Veere pääl kõndija mälestuseks

VAHUR LAIAPEA

Meid oli viis-kuus kaasteelist, kes me aastatel 2001–2003 koos nädalaid Eesti-Vene piiril, siin ja sealpool rajajoont, ringi rändasime ja saatesarja „Veere pääl” üles võtsime. Hiljem sündis sellest ka film „Vahtsõ ilma veere pääl”. Oma seto oli meil kambas – Silvia Karro, operaator oli Arvo Vilu, helioperaatorid Mati Jaska ja Jaak Elling. Ja mees, kelle isegi kõige alalhoidlikumad setod on nüüdseks vist küll lõplikult omaks tunnistanud – režissöör Peeter Brambat. Mees, kelle suvekodu oli Setomaal ja kes jäädvustanud selle kandi elu ja inimesi saadetesse ja filmidesse. Me teised oleme veel kõik veere siinpoolse serva peal. Peeter astus üle.

Peeter Brambat oli koolides õppinud mitmeid ameteid: ta lõpetas Tallinna merekooli, Georg Otsa nimelise muusikakooli ja Eesti muusikaakadeemia. Ta oli legendaarse ansambli In Spe flöödimängija. Oma elutöö tegi ta aga elu ja heade kolleegide õpilasena elust ja inimestest saateid ja filme tehes. 1973. aastal ETVs valgustajana alustanud mees oli hiljem sealsamas režissööri assistendi ja siis režissöörina tegev 17 aastat. 1994. aastal asutas ta oma stuudio Ad Oculos Film ja koges sellest ajast pealevabakutselise filmimehe elu kõiki külgi, vabadust ja varje.
Kuhu paigutada väga pikk nimekiri saadetest, saatesarjadest, dokfilmidest, mis Peeter Brambat on loonud? Kas kellelgi ongi ammendavat nimekirja või ootab see alles koostamist? Portreefilmid kunstnikest, kirjanikest, arhitektidest.
Muusikasaated ja videod. Telesarjad mitmetele Eesti telekanalitele. Suured-pikad dokumentaalfilmiprojektid, mis ta muude tegemiste kõrval põhjaliku süvenemisega ellu viis: „Uus päev luuakse idakaares”, „Kosmos ’68” jt. Töö Eesti Kinoliidu juhina. Peetril oli üks omadus, mis pani mind teda imetlema: ta aitas väga tihti hädast välja filmitegijaid, kes olid mõne oma tööga jänni jäänud. Nende tööde juures ei pruugigi alati olla tema kui kaasautori nime, aga tükk tema loodut on igaühes neist.
Peeter on olnud mu õpetajaks filmitegijaks saamisel. Loomupäraselt eemaldusin õpilasena mingil hetkel õpetajast oma teed otsima, ka oma Setomaa filmi tegema. Kui tegin mõned aastad tagasi Petseri kandis filmi, olid paljud meie ühiste käikude ajal filmitud inimesed lahkunud. Nunn Olga, kunagi meestejuuksurina töötanud naine, oli veel viimaseid kuid meie hulgas. Olga ütles, et palvetab kõigi inimeste eest, „kõige ilma eest”. Küllap on ta seal vahtsõ ilma veere pääl Peetrit ootamas ja üle aitamas.