll olla Yorgos Lanthimose siiani kõige vaatajasõbralikum ja kommertslikum film, aga sisaldab ikkagi piisavalt seda nihestatust ja absurdi, mis iseloomustab selle kreeka režissööri senist loomingut. Filmid nagu „Koerahammas“, „Homaar“ ja „Püha hirve tapmine“1 talitlevad paljuski nagu tänapäeva mõistulood, dekonstrueerides tabavalt ühiskonda, aga sisaldades ka elemente klassikalise kreeka draama dialektikast. „Soosik“ põhineb näiliselt ajaloolise välme valda kuuluval lool – kõigi oma pealtnäha ebatõenäoliste, XVII sajandil inglise monarhiat ümbritsenud lugude foonil jääb „Soosik“ faktitruuduse osas laias laastus täpseks. Lanthimose käekirja ekstravagantsemad vinjetid tuli selle huvides ilmselt kontrolli alla saada. Restauratsiooniajastu draama raamides suudab Lanthimos aga vormida teose, mis on küll sünge absurdidraama, aga ka meie aja valitsevat klikki iseloomustava nartsissismi peegeldus.

Avastseenidest alates püütakse „Soosikus“ uurida, mis saab siis, kui kõrvutada kuningliku õukonna hüved elementaarse inimkäitumisega. Abigail (Emma Stone) on teel kuninganna Anne’i (Olivia Colman) residentsi, et küsida tööd sugulaselt, leedi Marlborough’lt (Rachel Weisz). Ta istub tõllas ja naeratab leebelt mehele enda vastas. Mees paneb käe püksi ja hakkab masturbeerima. Tõllast välja roniv Abigail lükatakse mutta ja ta jõuab lehkavana õukonda. „See muda haiseb,“ hüüatab ta. „Nad situvad siin tänavatele. Kutsuvad seda poliitiliseks kommentaariks,“ kõlab tabav vastus. Filmis kooritakse kogu aeg maha vastuvõetava käitumise kihte ja näidatakse ürgseid tunge, mis endiselt inimkäitumist juhivad.

Loomulikult keskendub suur osa filmist sellele, kuidas Abigailil tuleb neid ürginstinkte kasutada seltskonnas ülespoole pürgimiseks. Kord jutustab Abigail oma isa traagilisest eluloost – isa mängis kaarte ja kupeldas ta maha, hävitades ühtaegu nende perekonna maine. On selge, et Abigail näeb võimalust sattuda kuninganna soosingusse ja taastada oma leedistaatus. Kuninganna soosik on aga leedi Marlborugh ja igaüks, kes soovib mõjutada kuningannat, peab ka Marlborough’ juures heas kirjas olema. Filmi edenedes muutub Abigail julmaks ja manipuleerivaks, laskudes väljapressimise, mürgitamise ja seksuaalsete teenete osutamiseni, et püüda saavutada kuninganna soosiku positsiooni. Kogu tegevust saadab vihje, et iseloomujooned, mille Abigail enda seest üles oli leidnud, ei ole eluvajadusest tekkinud, vaid olnud alati tema karakteri loomulik osa. See viib sisemise irooniani: ainus tee sotsiaalse tunnustuse ja leedi positsioonini jõudmiseks on moraalis järeleandmine.

Film keerleb muutliku kuninganna Anne’i ümber Olivia Colmani esituses (paremal), keda on rolli eest õigustatult taevani kiidetud. Näeme valitsejat, kes on klammerduv, ebakindel ja sõltub leedi Marlborough’ (Rachel Weisz) nõuannetest.

Kaader filmist

Film keerleb muutliku kuninganna Anne’i ümber Olivia Colmani esituses, keda on rolli eest õigustatult taevani kiidetud. Ta veedab suure osa ekraaniajast suure tite kombel mööda kuningalossi paterdades, end kõrini kooki täis pugides või ulgudes selle pärast, et ta kellelegi ei meeldi. Mõnes mõttes mängitakse „Soosikus“ ümber klišeesid, mida oleme näinud teistes Inglise kuningasugu kujutavates filmides, kus monarhid on tavaliselt tugevad eemalseisjad. Siin näidatakse meile valitsejat, kes on klammerduv, ebakindel ja sõltub Marlborough’ nõuannetest. Kuninganna Anne’i ja Marlborough suhtes on vähe aupaklikkust, mida ühe monarhi ja tema õukondlase läbikäimisest eeldada võiks (alguse poole ütleb Marlborough rahulolevale Anne’ile, et meigi tõttu näeb too „välja nagu mäger“). See saab selgituse, kui tuleb välja, et nende suhe on enamat kui platooniline. Nende omavahelise dünaamika seksuaalne aspekt (mis pole küll ajalooliselt tõestatud, aga mitte ka tingimata ebatõenäoline) ei eksle kordagi nilbusesse, ja sõnum, et kuninganna isikut juhivad enamasti ihad, jõuab kenasti kohale. Colman on siin tippvormis, pendeldades metsiku hüsteeria ja vaiksete depressioonihetkede vahel. Eluajal viieteistkümne lapse kaotusest selgelt haiglase psüühika taga näeme ka midagi raudset ja tal õnnestub võita meie sümpaatia isegi kõige hullematel tundeliiasuse hetkedel.

Sõltuvus ihadest viib aga tõusuteele Abigaili, kes mõistab, et ainus viis saada taas leediks on leedi Marborough’ väljavahetamine Anne’i kiindumusobjektina. Siin on tunda „Ohtlikke suhteid“,2 seks on nii mõnuallikas kui ka relv. Kõrvalliinis püüab Masham (Joe Alwyn) võrgutada Abigaili, kes esialgu vastab mehele jalaga munadesse virutamisega. Kui nende suhe hiljem abieluni jõuab, saabub selle lihalik kinnitus pulmaööl vaid Abigaili ükskõiksel viisil läbi viidud käega rahuldamise näol. Abigail, kes kardab kunagise tänavahoora ameti juurde naasmist, kasutab seksi enda huvides ära enne, kui seda kasutatakse tema vastu. Ühel hetkel küsib Marlborough kuningannalt, miks Abigail tollele nii lähedaseks on hakanud muutuma. „Mulle meeldib, kui ta oma keele minu sisse paneb,“ vastab Anne kaeblikult ja turtsakalt.

Valitseb äraostetavuse ja moraalse määndumise õhkkond segatuna lapselikkusega. Inglismaa sõjast Prantsusmaaga ja sellega seotud muredest rääkides puudutatakse inimkaotuse ja langenute teemat vaid möödaminnes. Selle asemel muretsevad parlament, peaminister Godolphin (James Smith) ja opositsiooniliider Harley (Nicholas Hoult) selle üle, kui palju maaomanikke sõja eest tasumiseks maksustatakse. Kui nad parasjagu ei vaidle kuningannaga selle üle, mis suunas sõda arenema peaks (ja kuningannaga vaidlemine tähendab tegelikult vaidlust leedi Marlborough’ga), annavad nad järele lapsikutele mõnudele. Godolphin tegeleb partide võiduajamisega, Harley ja tema kaaskond aga loobivad puuvilja alasti mehe pihta (võrratult bravuurikas ja naeruväärses stseenis). Kui Abigail keeldub hiljem Harley huvides spioneerimast, tõukab see ta kraavi. Näeme siin maailmapoliitikat kui mänguväljakut ja maailma liidreid kui väikelapsi, kellel ei ole maailmast sooja ega külma, seni kuni nad oma maiustused kätte saavad. Ebamugav paralleel tänapäeva maailmaga.

Robbie Ryan kasutab oma operaatoritöös kalasilmaobjektiivi ja veidraid võttenurki rõhutamaks teatud reaalsusenihestust, mis tundub saatvat kõiki tegelasi. Kunstnikutöö on samuti meeldivalt kasimatu ja küünlavalgus annab kõigele veidi häguse ja karmi välimuse. Hoolimata auväärsuse foonist on see siiski sünge ja üksluine maailm, milles meie tegelased peavad ellu jääma. See ei ole aga morn film – Deborah Davise ja Tony McNamara käsikirjas leidub sädelevaid vaimuvälgatusi, mis saavad kinnitust osatäitmistest; Stone ja Weisz on oma esituses igal sammul Colmaniga võrdsel tasemel.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Kynodontas“, Yorgos Lanthimos, 2009; „The Lobster“, Yorgos Lanthimos, 2015; „The Killing of a Sacred Deer“, Yorgos Lanthimos, 2017.

2 Pierre Choderlos de Laclos. Les Liaisons dangereuses. Durand Neveu, 1782; „Dangerous Liaisons“, Stephen Frears, 1988.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht