Näljane mõtleb ikka leivast

Elise Eimre

Mängufilm „Nümfomaan II” („Nymphomaniac: Volume 2”, Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Belgia-Suurbritannia 2014, 123 min), režissöör Lars von Trier, stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro. Osades Charlotte Gainsbourg, Shia Labeouf, Stellan Skarsgård, Stacy Martin, Jamie Bell, Uma Thurman jt. Linastub Artises, Solarises, Sõpruses ja Hobujaama tänava kobarkinos.

Režissöör Lars von Trier kompab taas filmitööstuse normatiive, paljastades nii tehniliste kui narratiivsete lahendustega nende topeltmoraali. „Nümfomaan I” ajas oma avameelsusega nõutult muhelema, kuid selle järg on naljast kaugel. „Nümfomaan II” liigub alateadvuse pimedates nurkades. Filmi peatükid ei kaldu inimlikkust raamivatest normidest pelgalt kõrvale, lugu kulgeb harjumuspärase asemel instinktiivse realismi vormis. Seetõttu suunavad ekraniseeritud tegelaskujude loomusunnilised talitused esimese hooga vaataja pilgu kohmetusest põrandale.
„Nümfomaani” teise osa meelevaldne teemakäsitlus raputab saalide kaupa läbi inimesi, kes istuvad seal ometigi vabatahtlikult. Masohhistlik käitumine aitab siiski vaatajal samastuda peategelase Joe (Charlotte Gainsbourg) ennast piitsutava mentaliteediga. Hoolimata „Nümfomaani” hüplikust struktuurist, on film tavatu eluloo kronoloogiline jutustus. Tervikteose teise osa sündmused käivitab Joe’ rasestumine, mis seob isepäise naise oma lapse ning tema isa Jerome’iga (Shia Labeouf). Rasedus ei tee Joe’st ema, vaid jätab ta seest õõnsamaks kui kunagi varem. Naise üha enam võimust võtva käitumismudeli motiivid jäävad aga selgusetuks. Kas tegemist on enese eest põgenemise või eneseotsinguga? Igal juhul otsustab Joe peatuda kõikvõimalikes seksuaalelu piiripunktides. Siinkohal on peategelase sisekaemus niivõrd nihestunud, et asetub oma vulgaarsuses mitu kraadi väljapoole filmikunsti visuaalse keele ampluaad. Sellega kaasnev kohatus on lahendatud kõige puhtamas trierlikus stiilis.
Nimelt väidab Trier filmi ametlikul kodulehel ning esilinastusele eelnenud pressiteates, et on loonud „Nümfomaaniga” uue filmižanri: digressiooni ehk kõrvalekalde. Seega ei ürita Trier kohaneda praeguse filmimaastikuga, vaid loob oma loomingule uue platvormi. Žanri aluseks on filmi uudne struktuur, mis on välja arendatud I sajandil eKr elanud Rooma filosoofi Cicero retoorikavõtetele tuginedes. Žanri iseloomustav muutus seisneb nihestumises, mis asetab loo võtmesündmused üldplaanile. See avaram käsitlus võimaldab selgitada – valdaval juhul õigustavalt – nende sündmuste tõelisi tagamaid. Trier juhatab kõne ebameeldivast teemast eemale ning seob selle üldaktsepteeritud nähtustega, demonstreerides nii ilukõne meisterlikku valdamist, halvimal juhul aga lihtsalt demagoogiat.
Trieri saavutuseks on ebamugavate küsimuste aktiivne analüüs valdavalt intellektuaalsete nähtuste taustal. „Nümfomaani” fragmentaarne jutustus ühes hüpliku montaažirütmiga ei mõju paraku stilistiliselt enneolematu nähtusena, seda isegi sihilikult ebaesteetilise Powerpointilt stiilieeskuju võtvatele fotojadadele vaatamata. Ka kontekstuaalselt on digressioonile raske leida arvestatavat kandepinda. Dünaamika, mis väljendub nümfomaanist elujanulise naise ning aseksuaalse Seligmani (Stellan Skarsgård) tõlgenduste vahel, toimib pigem klassikalises protagonisti ja antagonisti dramaturgilises võtmes.
Seligmani karakteri kaudu on „Nümfomaani” kuhjatud interpretatsioonid tehtud pornograafilist mängufilmi vaatama tulnud inimestele puust ja punaseks. Arusaadav, sadomasohhismi metafoorina käsitletav ida ja lääne kiriku eraldumine on nii üllatav, et ilma autori selgituseta oleks seda seost ilmselgelt võimatu leida. Miks peakski? Jerome’i vahekorras sooritatud tõugete arv jääb endiselt lühikeseks seksiks ega ole ka matemaatiliselt Fibonacci jadale vastav mitte millegi kuldlõige. Õnnestunumalt mõjub „Nümfomaan II” viimane peatükk pealkirjaga „Relv”, mis fallosliku sümbolina lisab psühhoanalüütilise tasandi. Sellegipoolest pole „Nümfomaan” mitte uue žanri algataja, vaid kultuuriloomeprotsessi üks keskmisest teravam eksemplar.
Märkimisväärne on vaid „Nümfomaani” kestus üle viie tunni ning seda aega täitev provokatiivsus. „Nümfomaan II” ei ole esimese osa järjefilm, vaid terviku teine pool. Järjefilm kui kindla investeeringu fenomen mõjub siinkohal siiski aktuaalse strateegiana. Nii ilmusid Joe’ elu portreteerivad alapeatükid enne filmi esilinastust miniatuursete treileritena. Kui lisada siia provokatiivne teemakäsitlus, kuulsate näitlejate esinemine ennenägematutes poosides ning vajadus filmi tsenseerida, on „Nümfomaani” ümber tekkinud skandaal ootuspärane ning film tõuseb teiste seast esile. Kuna „Nümfomaani” tajutakse nüüdisfilmi verstapostina, tunneb iga end asjatundjaks pidav filmihuviline kohustust see ära vaadata. Ülejäänud rahva seansile meelitamise töö teeb ära uudishimu. Väitega, et tegemist on uue žanri esikteosega, tagab Trier endale vaatajate arvu, mida üksnes filmi looga ei saavutataks. Uus turundusstrateegia ei ole siiski veel žanr, kuigi järjefilmide fenomeni võib tulevikus asendada filmide loomine enneolematute žanridena, mille on rajanud endale kaitsemüüriks režissöörid ise.
Trieri segu filosoofiast, usust ning inimlikust nõrkusest on pealtnäha meistriteose loomiseks klassikaline kolmik. Sellegipoolest on väärtused, mida „Nümfomaanis” esitletakse, talumatult vastumeelsed. Kõige häirivam on aga Trieri positsioon filmimaailma suhtes: ta ei käsitle filmi nii-öelda püha lehmana. Ta toob karges robustsuses suurele ekraanile elu, mida seni pole harjutud niivõrd suurejoonelistes mõõtmetes nägema, vaid oletamisi välja lugema ning kuskilt kuulma. Nii saavutab režissöör oma eesmärgi tõestada visuaalsuse triumfeerivat võimu. Paraku realiseerub see Trieri eesmärk „Nümfomaaniga” üllatavalt selgrootult, tagalat kaitsvate ettekäänete abil.