Aasias loetakse filmitibusid sügisel

Pille-Riin Pregel

Tokyo filmifestival pingutab võistlusprogrammiga, et olla Aasia tähtsaim filmifoorum.

 

Peamisi filmifestivale peetakse Aasias alati sügisel: Pusani filmifestival (PIFF) Lõuna-Koreas oktoobri algul, sellele järgneb sujuvalt (vaid kahe lennutunni kaugusel) Tokyo filmifestival (TIFF) oktoobri lõpus ning rea lõpetab novembris Tokyo ?Filmex?, küll noorim, kuid esindatud on see-eest rohkem Aasia alternatiiv- ja indie-filmid.

Kahe suure konkurents ja võistlus on ammu teada. Ikka tõstetakse küsimus, kumb on Aasia suurim ja parim filmifestival? Kui Pusani festival on loobunud kavas filmide omavahelisest võistlusest, et näidata publikule pigem lihtsalt häid filme maailmast, siis Tokyo filmifoorumit kammitseb just võistlusfilmikategooria, sest rahvusvahelised reeglid näevad ette, et võistlev film peab festivalil linastuma esmakordselt. Eelmisel aastal tuli sellise tingimuse eiramise tõttu TIFFil võistlusnimekirjast kustutada lausa mitu filmi, mis omakorda lahjendas tunduvalt konkurentsi selles kategoorias. Ometigi ei anta Tokyos alla ja jätkatakse võistlusprogrammiga, sest soovitakse omandada Cannes?i mainet ja staatust ning teha sellest Aasia tähtsaim filmifestival.

 

Jaapan ostab filmisära

Mitmel aastal on kõvasti vaeva nähtud Tokyo filmifestivali suurendamisega ja uute programmide juurutamisega. Samuti ei hoita kokku raha show pealt: punane vaip ja kohale lennutatud staarid Hollywoodist on selge viide elitaarsusele ja avalikkuse tähelepanu tõmbamisele.

Jaapan mõtleb tõsiselt enda kui filmimaa taas säramalöömisele. Loodud on fondid ja organisatsioonid toetamaks jaapani filmi tootmist ja levitamist. Suurimat ja teokamat levitajat rahvusvahelisel areenil nähaksegi just Tokyo filmifestivalis. Ehkki programmid on tihedad ja toekad (suur valik animatsiooni, dokumentaal- ja mängufilme kogu Aasiast, lisaks ka Euroopa ja Ameerika filme), on saalid siiski pooltühjad. Kui tegemist pole muidugi mõne suurema staariga nagu Takashi Miike ja Sabu möödunud aastal ning Wong Kar-wai, Hayao Miyazaki, Steven Spielberg ja Tom Hanks sel aastal.

Aga tõepoolest, erinevalt eesti vaatajaskonnast, kes igal hilissügisel trügib PÖFFi uste taga, et näha võimalikult erinevaid filme, on jaapani kinokülastaja valmis minema vaatama vaid staarifilme, hoolimata sellest, et filmifestivali filmivalik on kui rootsi laud.

Juba mitmendat aastat järjest on TIFFil ülekaalus rahulikult kulgevad sü?eedraamad kaasaja Koreast, Jaapanist ja Hiinast. Vaid Taist tuleb ikka veel vendadelt Pangidelt (?Bangkok Dangerous?) õudusfilme. Hongkongi ?uus jõud? re?issöör Pang Ho Cheung ei koonerda aga vägivalla ja musta huumoriga: 12aastane Wah otsustab õpetaja tappa, et too ei räägiks tema karmidele vanematele tegemata kodutööst (?Suvetöö?, 1999) või rikas proua Ma palub killer?il tappa oma vaenlase ja see samas ka videolindile salvestada (?Sina tulistad, mina tulistan?, 2001).

 

Hämmastav eneseurgitsemine maastikul

Korea, hiina ja jaapani filme on vallanud depressioon ja eneseurgitsemine. Vahel kukub see välja usutavalt, vahel aga ka igavalt või tekitab hämmeldust. Aasia filmide omapära, lõputuna kulgev film ja maastikuvaadete rohkus, pole aga kuhugi kadunud. Isegi totaalne urbaniseerumine ei suuda filmist välja süüa loodust kui aasialase pärisosa. Nii avaneski sel aastal vaatajate ees lausa uus filmi?anr dokumentaal-mängufilm (midagi sarnast meenub Woodi Alleni filmograafiast). Taiwani re?issöör Cheng Wen-Tang toob vaatajatele näha suhtedraama ?Passaa??, kus rullub lahti mitu erinevat isiksust oma sisemaailmas. Naispeategelane Ching (Guey Lun-Mei) on noor ambitsioonikas kunstimuuseumi teadur, kellele meeldib sealne ajaloolane Dong-Heng (Leon Dai). Mees aga ei näi üldse midagi märkavat, vaid keskendub oma uurimusele kalligraafiast. Duetile lisandub Jaapanist tulnud rändurnoormees Tao (Yukihiko Kageyama), kelle siiras huvi on näha muuseumi üht ainulaadset kalligraafiatööd, mida hoitakse aga muuseumi kinnises arhiivis. Sellest filmist ei arene detektiivilugu ega ka kirglikku suhtedraamat, pigem kaldub re?issöör nende inimestega näitama ajaloolist kunsti, mis on habras ja mille mõtestamiseks tuleb kild killu haaval kokku panna ajaloo mosaiik. Peaaegu kaks tundi vältavat filmi ei hoia koos mitte aktiivne tegevus, vaid rahulikult kulgev filmipilt maastike ja mõtetega kalligraafiast. Üks oluline detail, mille võis filmist kinni püüda, oli rändurnoormees Jaapanist ? Tao, kes pole mitte jaapanlane, vaid hiinlane, kelle perekond segastel aegadel Jaapanisse toodi.

 

Jaapanisse küüditatute ahistus

Sama teema, küüditatud lähinaabrid Jaapanis, tuli esile veel mitmes teiseski filmis ning on selge, et tegemist on tulise probleemiga, mis hoiab Jaapanis, Koreas ja Hiinas dispuuti üleval.

Jaapani re?issööri Kazuyuki Izutsu film ?Me saame sellest ükskord üle? avab rahvuste teema aastas 1968, kui jaapanlaste ja korealaste tänavakaklused muutusid teravaks ja sallimatus teiste rahvuste suhtes talumatuks. Erinevatel aegadel Jaapani poolt sisseküüditatuid on selles ühiskonnas alati peetud ?madalamateks? ning suhtumine neisse on olnud pea igas ühiskonnasektoris ja -tasandil tauniv ja diskrimineeriv. Ehkki probleem sarnaneb väljast vaadates eestlaste-venelaste vaenulikkusele, on Jaapani segased sisesuhted hoopis sügavamate juurtega ja traagilisemad. Izutsu läheb oma filmis tagasi 1960. aastatesse, kus kired möllasid Kyotos ja kahe rahvuse (jaapanlased ja korealased) vahel peetud gängivõitlusi lahutas vaid linnast läbi voolav jõgi.

Keskkoolinooruk Kosuke (Shun Shioya) armub korea tütarlapsesse Kyong-jasse (Erika Sawajiri), kelle vend Ang-son (Sosuke Takaoka) on aga korea gängi liider. Ehkki nii Kosuke kui ka Kyong-ja tunnetavad rahvustevahelisi pingeid teravalt, püüdleb noorte armumine ühise muusikahuvi toel väljapääsu poole. Kosuke õpib korea keelt ja mängib kitarril korealaste üht lemmikviisi Imjini jõest, mis toob korealastele meelde oma kodumaa, aga ka reaalse elu ja virelemise võõral maal.

Ehkki film lõpeb suure rahvaste sõprusega ning segaabielu ja korea gängi liidri Ang-soni ja jaapanlanna lapse sünniga, on see liiga magus, isegi imal lõpplahendus neile, kellele on teada kaasaja Jaapani ühiskonna valupunktid. See, kuidas mitmendat põlve Jaapanis elavad korealased on mõneski mõttes sunnismaised ja elavad justkui rindejoonel ? ei pääsu edasi ega tagasi.

 

Tokyo foorum kui mutter masinas

Algust on huvitava teemaga tehtud (samu probleeme käsitles ka mängufilm ?Go?, mis linastus paar aastat tagasi PÖFFil) ning jääb vaid oodata alternatiivfilme samal teemal, et ei jääks kumama suure rahvaste sõpruse propaganda.

Aga korealased ise? Lähiminevikus sorkimine ja inimlike puuduste naeruvääristamine huvitab neidki. Aasialikul kombel tagasihoidliku irooniaga on Im Chang-sang teinud komöödiafilmi ?Presidendi ihujuuksur?. Sung Han-mo (Song Gang-ho) peab väikest juuksurisalongi Soulis. On 1970. aastad ja Korea poliitikas muutuste aeg. Ootamatult satub Sung Han-mo aga presidendi ihujuuksuriks. Lihtsat elu elanud mehe ees avanevad äkki täiesti uued maailmad ja seosed. Ja ka tunnetus, et sellisest ?rattast? pole puhta nahaga enam võimalik välja tulla. Aasias, kus lojaalsus on kirjutamata seadus, saab üksikisikust mutter masinavärgis.

Kas Tokyo filmifestival on siinkohal mutter masinavärgis?