Näitleja ja kaamera vahepeal

Olev Remsu

Balti filmi- ja meediakooli aastakonkursi „Best of BFM 2014” auhinnatud filmid.Meie laiem filmiüldsus räägib ainult näitlejast. Hollywoodist pärit näitlejakultus on nakatanud meidki ja massimeedia kütab tähelepanu üles. Neil on teema varnast võtta, sest tootjate käes on näitleja kindel trump: juhtub film läbi kukkuma, saab temast ikkagi lõpmatult juttu teha. Pigem eraelust kui muust.

Meie filmiprofid eelistavad hinnata kaameratööd. Kas on ka kõnekad kaadrid, kuidas langeb valgus, kui tasakaalus on kompositsioon? Võime tõdeda, et proffide filmiteadvus on pigem operaatoriameti poole kaldu.
Mis jääb näitleja ja kaamera vahepeale? Dramaturgia! See jaguneb omakorda kaheks: stsenaristikaks ja režiiks.
Vaatasin selle aasta Balti filmi- ja meediakooli filmikonkursi raames auhinnatud ühtteist tudengifilmi, mille arvas äramärkimise vääriliseks žürii koosseisus Marje Jurtšenko, Tristan Priimägi ja Piotr Złotorowicz Łódźi filmikoolist. Valik tehti 68 võistlusel näidatud töö hulgast. Ma ei näinud parima stsenaariumi preemia laureaati, olgu siis originaalkäsikirja või adapteeringu eest. Ma ei tea, kas seda kategooriat ei olnudki või ei leitud filmi, mida selles vallas ära märkida. Järelikult on looga lood kehvad. Edevamad inimesed ütlevad loo asemel narratiiv – no olgu ta siis narratiiv! Vahest aitab vana asja uude kuube rõivastamine kaasa selle turgutamisele?
Ah, kuidas igatseks lugu! Inimene on ju jutustav loom, kes ei saa elada ilma loota. Ehk soovib vaataja alateadlikult, et loo energia läheks temasse ning annaks talle jõudu. Vähemalt on seda usutud aastatuhandeid ja sajandeid ka meie rehetubades tondijutte puhudes.

Valjust iisternist tummfilmiesteetikani
Esiletoodud filmide hulgas on 23minutine pesuehtne vestern „Cisco”, režissööriks Reino Aedmäe, produtsent Hillar Indla, operaator Joosep Kask ja kunstnik Matis Mäesalu. Film on saanud kunstnikutöö auhinna. On tulistamist, on hobusel kihutamist, on laipu, stiilset rõivastust, klassikalist interjööri ja mägipreeria­maastikku. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui ma proloogis hakkasin kuulma eesti keelt. Võimatu! Cisco (Mihkel Kabel), Maria (Marilin Kongo) ja šerif (Taavi Eelmaa) olid ju natuke tuttavlikult eestlase näoga, aga asi tundus siiski kuidagi kahtlane. Oligi eestikeelne vestern! Mulle see meeldib. Ma mäletan, et omal ajal tootis Jugoslaavia nn iisterne, Ida-Euroopas tehtud vesterne, mille üle kõik avalikult irvitasid, kuigi olid neist salamahti kütkestatud. „Cisco” ei jää neile sugugi alla. Vestern on määratletud meestežanriks (soolise võrdõiguslikkuse volinik, andke andeks!) ja las peibutab mehed filme vaatama ka meil! Las tunneb eestlanegi osadust vesterni protagonisti, stereotüüpse kauboi vapruse, aususe ja üllusega, nagu seda tegevat ameeriklane. Las hakkab eestlanegi kurjusele vastu! Las meestefilmi piiluvad naised kiinduvad peategelasse! Ruumis ümberpaigutus Metsikust Läänest Maarjamaale vaid suurendab vesterni traagika sügavuses peituvat koomikat. Kauboi Cisco on mees õigel kohal, alati valmis surema võitluses ülekohtu vastu. Mis sest, et kuulid vihisevad, armastamine ei tohi selle tühise asja pärast katki jääda. Mehised suured plaanid mõjuvad samuti õiges suunas. Vesterni sees on alati tugev lugu ja nõnda ka „Ciscos”, siin koguni topeltpuändiga. Kui valida, kas tuua meile ookeani tagant kostiks naistele mõeldud melodraamasid Ladina-Ameerika seebikate näol või vesterne, siis eelistaksin mina ikka viimaseid.
Muidugi on see ainult juhuslik kokkulangevus, kuid ka teise tugeva süžeega filmi puhul pidin ma alul kõrvu pingutama. Helinupu reguleerimise järel mõtlesin, et tegemist on tummfilmiga. Ega ma suurt eksinud. Selle filmi pealkiri on „Äge”, stsenaristid Rein Zobel ja Astrid Valdmann, režissöör Rein Zobel, operaator Piret Krustok ja kunstnik Gerda-Katrina Samm. Film kestab vaid üheksa minutit (tudengifilmile igati paras pikkus) ning on žüriilt õigustatult välja teeninud kaks auhinda: parima lühimängufilmi ning parima näitleja oma. Viimaseks on 11aastane poiss Karl Gregor Kool, kes mängib kurdiks jäänud Murati. Filmis on põhjuse-tagajärje ahelale üles seatud tegevust, arengut. Murat saab peksa, kaotab kuulmise ja teda hakatakse ravima. Nutika poisina hakkab ta uurima vee virvendust klaasides. Ülekohus tema vastu on ta teinud sümpaatseks, stsenaristide antud nutikus suurendab poolehoidu. Seda, et ka poisi isa, arstid ning viipekeele õpetaja ei räägi, võtame me kui teose idee väljendamiseks vajalikku tinglikkust. Filmikunstis küll kirjutamata reegleid ei ole, kuid laps on teostes alati positiivne – see on publiku nõue, millele on vastu tuldud peaaegu sajaprotsendiliselt. Peaaegu! Absoluutselt positiivse tegelase loomine ja selle kujutamine on raske, ent filmis „Äge” on sellega kenasti toime tuldud. Puänt on ootamatu – kõlab filmi ainuke sõna, Murat ütleb pärast rongi möödasõitu raudteerööbaste vibreerimist kuulatades: „Äge!”. Nõnda on põhjendatud ka filmi tummfilmilikkus – dramaturgiakavalus, mille abil on vaataja pandud helitusse maailma tajumaks, mida tähendab elada kurdina.

Unt ja Ukraina paine
Noorena oli minu põlvkonna üheks kultusteoseks Mati Undi „Elu võimalikkusest kosmoses”. Meeldiva üllatusena nägin nüüd selle ekraniseeringut nimega „Kolm”. Küll umbes pool sajandit kirjutamisest hiljem, kuid eks see tõesta, et hea kunst on igavene. Ehk aimame siin ka noore põlvkonna tänuavaldust varalahkunud Undile?  Film teenis nii publikupreemia kui parima operaatori auhinna. Lugude puuduses vaevlevad mängufilmitegijad peaksidki vaatama rohkem kirjanduse poole – sealt juba süžeid leiab. Adapteerimine ja ekraniseerimine peaks olema au sees. Mõnele filmiloojale on antud režissööritalent, teisele operaatoriandekus, kolmandale jutustamisoskus. Harva, kui need kolm ühes isikus kokku saavad.
„Kolme” stsenarist ja režissöör on Eva Kübar, operaator Meelis Mikker ja produtsent Liina Tiido. Usun, et filmi pealkiri tuleneb filmi (ja selle alusteose) dramaturgilisest põhjast ehk igihaljast armastuskolmnurgast. Kuskilt sügavusest kumab vastu isegi arhetüüpide kolmnurk: Kangelane, Kuri ja Ohver. Kangelane oleks siis mehenaine Kristiina (Maarja Mitt), Kuri fotograaf Mattias (Hendrik Toompere jr. jr.) ja ohver abielumees Enn (Gert Raudsep). Muidugi on selline lihtsakoeline vundament juba Undil peidetud kunsti alla, tegelastele on antud liigutavad ja individualiseeritud, varjundirikkad karakterid, kuid kolmnurk huumab läbi nagu õhuke seelik ning mõjub. 
Kõik on vastandatud, nagu õiges draamaloos ongi vaja. Ühes kohvikuepisoodis on vastandatud lapsed ja raamatud, eks ole see üks sünnitamine kõik. Esimesed on ühel paaril olemas, teisi ei viitsi teise, lastetu paari mees kirjutada. Hiilgav, maestro Unt! Enam-vähem kogu see kunst on filmi kaasa toodud.
Undi tegelaste mõtted armastuse ja inimläheduse olemusest on filmis esitatud sisemonoloogina. Proosas on see suurepärane, ent filminduses mõnevõrra küsitav võte, kuid igal juhul mitte keelatud. Praegusel juhul on seda Kristiina karakteri nüansseerimiseks vaja ja see on minu meelest hästi välja tulnud.
Mulle tundub, et kui mõned auhinnatud filmid on ehk pisut kergekäeliselt draamadeks tituleeritud, siis „Kolm” on küll puhas draama.
Žürii äramärkimise on teeninud ukrainlase Slavik Bihuni 25minutine mängufilm „Ema. Miljonite nimel” („Mother. In the Name of Millions”). Ka see teos on üles ehitatud vastandamisele: ühel pool on absoluutne kurjus, SS-lased, kes vägistavad ja tapavad, teisel pool nende ohvrid, kes on ühtaegu ka kangelased, nimelt külanaised. Teose võiks liigitada ajastufilmiks, vahest ka kostüümidraamaks. Selles jutustatakse naiste kangelaslikkusest Teise maailmasõja aegses Ukrainas. Keegi ei saa eitada filmis näidatu ajaloolist tõepära. Autori maailmanägemus on alati aktsepteeritud. Teemakäsitluse  ühekülgsus on tasakaalustatud algustiitrites meenutatud holodomoriga: Teises maailmasõjas kaotas Ukraina 11 miljonit inimest, stalinliku kolhoseerimise käigus veel 10 miljonit. Meenutame, et aastatel 1941–1943 tegutses Ukrainas hiljem sõjakuritegudes süüdistatud eestlaste ja baltisakslastega mehitatud politseipataljon Ostland. Seetõttu on hea, et niisugune film valmis just meil. Mõningane rutiinne plakatlikkus on teosel aga siiski küljes, seda ka esteetikavallas. Puuduvad nüansikad karakterid, näeme vaid klišeesid. Aga ei maksa nõuda võimatut. Kui panna tegelasele munder selga, siis muutub ta peaaegu alati klišeeks. Nii on tihti ka inimestega elus, nii et näeme üsna tõetruud tegelikkuse peegeldamist. Kas oleks võinud asendada seda tüüpi filmide puhul aina korduva hämara tattninavalguse millegi muuga? Elektrit ju polnud. Ehk poleks olnud vaja teha hämarusest domineerivat visuaalset dominanti.
Süžees joonistub ilusti välja juba Aristotelese nõutud algus, keskpaik ja lõpp. See on tugev pluss.
Otsisin ja otsisin internetist, kuid tegelaste osatäitjaid ei leidnud ma kuskilt. Seetõttu vabandan nende nimetamata jätmise pärast.

Lätist Hispaaniani
Filmikunsti umbes veerand tuhande žanri ja allžanri hulgas leidub niisugunegi, mille nimetuseks on ühetegelaseteos. Muidugi kerkib sel juhul kohe küsimusi: kus on vastandamine, kuidas vormida tegelase karakter, kui tal pole kellegagi suhelda?
Praeguse valiku kõige eksperimentaalsem teos mängufilmide hulgas on minu meelest „Kell jäi seisma pool seitse” („Clock Stopped at 6:30”). See ongi ühetegelaseteos, mille autor lätlanna Līva Vilnīte on nii filmi stsenarist, režissöör kui ka tootja. Eksperimentideks olgu alati vabad käed, mis sest, et need ei istu tavavaatajale.
Peaosalist Emilyt mängib Grieta Sīpola, vilksatab paar episoodilistki tegelast, kuid nende olemasolu ei muuda filmi žanri. Üks neist näitab Emilyt lapsena. Eksperimentaalfilmile veidike võõrastavalt kasutatakse publiku lõksupeibutamiseks määratlust „põhineb tõsilool”, aga las olla! Filmi sisuks on enesepuhastus. Emilyt on tabanud krahh (ta vist vägistati) ning ta on pagenud lapsepõlvemaale, kus kõik oli puhas ja õilis.
Filmi monoloog on prantsuse keeles, mida ma ei oska, seetõttu olen ehk midagi valesti mõistnud. Pigem mitte. Jutustaja (peategelase) esitatud monoloogi sisu polegi nagu oluline, see meenutab Alain Resnais’ filmi „Möödunud suvel Marienbadis” („L’année dernière à Marienbad”, 1961), mille stsenarist on Alain Robbe-Grillet ja mis krooniti 1961. aastal Veneetsia festivalil Kuldlõviga. Nii kõrget paralleeli tuues kohmetun ma veidi ka ise, kuid siiski jätkan. Asi selles, et nagu prantsuse uues romaanis, nii on ka sellistes filmides verbaalse teksti sõnum kolmandajärguline, olgugi et see filmides audiaalselt lausa domineerib. See on olulise tähenduseta voogav deklamatsioon, kus sisu asemel esiplaanil on kõnemeloodia. Jutustaja monoloog on muusika ja seda nii Resnais’l kui noorel lätlannal.
Emily on konfliktis iseendaga. Dramaturgias tuntud kuuest konfliktiliigist on see kõige keerulisem ning mõned teoreetikud samastavad selle kuuenda liigiga, konfliktiga jumalaga. Jah, võib ka öelda, et Emily on konfliktis jumalaga, vähemalt iseenda jumalaga. Film on peatükkideks jaotatud, nende järjekord meenutab Jean-Luc Godard’i geniaalset parafraasi Aristotelese looõpetusele: igas teoses peavad kindlasti olema algus, keskpaik ja lõpp, kuid mitte nimetatud järjekorras.
Filmi lõpus uputab Emily kappkella sohu.
Kui juba läks kõrgeteks paralleelideks, siis mingu edasi. Kas või avansiks. Kellakujund toob mulle meelde alati Ingmar Bergmani „Maasikavälu” („Smultronstället”, 1957), kus ikka löövad kellad, ent need on ilma osutiteta. Nii tapetakse aeg. Sellistes unenägudes püüab professor Borg niimoodi vananemist peatada, Emily teeb seda veidi samamoodi. Võimsad kujundid mõlemad!
Filmi idee toovad eriti esile Emily ülisuured plaanid, tema paanikat täis silmad.
Parimaks režissööriks krooniti hispaanlane Carlos Eduardo Lesmes López, kelle 28minutine „Kaardimaja” („House of Cards”) väljendab sotsiaalset hoiakut, et mujal ei pruugi elu parem olla kui kodumaal. Siin on palju jama sellestki, kui tüdruk toob liiga suure kondoomi. Lootus, et see näiteks Californias sobiks, on tibatilluke. Vastanduvad isa ja poeg, see on nii olnud piibliaegadest saadik. Pildi mõttekus ja režii on esileküündivad, kuid loo selgusest jääb minu arust puudu. López on ka filmi stsenarist, operaator on Erik Põllumaa, produtsendid Tiiu-Ann Pello, Hendrik Mägar ja Kristjan Pütsep, mängivad Priit Pius, Pääru Oja, Liis Lass, Raivo E. Tamm ja Villu Kangur.
Parima animatsiooni tiitli pälvis lätlase Zane Oborenko kaheminutine mustvalge „IMG_00:01.JPG”. Näeme romantikavõtmes vormiotsinguid, inimkeha postmodernistlikku reformimist. Animatsioonis on värvuste valik piiramatu ning ehk on siis õige otsus teha mustvalgeid filme? Autor on nii režissöör kui produtsent, ainult toimetamisel on talle abiks olnud teine Läti animaator Edmunds Jansons. See Läti-Eesti ühistöö on valminud kunstiakadeemias, lõpus leiab tänusõnad meie animatsioonikunsti suurmeistrile Priit Pärnale ja Olga Pärnale. Järeldasin sellest, et viimased on olnud juhendajad.

Mõned tõsielupildid
Parima dokumentalisti au kuulub jaapanlasele Akio Yuguchile, kelle filmi „Avec” võiks määratleda kui multiplitseeritud dokki. Teos on pühendatud autori liikluskatastroofis hukkunud õele. Töö on autobiograafiline ja muu hulgas jutustatakse sellestki, kuidas Yuguchi sattus pärast Londonis õppimist Balti filmi- ja meediakooli. See on jutustaja film, monoloogi peab autor ise. New age levib, saame teada, et Nostradamus on populaarne isegi Jaapanis. Loodame, et nad Galileid ja Brunot ka teavad. Huvitav on filmi vorm: pildiliselt jutustatakse lugu algul õe joonistuste, seejärel amatööraparaadiga klõpsitud fotode kaudu. Alates aastast, mil perekond muretses endale kitsasfilmikaamera, muutuvad pildid ekraanil liikuvateks. Staatika ja dünaamika vastandus läbibki kogu teost. Yuguchi tunnistab end tundvat tugevat Tarkovski-tõmmet, eriti kiindunud on ta „Nostalgiasse” („Nostalghia”, 1983). „Avec” ise on läbi ja lõhki hõllandus, valus ja kurb. Vormikatsetused tekitavad sama tunde kui perekonnaalbumi lehitsemine. 
Parimateks dokumentaalrežissöörideks nimetati Kaisa Sammelselg ja Gerli Nõmm. Nende 14minutine intervjuufilm „Hetk Ulkaga” räägib baaripidajast Ulkast, kes kuulutab positiivsusideoloogiat. Ta ei nuta ega nurise, vaid tahab olla oma baaris, sest niikuinii teda kui venelast mujale tööle ei võeta. Muuseas, ta räägib puhast eesti keelt. Ta on oma eluga rahul ja kutsub üles kõiki rahul olema. Isegi baari koristamine meeldib talle, rääkimata põhitööst. Päris ajakohane puänt oli siingi: sain alles lõputiitritest teada, et tegemist on naisega. Pealkirjas esinevale Ulkale suuremat tähelepanu pööramata pidasin jutustajat meheks. Eks seegi üllatus ole üpris tänapäevane – elame ju soopiiride hägustumise ajal. Korralik töö, avala inimese portree on loodud väljendusrikkalt.
Nora Säraku „Paradiis” valiti parimaks dokumentaalfilmiks. Jällegi portree, jällegi intervjuufilm. Sedapuhku avab ennast roosikasvataja, kes paneb selga kaitseroobad ja pähe gaasimaski ning mürgitab pihusti abil roosikasvanduses roosipeenraid – kõike ilu ja elu nimel. Siis kuuleme, kuidas õnnetut roosikasvatajat on lahutatud naine tillist tõmmanud ning mees jääb oma roosidest ilma. Oh seda maailma rumalust, ahnust ja tigedust! See viibki ta mõttele, et ehk on põrgu ja taevas ära vahetatud. Vahest oleme meie põrgus ning pärast surma on meil paremat loota? Mis siin enam kahelda! Vahva sõdur Švejk oli veendunud, et maakera sees on teine, veel suurem maakera. Ma arvan, et teisele osapoolele sõnaandmine oleks rikkunud mängulisuse ning seda polegi siin tehtud.
Milleks hakata ümber lükkama seda, mille intervjueeritav ise ümber lükkab?
Paljude filmide tegevuspaigaks on baar, meie aja kirik. Ka parima teledokumentaali autor, soomlanna Aino Salmi viib meid sinna. Filmis „Õnnelikud inimesed ei vaja kunsti” („Happy People Don’t Need Art”) luuakse kanadasoomlasest, kohvikumuusiku Markus Rafael Nylundi portree. Usutluse ja muusika vahele on pikitud Tallinna vanalinna vaateid, mis on välismaalasi alati kütkestanud.
Tulevikus peaks ilmselt aina kasvama ja kasvama audiovisuaalspetsialistide tarvidus. Areneb uus meedia ning ega vana taha uuest maha jääda. Arenevad ka klassikalised filmid. Nähtud filmid annavad lootust, et Eesti tuleb selle töö oskajate ettevalmistamisega toime.
Mul oleks järgmiseks aastaks siiski üks soovitus: ehk tasuks kaaluda auhindamist žanride järgi. Siis sünniks vahest ka ulmekaid, õudukaid, komöödiad ning kõiki teisi. Ehk siis näeks dokkide seas lisaks portreedele veel aime-, loodus- ja õppefilmegi.