Hirm võtab võimust

Tristan Priimägi

Stephanie Trepanier: „Me vajame uusi koletisi” Haapsalu õudusfilmide festivalil sai parim lühifilm rahvusvahelise auhinna Hõbedane Méliès. Sirbi küsimustele vastas üks žürii liikmetest Stephanie Trepanier, kes aitab Montrealis korraldada tuntud õudus- ja fantaasiafilmide festivali „Fantaasia” ja maailma ainukest žanrifilmide turgu „Piirid” („Frontières”). Kas sul on filme vaadates endiselt õudne?Stephanie Trepanier: Minu meelest see vanusega ainult süveneb! Olen viimasel ajal vaadanud pigem õudukate asemel muid filme, aga hetk tagasi siin Haapsalus lõppenud „Babadook” („The Babadook”, Jennifer Kent, 2014) oli ikka tõeliselt jube.

Mis su üldse žanrifilmide juurde tõi?
Mulle on need alati meeldinud. Väga noorelt vaatasin telekat nii, et videokassett oli kogu aeg makis valmis. Ühel õhtul hakkasin vaatama ja lindistama „Düüni” („Dune”, David Lynch, 1984) ja pärast sai sellest filmist mõneks ajaks mu kinnismõte. Mu nooremale vennale meeldisid miskipärast väga õudukad. Ta vaatas neid juba seitsmeaastaselt. Vanemad ei jälginud eriti täpselt meie telekatarbimise harjumusi ja me nägime päris palju asju, mida me ilmselt poleks pidanud nägema.

Räägi oma suhtest „Fantaasia” filmifestivaliga.
Ma olin umbes 17aastane ja elasin Montreali eeslinnas. Olime sõpradega suured Aasia filmide ja animatsiooni fännid ja sõitsime festivalile, et vaadata uusi märulifilme, isegi romantilisi komöödiaid. Esimese elamusena sellest ajast meenub „Täiuslik sinine” („Pafekuto buru”, Satoshi Kon, 1997). Varastes 20ndates olin tegev moetööstuses, aga mõistsin peatselt, et pean tegutsema filmivallas. Kui festivalile tööle sain, siis olin arvamusel, et sisenen tohutusse masinavärki, aga selgus, et kogu asja veab neli poissi.
Umbes siis asutasin ka levifirma Evokative Films ja kuna hakkasin seetõttu niikuinii rohkem festivale külastama, siis leidsin end peagi ka programmiosakonnast. Seda tööd tegin umbes kolm aastat. Siis asutasime festivali juurde kaastootmisturu „Frontières”.

See vist on ainus žanrifilmide turg maailmas?
Jah, nii see on. Algatus oli ennekõike tingitud vajadusest leida vahendeid festivali toetamiseks. Quebec jagab küll filmiüritustele toetusi, aga nendele pretendeerivaid festivale on päris palju, näiteks kunagi üsna mainekas olnud Montreali maailmafilmi festival (Montreal World Film Festival) saab enamiku rahast. Kuigi „Fantaasia” on tänaseks Montreali kõige edukam festival, on rahastuse puhul keeruline vana skeemi muuta.
Pidime tõestama, et meil on oma nišitööstuses mõjuvõimu ja et suudame teha midagi rahvusvaheliselt olulist. Kuna sellist asja polnud keegi miskipärast seni ette võtnud, siis me tegime mõtte teoks. Kohe esimesest aastast läks turg edukalt käima.

Kuidas Eesti ja eesti filmitegijad sellest turust kasu võiksid lõigata?
Kui eesti režissööridel ja produtsentidel on valminud või projektijärgus mõni õudus- või fantaasiafilm, siis võiksid nad seda tutvustama tulla. Ühtlasi on turg alati võimalus tutvuda hulga inimestega, kellest pärast võib su projektile kasu olla, nende hulgas filmide müügiagendid ja levitajad. Žanrifilmide seltskond seisab muust filmitööstusest selgelt eraldi: reeglid on vabamad ja inimesed ka. Kui tahad, et su filme teataks ja need kuskile jõuaks, siis peaks selles seltskonnas ennast aktiivsena näitama.
Viimasel ajal on riiklikud filmifondid aktiivsemaks läinud ja korraldavad turule ühiskülastusi: meil on osalenud Iirimaa, Hollandi ja teiste riikide delegatsioonid. Võib-olla võiks seda teha ka Eesti filmiinstituut.

Õudus- ja fantaasiafilme on alati peetud teiste filmiliikidega võrreldes alaväärseks.
Jah, see on tõesti nii, aga on aeg aru saada, et nüüdseks on see tõsiseltvõetav tööstus. Tegu on küll meelelahutusega, aga me võtame seda tõsiselt ja tundub, et järjest suuremad hulgad teevad sama.
Õudusfilmindus on kõigist žanridest ka kõige kasumlikum. See, et näiteks „Puhastus” („The Purge”, James DeMonaco, 2013) maksis kolm miljonit ja teenis avanädalavahetusega 57 miljonit, on pigem erand, kuid sellised juhtumid aitavad mainekujunduslikult palju kaasa.
Minu meelest reisivad õudusfilmid kultuuride vahel probleemivabamalt, kui mõnd teist laadi filmikunst. Hirmud on ju samad ja vaatajaskond on kõikjal juba teadlik sellest, mis laadi kogemus neid oodata võib. Otsitakse alati ju uusi kogemusi ja seetõttu ollakse avatud ka filmidele väga erinevatest kultuuridest. Ma olen maailma kohta teiste kultuuride filmidest nii palju õppinud.

Tihti on probleemiks see, et žanrifilmis näevad riigid negatiivset promo. Leedust tuli 2012. aastal väga edukas ulmefilm „Aurora” (reisis nime all „Vanishing Waves”), mis võitis palju auhindu, aga riik seda filmi justkui täielikult ei tunnistanud.
Millise teise leedu filmi sa viimase aja eduloona välja oskaksid tuua? Vist ei meenu ühtki. Filmidel on kultuuriekspordis oluline roll. Eksootiline päritolumaa ja naisrežissöör Kristina Buožytė –
see kokku äratab juba paljude tähelepanu.

Tüdrukuid vist selles vallas väga palju ei tegutse.
Mitte palju, aga neid ikka on. Produtsentide ja müügiagentide hulgas on tüdrukuid rohkem kui festivalitiimides. Ilmselt see sobib naiste koordineeriva-administreeriva loomusega paremini kokku. Režissööre on liiga vähe, ses osas peaks midagi ette võtma.

Kas õudusfilmide maailm on viimase kümne aastaga muutunud? Kuidas?
Õudusfilmist kui nišitootest on saanud avatum ja aktsepteeritum valdkond. Kasuks on tulnud loomulikult ka see, et filmitegemine on tunduvat lihtsam. Film nagu „Koletised” („Monsters”, Gareth Edwards, 2010) oleks muidu maksnud miljoneid, aga nüüd oli selle eelarve mitu korda väiksem, kuna režissöör tegi kõik eriefektid kodus oma sülearvutiga.
Sel sajandil on kultuuris kordamist ja vanade teemade juurde tagasipöördumist rohkem kui varem. Ameerikas on praegu pead tõstmas väga elujõuline indie-žanrifilmide põlvkond.
Mulle tundub, et millenniumivahetus oli oluline murdepunkt selle valla filmikunstis: Tarantino „Pulp Fictioni” (1994) eeskujul said hoogu killustatud narratiivid nagu näiteks „Memento” (Christopher Nolan, 2000) või „Lola jooks” („Lola rennt”, Tom Tykwer, 1998). Samuti David Fincheri „Kaklusklubi” („Fight Club”, 1999) või „Maatriks” („The Matrix”, vennad Wachowskid, 1999), millest sai küll hiljem suur triloogia, aga esimene osa oli midagi täiesti uut. Ma tegutsesin siis moes ja seal valitses samuti modernismi vaim, mis kadus seletamatult, niipea kui jõudis kätte uus aastatuhat. Võib-olla oldi pettunud selles, et maailmalõpu-stsenaariumid siiski ei täitunud. Tulevikku jõudmine pani inimesed hoopis tagasi vaatama.

Kas sa ise vaatad tulevikku?
Alati. Ma mäletan, kui esimest korda nutitelefoni nägin. Esimene mõte oli, et „mis pagana nõidus see on”? Nüüd ma tunnen, et telefon on sõna otseses mõttes muutnud mu aju ehitust. Noorematest ma ei hakka üldse rääkima.

Meie liigi tulevase allakäigu põhjuseks pidigi olema liigne sõltuvus tehnoloogiast.
Praegu on liikvel väga palju postapokalüptilisi filme. Võib-olla on selle põhjuseks just tunne, et oleme hukule määratud.

Milliseid moevoole sa veel õudusfilmide puhul täheldad?
Alažanrid tulevad ja lähevad. Ütleks, et jaapani õudusfilmidega (mis oli ka aastatuhandevahetusel tulnud laine) on nüüd ühel pool, samuti found footage’i, ehk leitud lindistuste filmidega. Me vajame uusi hirme, uusi koletisi. Miskipärast märkasin ma eelmisel aastal mitmeid lumeinimesefilme … Ehk peaksime minema tagasi vanade rahvajuttude juurde? Kõigil kultuuridel on ju oma iidne mütoloogia, mis võiks inspireerida. Põhiline tähelepanek on ehk see, et üritatakse teha alažanrist sõltumatuid filme, mis on tehtud mõistliku eelarvega, aga ei hoita kokku intelligentse käsikirja pealt.

Kui oskad soovitada mõnd filmi, mis on sind viimasel ajal üllatanud?
Näiteks selline film nagu „Otsus” („Resolution”, Aaron Moorhead, Justin Benson, 2012) on samuti tehtud väga väikese eelarvega, aga on täiesti originaalne.