Jälle need lätlased hüsteeritsevad

Veiko Märka

Kümme tähtsamat rahvust Eesti mängufilmides. Alljärgnev esikümme võtab kokku võõraste rahvaste kujutamise eesti mängufilmides. Esindatud on ainult need kodumaised linateosed, mis lubavad teha üldistusi tegijate mentaliteedi kohta (mis on soovituslik ju ka publikule), puudutagu see siis kogu rahvast või mõnd selle tüüpilist esindajat.

1. Venelased
Eesti filmiajalugu algabki venelasest, täpsemalt lendur Ivan Utotškinist, kelle trikke jäädvustas Johannes Pääsuke 1912. aasta aprillis Tartus. Ka edaspidi kohtab neid valgel linal sageli. Siiski ei õigusta idanaabrite esikohale asetamist mitte arvukus, vaid tegelaste kirev ja individualiseeritud bukett.
Idanaabritega on rohkesti tegemist juba sõjaeelsete mängufilmide „Noored kotkad” ja „Tšekaa komissar Mirošnitšenko” positiivsel leeril. Mõlemas on venelased naeruväärsed tiblad: papaahad viimse võimaluseni kuklasse lükatud, maiad viina ja naiste peale, kuid lahingus arad ja mees mehe vastu võitluses kindlad peksasaajad. 
„Indrekus” (1975) leiab härra Maurus (Ants Eskola): „Aga meie armastame venelast, sest meie keiser on venelane.” Maurus peab oma kooli „suure ja vägeva vene rahva auks ja väikese eesti rahva kasuks” ning pälvib Slopaševilt kiituse: „Selle lipukirjaga te võidate”.
„Venelased trügivad igast otsast Tallinna. Ei tea, kas aidata neid või olla aatemees?” mõtiskleb seevastu Kramvolt (Lembit Ulfsak filmis „Ma ei ole turist, ma elan siin”, 1988). Ta jääb siiski passiivseks ja kannatab venelannadest kokkade füüsilise ülekohtu käes, nood söödavad talle vägisi liha sisse. Venemaalt ei tule Eestisse mitte ainult migrandid ja kõrilõikajad („Detsembrikuumus”), vaid veel hullemaid tegelasi. „Sitikad ja satikad, lutikad ja täid Venemaa poolt tulid ja raputasid päid,” laulavad koolipoisid „Nimedes marmortahvlil”, kui rindele lähevad.
„Zakroi okno! Streljat budu!” („Aken kinni! Tulistan!”) on Raimondi (Rain Simmul) esimene kogemus 1940. aastal Tallinnasse saabunud venelastega („Need vanad armastuskirjad”, 1992). Edasi ei lähe põrmugi paremaks, isegi eesti keeles laulmine jõuluõhtul keelatakse mobiliseerituil ära. Omamoodi mees on jõepraami kapten (Vladimir Laptev). Laulu „Mustad silmad” kuulates härdub ta pisarateni, kaanib alalõpmata viina ja jagab seda teistegagi, kuid on siiski totalitaarse režiimi kuulekas tööriist. Sama film pakub näite ka ülekohtust venelaste vastu. „Russkaja prostitutka!” mõnitab Eva (Marika Korolev) haritud ja kuldse südamega leningradlannat Niinat (Marina Levtova). Solvangut ei kompenseeri ka Eva enesekriitiline: „Mina olen ka lits, aga ma olen eestlane.”
Lausa košmaarselt lõpeb „Suves” (1976) Kiire sõit Venemaale mõisavalitsejaks õppima, tipuks venna mõnitus: „Noh, mitut linna sa nägid Venemaal?”. Pole siis ime, et Kiir venelaste aadressil ka „Sügises” (1990) solvavalt väljendub: „Kui see tiblakari siia oleks jäänud, mis meist siis oleks saanud?” Ühtlasi võimaldab Tootsi ja Kiire Vene-kogemuse võrdlus võtta seda maad kui proovikivi, mis eristab veenvalt vapra ja ettevõtliku mehe kergatsist ja hädavaresest.
Väga positiivne venelane on Vorobjov („Valgus Koordis”, 1951), kes pöördub pärast sõda tagasi oma kodukolhoosi Uus Elu ja tutvustab ka Paul Runget kolhoosikorra võludega.
Diferentseeriv suhtumine venelastesse avaldub „Detsembrikuumuses” (2008). Reeglina näitavad selles mässajad oma tõeliselt jälki palet just omavahel vene keelt rääkides (eriti kui nad on ise eestlased). Kui aga üks kadettidest kutsub üles venelaste pihta tuld andma, saab ta vastulöögi oma kaaslaselt Alekseilt (Nikolai Bentsler): „Mina olen venelane! Need seal on kommunistid.”
Skeem „hea venelane – paha venelane” esineb ka „Tagahoovis” (1957), kus valgekaartlasest närakas Belski (Eino Baskin) vägistab õilishing Tatjana (Ita Ever) ja teeb külluses muidki sigadusi. „Võtmeküsimuses” (1986) vastandub töökas venelane Aleksejev (Jaan Kiho) laiskadele migrantidele, kes mõtlevad ainult Eestis korteri saamisest.

2. Soomlased
Soomlasi kujutatakse Eesti linateostes sageli ja ambivalentselt nagu venelasigi. Kuid otsest konflikti esineb harvem ja koostööd rohkem. Viimase parim näide on „Tulivesi” (1994), kus piiritusevedajad tõstavad üles praegugi kehtiva lipukirja „Eesti töö ja Soome raha”. Piirituseveol on selge eetiline põhjendus: „Soomlased ju ka külmetavad”.
Kihnu Jõnni tublid ja töökad madrused Antti ja Lauri vastandavad ennast meeskonnast paremaks pidavale sakslasele Schneiderile („Metskapten”, 1971). 
Hruštšovi sulaperioodile omane piiritu ülbus mahajäänud ja kokkukukkuva kapitalistliku maailma vastu avaldub vaese Soome kaluripere murede näol „Ühe küla meestes” (1961).
„Uusi võrke on vaja,” ütlevad tormi tõttu kogemata Soome randa sattunud Eesti kalurikolhoosnikud kohalikule kalurile, kes oma võrgunärusid lapib. „Uued võrgud on kallid,” ohkab see lootusetult. „Ära oled unustanud, kuidas meil asjad vanasti olid?” tuletab rikkuses suplev vanem kolhoosnik seepeale teisele elutargalt meelde. On ka emotsionaalne liin: kaluri tütar Anna-Liisa armub toredasse eesti noormehesse, kuid muidugi pole tal kui alaväärse kapitalistliku korra esindajal mingit lootust.
Välise glamuuri ja sisemise mehisuse poolest tõuseb meie filmisoomlastest esile ohvitser Sulo Kallio (Peter Franzen filmis „Nimed marmortahvlil”, 2002). „Soomlased vähemasti valisid poole – valged või punased!” innustab ta uimerdavaid Eesti sõdureid, kelle sihiks on vaid uued saapad. Tema mehine käitumine jaamas veenab ka kõhklevat Ahast. Tõsi, juba varsti tituleerib Kallio Ahast ja tema kaaslasi läilalt ja didaktiliselt „Eesti sangarid!”. Tubli mees on ka „Tulivee” Jussi (Jaan Rekkor), kes suhu valatud piirituse põlema paneb ja siis märatsema kukub.
Erandlik soomlasetüüp, kõrvalekalle nii seksuaalse orientatsiooni kui materiaalse jõukuse poolest on „Sügisballi” (2007) Augusti Kaski (Sulevi Peltola), kes töötab Tallinnas viletsas nurgajuuksuris ja peab kannatama ülemuse irisemist: „See, et sa soomlane oled, ei tähenda midagi. Meil on äriline ettevõte. Entusiasmi on vaja”. Veel kategoorilisema hinnangu annab Kaskile lasteaia juhataja: „Pervert selline! Vaadake, pervert!” 
Päris mitu soomlast rahvaluule kogujast Väisänenist presidendini esineb „Taarkas” (2008). Kõik nad on mõnusad sellid, kes harimatu setu vanamuti pakutud jälgist puskarist ära ei ütle. Ka tantsude väljamõtleja Anna näeb end inspiratsioonihetkel tuljakut keerutamas just Väisäneniga (Mikko Nousiainen).
„Kinnunen” (2007) ei vääriks oma primitiivsuse tõttu märkimist, soomlase kujutajana ei saa sellest aga mööda minna. Muu seas annab film meile realistliku koondportree soome naisest (Irja Katri Viljamaa kehastuses), kellel pole mitte ainult küllalt füüsilist jõudu, vaid ka ettevõtlikkust see esimesel võimalusel käiku lasta. Filmis leidub huvitav soomlase ja venelase vastandus: saamatu Kinnunen ei suuda eesti keele tunnis kuidagi õ-tähte välja öelda, talle tuuakse eeskujuks venelane Vasja.

3. Sakslased
Episoodiliselt esineb sakslane juba esimeses ENSV mängufilmis „Elu tsitadellis”, kus ta kohe maha lastakse, pealegi veel omade poolt. Paremat palka ei vääri see rahvas järgnevateski linateostes. Sakslased on Eesti filmides ülbed parasiidid või halastamatud kiskjad. Üldise suhtumise võtab kokku Tõnisson (Ain Lutsepp) „Kevades” (1969): „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!”
Parunivõsude-vereimejate puhastverd järeltulija on Gert Schröder (Jaak Tamleht filmis „Pimedad aknad”, 1968). „Vasta, lirva!” karjub ta teda armastavale Leedale (Ada Lundver) ning virutab viimasele kui alamrassi esindajale kolm kõrvakiilu. Kusjuures naine räägib ju sulatõtt – Maarjal on tõepoolest teine mees. „Ma viin su Saksamaale,” lubab ta Maarjale (Marianne Leover), tegelikult pole tal aga midagi selle vastu, kui neiu koonduslaagris hukatakse. „Mulle ei meeldi viski. Mulle meeldib prantsuse konjak,” praalib ta, sest Prantsusmaa on Saksa võimu all, Inglismaa mitte. 
Samas filmis pole Saksa sõduril raske lubada eesti naisel esialgu Vene sõjavangile leiba anda, kui aga ülemus ilmub, siis naisele püssikabaga näkku virutada.
„Väikeses reekviemis suupillile” (1972) hakkab Saksa sõdur Kurt eesti tütarlast Kristiinet, kellega just oli maganud, järsku püksirihmaga peksma. Ta lastakse otsekohe maha nagu marutõbine. Vähemalt sama jõle kuju on 400 aastat varem tegutsenud  Johann Uexküll (Antanas Barcas) „Verekivis” (1972), kelle elu lõpeb samuti ebainimlikul moel ja oma süü läbi. Sadistlikkuse poolest ei jää Kurtist ja Uexküllist maha foogt Hippolyt (Märt Avandi) „Malevas” (2005).
„Metskaptenis” langeb ülbe ja sadistlik sakslasest pootsman Schneider (Enn Klooren) kogu Fortuuna meeskonna põlguse alla. Kurioossel kombel ulatub Schneideri vari teise Juhan Smuuli loomingu põhjal tehtud filmi „Siin me oleme” (1979). Seal kärgib perenaine lehmaga: „Kust sa endale säärase saksa pootsmani iseloomu oled saanud?” „Mäeküla piimamehe” liiderlik mõisnik von Kremer (Ants Lauter, 1965) täiendab seda õõvastavat rida. 
Filmisakslaste ülbust esineb ka lähiminevikus. „Ajalooliselt on see põline Saksa ala,” teatab üks neist Tartu raekoja ees „Nimedes marmortahvlil”.
Kaks mitmetahulisemat rolli on andnud Jüri Järvet. Esiteks muidugi Windisch „Hullumeelsuses” (1968) – liiga üldinimlik tegelane, et ühe rahvuse matriitsi alla sobituda. Teiseks õpetaja Schulz „Indrekus”. Eluvõõras sofist („kõik kristlased, kõik viied”), kes ahastab, et ei saa täita oma isa viimast soovi – matta ta kodumaa mulda: „Reinimaa oli minu isa viimne eluunistus”.
Natuke rehabiliteerib saksa rahvast Hans Brandt (Tõnu Raadik filmis „Inimene, keda polnud”, 1989), kes polegi sadistlik natsisõjard, vaid armastab Wagneri muusikat: „Hitler ütles, et pärast sõda saab Saksamaast muusikariik”.
Mõnikord satub sakslane Eesti filmis ühte patta venelasega. Teele („Suvi”): „Kui te Venemaale mindud ei saa, minge Saksmaale!” Ždanov („Need vanad …”): „Sakslased on praegu meie head sõbrad.” Härra Maurus peab oma eesti kooli „esiteks saksa, nüüd vene keelega”.
Väärib rõhutamist, et sakslase kuvand on meie filmiajaloos nii negatiivne, et erinevalt venelastest ja soomlastest pole eesti kineastid kunagi julgenud nende osasse kutsuda saksa näitlejaid. Matsid on selle ropu töö ise ära tegema pidanud.

4. Poolakad
Poolakas on eesti filmis aristokraatia ja hingelisuse sümbol, keda imetleda ja kellega solidariseeruda. „Kuulsite, Venemaa norib jälle Poolaga tüli,” ütleb üks Eesti ohvitser teistele hoiatavalt „Detsembrikuumuses”. „Nendes vanades armastuskirjades” loodab tööpataljoni sattunud Raimond: „Homme hakkavad poolakad siit ära minema. Mu sõber Jerzy lubas selle kirja Varssavis posti panna.” Samas filmis kõneleb praamikapten uhkelt: „Kord oli mul siin Poola krahv. Küll ta mängis hästi Chopini!”. Nagu kõiki teisigi veetavaid, ei sõidutatud ka teda tagasi.
„Karu südames” (2001) on poolatar Gitja Marwinska (Dinara Drukarova) üks poolearulise Eesti jahimehe Niika seksinukukestest. Gitja katoliiklik kasvatus ei luba mehe esimese soovi peale anduda. Kättemaks sellise ülbuse eest on kohutav. Gitja helikopterisse lõksumeelitamine ja minemasaatmine kuulub Niika lõputusse mõttetute ja motiveerimatute tegude ahelasse. 
Koloriitseim filmipoolakas on aga Voitinski (Kaljo Kiisk) „Indrekus” – igavene inimene, kunagine Peterburi parim masurkatantsija. „Mina olen poolakas. Pan,” teatab ta uhkusega. „Ideaalne ja igavene, parim ja eeskujulikum inimene,” kinnitab isegi suurvene šovinist Slopašev. Film näitab poolakate arvamust nii endi kui eestlaste kohta. „Kuhu me jõudsime? Maale, kus pole kirjandust ega kultuuri. Aga meil, poolakatel. Euroopa esimene”. 

5. Lätlased
Nagu sakslane, nii on ka lätlane eesti filmides eriti põlastusväärne kuju. Fraas „Jälle need lätlased hüsteeritsevad!” (Naine kirjanduskonverentsilt „Sügisballis”) on veel üsna leebe. 
„Need on lätlased. Kohe saab neist sitt ja sulepuru,” on veendunud üks koolipoistest-vabadussõdalastest „Nimedes marmortahvlil”. Lätlane pole inimene, vaid kurjuse sümbol – „puhastverd kommud”. „Oi, kurat! Lätlased on ennast seaks vihastanud!” on poiste suurim rõõm lahingus. Vahel on siiski hea lõunanaaber olla. „Oled sa lätlane?” küsib punahiinlane vaenlaste keskele sattunud Henn Ahaselt ja jaatav vastus kindlustab viimasele esialgu elu.
„Siia tulevad kõigi maade logardid kokku,” saab Indrek Paas teada härra Mauruse õppeasutuse kohta. Üks logarditest on lätlane Kopfschneider. Maurus: „Tark inimene, vaga inimene, aga mõistust peas ei ole.” „Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima!” ülbitseb Tigapuu, alandades läti rahvast.
„Detsembrikuumuses” aitab Eesti valitsuse vastu verist mässu ette valmistada ka nurjatu lätlane Bērziņš. „Nipernaadis” põhjustab läti papilt kalli raha eest ostetud pärdik suure segaduse ja tulekahju perekond Nõgikikaste talus.

6. Täpsemalt identifitseerimata välismaalased
Kolme esimese rahva järel haigutab nii suur tühik, et järgmisele kohale tasub koondada lihtsalt välismaalased kui omaette nähtus. Kui Eesti oludele-moludele vastandeid otsitakse, pole vaja alati konkreetseks minna. Nii komöödias „Mehed ei nuta” (1968) kui „Noor pensionär” (1972) on kasutatud nalja allikana võtet: eestlane ei mõista välismaa keelt.
„Hukkunud Alpinisti hotellis” (1979) on kõik tegelased täpsemalt identifitseerimata rahvusest – või veelgi enam. Kui Luarvik vastab küsimusele „Aga kes te olete? Kas välismaalane?” veidi ebakindlalt: „Jaa, välismaalane”, siis ta ju ei valeta. 
Täpsemalt identifitseerimata on mandunud lääneriik, kus viivad oma alatuid plaane ellu spioonide värbajad „Kutsumata külalistes” (1958). Ka „Naine kütab sauna” (1978) välismaalaste delegatsioon jääb täpsemalt määratlemata, sest prantsuse keel on kõnekeeleks mitmes riigis. Rahvusülene on ka Mauruse retooriline küsimus „Indrekus”: „Kas te arvate, et need venelased, sakslased, poolakad, grusiinid õpivad, kui neil raha on?”

7. Mustlased
Mustlase kuvand seostub Eesti filmis vabadusihaga. „Kas meie oleme kerjused? Meil on vabadus!” kuulutab Zoritsa (Zoja Tsjurilo) „Tätoveeringus” (1977). Tema väikesel vennal (Jaan Brezauski) aga õnnestub see, mis ei lähe kuidagi korda Marguse (Arvo Kukumägi) võimukal isal – peletada noormehe peast perspektiivitu armupalang („Ära nüüd hakka vesistama!”) ning koguni ennetada teda raske kuritöö sooritamisel („Ära sa lase!”). 
Oma arvamus on ka negatiivsel leeril. „Sa usud kõike seda jama, mida mustlased sulle räägivad!” pahandab Marguse konstaablist isa (Karl Kalkun). Ja: „Mina pean nüüd Herberti sünnipäevale minema ja mustlaste tramburaid kuulama!”
Romantiline, ehkki tunduvalt ohtlikum on kolme noore tegevus „Tantsus aurukatla ümber” (1987):nad peidavad elu eest põgeneva mustlase (Herardo Contreras) uudsevilja alla. Saame näha ka pseudomustlast ahju pugenud poisi näol. Siingi vastanduvad vabadust ihkavaile noortele panetunud vanad – omakaitselaste näol.

8. Rootslased
Läänenaabreid Eesti film üldiselt diskrimineerib. „Viimse reliikvia” (1969) alguskaadreis küsivad Risbiter ja Delwig Gabrielilt: „Kes sa oled?” Kui viimane vastab: „Ma olen Rootsi kuningas,” puhkevad esimesed naerma – justnagu oleks tegu mingi kerglase ametiga.
Domineeriv Rootsi-stseen pärineb „Valgest laevast” (1970), mille finaalis Juhan (Enn Kraam) hullununa Stockholmi kesklinnas ringi tormab ja oma kodutalu otsib. Järeldus: eestlane ei suuda Rootsis elades normaalseks jääda, kui ta pole just paadunud suli ja demagoog nagu Kandel „Ühe küla meestes” või Talgre „Valges laevas”.
Ometi on meie filmiloos ka üks kaunis rootslase kuju – Alice (Liis Tappo filmis „Need vanad armastuskirjad”). Selles filmis omandab Rootsi muinasjutumaa staatuse („Alice imedemaalt”) ja Rootsi pääsemine võrdub muinasjutuga, eriti võrreldes kodumaal toimuvaga. Aga nagu ütleb Raimondile Alice’i ema: „Unustage ta igaveseks!”

9. Austerlased
Visualiseeritud austerlast näeme kõige pikemalt filmis „Tuulte pesa” (1979, Evald Aavik), kus tal on keskne roll. Film esitleb austerlasi samasuguse väikerahvana nagu eestlasigi, kes Suur-Saksamaa šovinismi tõttu sõtta kisti ja pärast võõra mundri kandmise eest kannatama peavad. Ometi on Võõra käitumine hoopis midagi muud kui eestlastest metsavendade oma.
Veel tähtsamal kohal on Austria teema „Viini postmargis” (1967), kus tegevuse mootoriks on taas külaline Alpide maalt – seekord küll haruldase margiploki näol. „Mul on kogu Austria koos, ainult see puudub!” satub Tõnis Uppi hasarti. Lausa geopoliitilise hosiannana kõlab aga Martin Rolli suust: „Kogu Skandinaavia ja Inglismaa andsin Austria eest ära.”
Seevastu „Keskea rõõmudes” ajab Pille (Maria Klenskaja) Austria segi Austraaliaga.

10. Prantslased
Prantslasedki ei satu eesti filmi sageli. „Keskea rõõmude” (1987) raamatukoguhoidja Helena (Kaie Mihkelson) iidoliks on Jeanne d’Arc, mis näitab teda ülimalt eluvõõra naisena. Samasugune on ka tema unistus nõukogude korra tingimustes Prantsusmaale reisida. Filmis „Naine kütab sauna” on prantsuse keelt kõnelev välismaalane totaalseks vastandiks eesti matsile. Esimene viib lihtsa eesti töölisnaise Anu (Ita Ever) sulni meloodia saatel tantsupõrandale. Teine (Enn Klooren) tapab halastamatult selle pisikese idülli, kähvatades mürgiselt: „Sul kõrbeb midagi!”. Sisuliselt sama järelduseni viib dialoog „Keskea rõõmudes”. Helena: „Teie ei ole ju Lotringi hertsog.” Tõnu (Tõnu Kark): „Muidugi, mina olen tõbras.” 
„Malevas” vastandub humaanne prantsuse munk Wismuth (Mait Malmsten) saksa rüütlite loomalikule piinamis- ja tapahimule. Tema kasutegur on siiski null – saatuslikuks saab mehe vastupandamatu armastus delikatesside (konnade) vastu.

Juudid, inglased ja hiinlased

Kultuur on julm ja mitu toredat rahvast jääb napilt esikümnest välja, eelkõige juudid. Internatsionaalne triumviraat – juut Zinovjev, soomlane Kuusinen ja lätlane Bērziņš – juhib mässu Eesti iseseisvuse kukutamiseks „Detsembrikuumuses”. Zinovjev isegi rõhutab mõlema kaaslase rahvust, andes mõista: kui Eestis on riigipööre edukalt läbi viidud, siis on kord nende kodumaa käes. (Muuseas, nii Zinovjevi kui Bērziņši tapsid omad stalinliku terrori käigus.) Juutide sattumist kahe totalitaarse režiimi peamiste ohvrite sekka kujutab perekond Fischi saatus „Inimeses, keda polnud”. Mehe tapsid sakslased, kuna see organiseeris 1940. aastal labajalavalsi sirpide ja vasaratega seade. Nõukogude võim vangistab ka end oma kodus peitva naise (Raine Loo). Üks ilus lause sellest filmist ka: „Juudid on ilusad paksusele vaatamata”.
Hiinlased „Nimedes marmor­tahvlil” pole lätlastest raasugi etemad ega hiilga ka oma geograafiliste teadmiste poolest. „Kas see on Peterburg?” küsib üks neist. „Kas sakslased on kaugel?”
„Tulivee” Eerik on aastaid elanud Shanghais ja teab isegi hiina rahvatarkusi, näiteks: „Iga lits kiidab oma perset”. Filmi lõpus avastab ta end veidrast allveelaevast, kus viibib samuti üks hiinlane, võimalik, et vana tuttav.
„Georgica” (1998) võimaldab teatud sissevaate Aafrika hõimu makambade ellu, valgustades näiteks nende meeste kommet lasta mesilastel end suguti otsast nõelata, et seksuaalset naudingut suurendada. Heasüdamlik neeger (Modale-Ibrahim Kikhounga-Ngot) „Teisikutes” (1982) lubab eesti lauljale (Jaak Joala) tuua kodumaalt alligaatori ning peab ka sõna.
„Indreku” „kõigi maade logardite” ansamblisse kuulub ka tormakas gruusia vürst Bebutov, kes korraldab näljahulluses härra Mauruse pansionaadi köögis nõudelõhkumisorgia.
Tuntuim inglane on ilmselt Nato kindral (Enn Reitel) linateoses „Vanad ja kobedad saavad jalad alla” (2003), kuid filmi üldmuljega ta ei haaku. „Inglise keelest inglise salaluureni on üksainus samm,” hoiatab üks konservatooriumi vastuvõtukomisjoni liige teisi „Nendes vanades armastuskirjades”. Seal ei meeldi see keel ka Evale, ehkki hoopis teisel põhjusel: „Kuule, see on siis seesama vene lits, kellega te inglise keeles kirjutate, et mina aru ei saaks!”
USA-orientatsiooni propageerib üks „Kevade” peategelasi Joosep Toots, kes nimetab end korduvalt Kentuki (Kentucky) Lõviks. Toots evib kokkupuutepunkti ka praeguse globaal­poliitika valulapse Süüriaga – „Tamasseri rauad” tähendab õieti Damaskuse terast. 
„Kas tšehhid ka tulevad?” küsib noor mootorispordifanaatik õhinal meie parimatelt tsiklimeestelt „Vallatutes kurvides” (1959). Jaatav vastus kinnitab, et tšehhid – see on kvaliteet.
Kihnu Jõnn ütleb Riia kõrtsis mehi oma laevale kaubeldes: „Üks norralane on kolme kreeklast väärt”. Ajalugu on tõestanud, et tal oli õigus. 
Veidral kombel on valgeks laiguks leedulased, kuigi näitlejatena on neid eesti kineastid kasutanud oi kui palju. Seetõttu on eriti südantsoojendav Kęstutise (Veikko Täär) kuju telesarjas „ENSV” (2010 –).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht