Aastate möödumise poeesia

RALF SAUTER

Mängufilm „Poisipõlv” („Boyhood”, USA 2014, 165 min), režissöör-stsenarist Richard Linklater, operaatorid Lee Daniel ja Shane F. Kelly. Osades Ellar Coltrane, Patricia Arquette, Ethan Hawke jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Ekraan ja Solaris, Cinamon, Ekraan ja Astri.

Richard Linklateri „Poisipõlv”, 12 aasta vältel valminud suurteos Ameerika poisi Masoni sirgumisest väikesest pägalikust täiskasvanud noormeheks, on kahtlemata tema kõige ulatuslikum ja imetlusväärsem film, mis viib vaataja omamoodi ajarännakule. Film on tähelepanuväärne ennekõike seetõttu, et kolme tunni vältel kujutatakse Masoni füüsilist ja vaimset kasvamist reaalajas, mille tunnistajaks olla on tõepoolest ime­tabane tunne. Lisaks sellele panevad filmi särama loomulikkus ja orgaanilisus, mis on 1990ndate alguses kuulsust koguma hakanud Richard Linklateri töödele nii iseloomulik. Väljakutseid armastavale Linklaterile oli see algusest peale üks entusiastlik, aga lootusrikas, riskantne ja tohutult kannatust nõudev eksperiment, mis tuli läbi viia aeglase tempo ning piiratud eelarvega. „Poisipõlv” on tundeline ning meeldejäävalt tabav lugu, mis veenab aja möödumise paratamatuses ning paneb mõistma, kui palju selle tulemusena ümberringi muutuda võib – sageli märkamatult. Kuigi situatsioonipõhisel „Poisipõlvel” puudub justkui süžee, on (eriti nooremate) osatäitjate märgatav muutumine aastatega see, mis filmi juures paelub ning tekitab järjepideva arengu ja progressi tunde.

„Poisipõlv” on tehtud stiilis, mida dokumentalistikas märgitakse sõnaga latitudinal – filmi
paari tundi on kokku pressitud aastate- või aastakümnete pikkune aja kulg.

Kaader filmist

Linklater on adunud, et filmi valmimiseks kuluvate aastate jooksul leiavad aset paratamatud muutused näitlejais, aga ka terves maailmas. Ta on käsikirja kirjutanud ettenägelikult sellega arvestades, võtnud appi osatäitjad, kes otsustasid end projektile pühendada pikemaks ajaks. Tegelased mainivad vestlusis järjepidevalt päevakajalisi sündmusi, vaatavad filme, mida siis vaadati kuulavad hetke hitte või loevad toonaseid bestsellereid. Juba filmi alguses, kui Mason (Ellar Coltrane) ja tema õde on veel mudilased, loeb lapsi üksinda kasvatav ema (Patricia Arquette) neile ette Harry Potteri seeria neljandat raamatut, mille esmakordsest ilmumisest on nüüdseks mõni aeg möödas. Ühes stseenis riietuvad lapsed Harry Potteri tegelasteks, et tähistada saaga kuuenda osa väljatulekut. Kuna meie muutuvas maailmas minetab kõik kiiresti populaarsuse, meenutavad kõik need väikesed, aga tabavad detailid seda, et jälgime minevikku ja mitte olevikku. See teeb filmi retrospektiivseks ja sarmikalt nostalgiliseks. Režissöör pole pidanud tarvilikuks ühelgi hetkel otse välja öelda, millist aastat parajasti kujutatakse, jäädes lootma, et publikul on sel sajandil toimunust piisavalt selged teadmised-mälestused, et ajahetk oleks viidete abil igal hetkel tunnetatav. „Poisipõlves” lausa mälestatakse kõiki neid armsate meenetena mõjuvaid tehnikavidinaid (laule, filme jms), mis praeguseks on jõudnud vajuda unustusehõlma. Tegelased püsivad oma mõtetega eranditult olevikus, hoidudes sentimentaalselt meenutamast minevikusündmusi ja ennustamast, mida toob tulevik. Viimane kehtib seejuures ka Linklateri enda ja osatäitjate puhul, kes polnud kunagi täiesti kindlad, millisesse suunda seda lugu viia.

Aja möödumist märkab ennekõike loomulikult „Poisipõlves” keskse Masoni tõttu, kes on täiesti harilik inimene, kelle nooruspõlve paremad ja halvemad ajad moodustavad filmi sündmustiku. Avastseenis näeme Masonit, kes on sel hetkel veel väike poiss, lesimas muretult rohul ja piidlemas beebisinist taevast, nägu süütum kui inglil; filmi lõpuks on temast saanud kergelt habetunud täiskasvanud noormees, kellel veel terve elu ees, aga kes on juba pidanud üht-teist läbi elama. Ta on saanud õppetunde, ja jõudnud ka mingisugusele arusaamisele maailma ning elu olemuse osas. Filmi vältel näeme seda, kuidas ajas muutuvad Masoni nägu, hääl ja juuksed, aga ka tema isiku väljakujunemist. Lõpus põrnitseb Mason samamoodi mõtisklevalt kaugusesse nagu alguses, aga sootuks teistsuguse, küsivama ja rahutuma, kuid teadlikuma pilguga. Sama kehtib ka poisi vanema õe kohta (lavastaja tütar Lorelei Linklater), kes kasvab ninatargast tüdrukutirtsust enese­kindlaks naiseks. Ja see kõik on täiesti autentne. Peaossa valitud Ellar Coltrane, kes pole loomulikult kogenud näitleja, tundub algusest peale olevat mugavalt kohanenud, aga Masoni roll ei nõuagi lõppude lõpuks niivõrd näitlemist, kuivõrd enda nii-öelda paljastamist pika aja vältel, mil toimub keha ja vaimu põhiline areng.

Masonit ja tema lähedasi kujutades on Linklaterile olnud oluline mitte väljuda realismi piiridest. Kuna tegemist on ehedust väärtustava draamaga, mille ülesehitus on ebakonventsionaalne ja kus miski pole utreeritud, võib üllatada traagika vähesus või rabavate pöörete puudumine kolme tunni vältel. Linklaterist oli usutavuse huvides ilmselt arukas mitte asetada Masonit liiga kriitilistesse olukordadesse, sest ebamugavalt telefilmilik ongi „Poisipõlv” just stseenides, kui peategelane on veel lapseeas ning sunnitud elama kasuisa juures, kes läheb ajapikku vägivaldseks, kõike enda kontrolli all hoidvaks viinaviskajaks. Kuna „Poisipõlves” ilmneb mõnevõrra naiivne, omamoodi lapselik arusaam sellest, mida kujutab endast elamine niisuguse inimesega samas majapidamises, on ehk tänuväärne, et see jääb Masoni nooruse kõige rängemaks peatükiks. On omaette küsimus, kas selle situatsiooni lapselik kujutusviis pole ehk mitte taotluslik, sest Mason ise on ju kasuisa türanniat kogedes veel laps. Siin peab märkima, et kuigi film pole otseselt lünklik, saab seda süüdistada teatavas episoodilisuses, eriti silmas pidades, et raskemadki olukorrad tunduvad hetkelised ja neil pole otseselt pikaajalist mõju, ka mitte tegelaste arengule.

„Poisipõlv” ongi – ja kindlasti on see osale vaatajatest problemaatiline –
algusest lõpuni kerge ja loomutruu, vahepeal mõtisklev kulgemine. Film on oma passiivsuses prii hämmastavatest süžeekäikudest, aga ometi elamuslik ja kordumatu oma meeletu haardeulatuse pärast ning eriliselt tuttavlik tänu lihtsale elulisusele. Äratuntavamaid hetki leiavad filmist kindlasti poisid, kes on sündinud veidi varem või hiljem kui Ellar Coltrane (sünd 1994) ning teavad seega hästi, kui ahvatlev on koolitükkide tegemise asemel raisata aega telekavaatamisele või arvutimängudele. Filmiga tekib kindlasti side igaühel. Üleskasvamine on ju lahutamatu osa elust ja väiksemadki probleemid, mis satuvad Masoni ette – olgu see esimene päris keeglimäng või raske kuuli tõstmine, ka kodust lahkumine ning hüvastijätt vanema(te)ga –, on enam kui tuttavlikud. Nagu mälestuste puhulgi on filmis fundamentaalsed just väikesed siivsad hetked. Need moodustavad ühe päris erilise ja oma olemuselt pretsedenditu terviku.