Mõjutatud naine*

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Lucy” (Prantsusmaa, 2014) 89 min. Režissöör-stsenarist Luc Besson, operaator Thierry Arbogast, muusika Eric Serra. Osades Scarlett Johansson, Morgan Freeman, Min-sik Choi, Amr Waked, Pilou Asbæk. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Cinamon ja Solaris. Sa oled lihtsalt naine väikese ajuga. Kolmandiku ajumahuga meie omast. See on teadus. Ron Burgundy„Ankrumees: Ron Burgundy legend” („Anchorman: The Legend of Ron Burgundy”, Adam McKay, 2004) Vaene Luc Besson. Filmimagnaadiks saanud endine kriitikute lemmik on käinud nii pika tee alates läbimurdefilmist „Léon” (1994), aga kui pärast katastroofilist animatriloogiat Arturist ja minimoidest, igavat „Daami” („The Lady”, 2011) ja nõrka maffiakomöödiat „Perekond” („The Family”, 2013) tuleb film, mis kvalifitseerub heal juhul keskpäraseks suvehitiks, siis ülistatakse seda kui vana hea vormi juurde naasmist. Ka kõiki selle filmi filosoofilisi pürgimusi arvesse võttes on „Lucy” nüri ja lärmakas popkornifilm – ei midagi enamat ega vähemat. Kuigi, tuleb tunnistada, et erinevalt tema teistest hiljutistest filmidest on see vähemalt mingil määral meelelahutuslik.

Nädalapikkuse suhte tõttu hämaravõitu poiss-sõbraga satub Ameerika peotüdruk Lucy (Scarlett Johansson) valel ajal valesse kohta ja leiab end Taipei maffia narkomuula rollist. Ta tabatakse ja karmi kohtlemise käigus hakkab tema kõhus lekkima sinna õmmeldud kott keelatud aine CPH4ga. Narkootikum imendub verre ja juhtub midagi ennenägematut: aine suurendab tema füüsilisi ja vaimseid võimeid sedavõrd, et Lucy suudab ühtäkki kontrollida 100% oma ajumahust, muutudes täielikuks üli­inimeseks. Suure võimuga kaasneb aga suur vastutus ja sellel on hind.
Lucy hakkab ajaga võidu jooksma, abilisteks Prantsuse politseinik (Amr Waked) ja juhtiv ekspert inimmõistuse alal, professor Norman (Morgan Freeman Morgan Freemani rollis), kes juhib Lucy vastavastatud võimeid.
„Lucy” on kõige tuntum inimese eellane ja esimene Australopithecus afarensis, kelle luukere on iial leitud. Lucy avastasid Donald Johnson ja Tom Gray 1974. aastal ja ta sai nime tuntud biitlite loo järgi. Ta on kahejalgsuse sümbol, ja nagu selgub, ootamatu inspiratsioon Luc Bessonile. Ehk ka tema õnne talisman, sest selle loo kirjutamise ajaks on Lucy-nimeline film ületanud 90 miljoni dollari piiri.
Johanssoni karjääri edukaimat rolli tähistav ja Brett Ratneri testosterooniorgiale „Herakles” koha kätte näidanud „Lucy” ootamatu kassaedu ühe põhjusena on nimetatud naistekeskse meelelahutuse osakaalu kasvu. Viimastel aastatel on saatnud suur edu naistele suunatud filme. Piisab, kui nimetada veel üht üllatushitti „Mamma mia!” (Phyllida Lloyd, 2008), „Videviku”-saagat, „Näljamänge” („The Hunger Games”, Gary Ross, 2012) või isegi feminismisõbralikku animatsiooni „Lumekuninganna ja igavene talv” („Frozen”, 2013). „Lucyt” eristab neist see, et seekord on õnnestunud tüdrukud kinno meelitada puhta märuliga. Naised moodustavad peaaegu poole selle filmi vaatajaskonnast.
Sooja vastuvõtu taga võib osalt olla õige ajastus, aga kindlasti on oma roll ka režissööril. Bessoni filmides nägime tugevaid naiskangelasi juba enne seda, kui sellest sai moeasi.
Kuigi Besson pani aluse mitmele läinud aastakümne kõige menukamale filmifrantsiisile – ta on selliste kassahitt-filmisarjade taga nagu „Takso”, „Riskikuller” („Transporter”) ja „Röövitud” („Taken”), viimane neist pühkis hetkega peast mälestuse Liam Neesonist Oskar Schindlerina, asendades selle ühe „ma ajan su jälgi, leian üles ja tapan su” kõnega – on ta alati otsinud võimalust ehitada naiskangelase ümber huvitav lugu ja saada tulemuseks meelelahutuslik film. „Lucyga” pöördus ta lihtsalt tagasi juba käidud radadele, kust olid alguse saanud nii „Naine nimega Nikita” („Nikita”, 1990), „Viies element” („The Fifth Element”, 1997), „Angel-A” (2005) või isegi ebaõnnestunud „Jeanne d’Arc” („Joan of Arc”, 1999). Kahjuks aga ei kuulu „Lucy” tema paremate filmide hulka.
„Lucy” suurim probleem on väga lihtne: pole siin õiget sihti ega tõelist ohtu. Nimikangelase ajumaht kasvab järjepidevalt iga kümne minuti järel ja me mõistame kiiresti, et teda ei suuda peatada mitte miski ega mitte keegi, rääkimata karikatuursetest Aasia kurjamitest. Lucy muutub peaaegu neolikuks, peatades käeviipega maailma. Sõna otseses mõttes.
Johansson, kellele on märuližanr tuttav juba „Tasujatest” („The Avengers”, Joss Whedon, 2012), kus ta mängis lopsakat kõrvalosalist Natasha Romanoffi, naudib selgelt rambivalgust, aga muutub Lucy võimete suurenedes üha robotlikumaks. See, kuidas tavalisest, kooruva küünelaki ja laialiläinud ripsmetušiga tegelasest saab peaaegu jumalik olevus, toimub liiga kiiresti: ühest udusest peomälestusest ja pisaraterohkest telefonikõnest emaga ei piisa selleks, et tekiks mingigi emotsionaalne side mures tüdrukuga. Häbilugu, arvestades, kui veenev võib Johansson olla siis, kui tal on vaja edastada ebamaist. Tema kõhedust tekitavalt elukauge ja mugavustsoonist väljas tulnukas Jonathan Glazieri filmis „Naha all” („Under the Skin”, 2013) tegi läbi selle sisekaemusliku tripi, mille poole Lucy püüdleb, aga ei jõua.
Väidetavalt sai Lucy idee tõuke Bessoni kümne aasta tagusest vestlusest ühe naisteadlasega, aga kogu filmi kontseptsioon on nii laest võetud, et selle kõrval tundub „Algus” („Inception” Christopher Nolan, 2010) vaat et tõepärase linateosena. Teooria, et me kasutame oma ajumahust umbes kümmet protsenti, on juba ammu kõrvale heidetud, aga kui oleksime filmi nimel isegi nõus sellesse väitesse uskuma, muutub kogu teooria peatselt kiiresti naeruväärseks. Võib küll olla usutav, et täisvõimsusel töötav inimaju on võimeline mõjutama inimese jõudu, aistingute teravust ja reflekside kiirust, aga et see annab juurdepääsu ka ajas rändamisele, mõtete lugemisele ja tagatipuks levitatsioonile …?!
Selgitamaks Lucyga toimuvat, näitab Besson „abivalmilt” vahele kaadreid loengust, kus professor selgitab (hüpoteesi kohta üllatava täpsusega), mis juhtub siis, kui selline fenomen tõepoolest aset leiab ja keegi oma ajumahule ligi pääseb. Sellest hoolimata ei suuda isegi Morgan „Jumala Hääl” Freemani pühalik-tõsine deklamatsioon peita tõsiasja, et „Lucy” on üsna pealiskaudne.
Loomulikult pakub rahuldust näha naist, kes on võimeline enda eest seisma ja tegema vajaduse korral vaenlastele tuule alla, ilma et armastusliini peale aega raisataks. „Lucyt” ei tohiks aga mingil juhul pidada naisõigusluse manifestiks. Kaamera peatub meelsasti Johanssoni värisevatel huultel, nappidel liibuvatel pükstel ja kurjameid lömastavatel tikk-kontsadel, tehes Lucyst teismelise poisi ettekujutuse sellest, milline peab olema üks tugev naine. „Norma Raest” (Martin Ritt, 1979) on asi kaugel.
Õnneks süstib Besson filmi hädavajalikku huumorit, mis päästab selle täielikust häbist. Tema huumor võib kohati olla ka must: ühel hetkel „vabaneb” Lucy operatsioonilaual lebavast patsiendist, sest näeb juba ette, et teda päästa ei õnnestu, või tulistab taksojuhti, kuna see … ei räägi inglise keelt. Tühja poliitilisest korrektsusest, need on filmi parimad hetked, mitte pseudoteadus ega kiiresti ununevad märulistseenid.
1975. aastal kandis üks Russ Meyeri rinnakaid fantaasiaid „Superbeibed” („Supervixens”) üllatavalt tabavat tunnuslauset. „Liiga palju … ühe filmi jaoks!” teatas plakat uhkusega. Bessoni hiliseim kõrvalepõige lavastamisse võinuks vabalt kasutada sedasama, kuna Prantsuse režissöör laenab julgelt „Maatriksist” („The Matrix”, vennad Wachowskid, 1999), National Geographicu dokkidest, Kubrickilt ja isegi Terrence Malickilt. (Looduskaadrid? On. Kosmos? On. DINOSAURUSED? Selge see!). Rääkimata filmist „Piirideta” („Limitless”, Neil Burger, 2011), mida pole küll paljud näinud, aga kus Bradley Cooperi aju avaneb 80% ulatuses pärast teatud narkootikumi tarbimist ja muudab lõputud võimalused tõelisuseks. Tuleb tuttav ette?
Selline üleküllus lahutab algul meelt, kui Besson näitab filmi avakaadris paljunevat rakku  või illustreerib Lucy ees seisvat dilemmat looduskaadritega saaki luuravast kiskjast, aga muutub kähku tüütuks ja jätab tunde, et oleme seda kõike juba varem näinud.
See filosoofiliste pretensioonidega unustamist väärt high-concept-põnevik pole nii pikk, et igavaks muutuda, aga ei jäta endast ka mingit jälge maha. Erinevalt tuunitud peategelasest ei realiseeri „Lucy” filmina oma potentsiaali.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Artikli originaalpealkiri „A Woman Under the Influence” viitab samanimelisele John Cassavetese filmile aastast 1974.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht