Priiuse müümine Pinocheti aegu

Pirjo Leek

Poliitiline draama „Ei” on ajalooliste sugemetega mõistujutt turumajandusliku aateäri telgitagustest.Mängufilm „Ei” („No”, Tšiili 2012, 118 min), režissöör Pablo Larraín. Osades Gael García Bernal, Alfredo Castro, Antonia Zegers, Marcial Tagle jt. Linastub kinos Artis.

Ajaloosündmustest inspireeritud mängufilmid tekitavad kriitikute ja vaatajate hulgas sageli suuremat furoori kui fantaasiamaailmades aset leidvad väljamõeldised või juba formaadi iseärasuste tõttu tõemaigulised dokumentaalfilmid. Sellistes filmides mängitakse nii väljamõeldiste kui ka ajalooliste faktidega, mistõttu puudub kindel kandepind, mille põhjal filmi üheselt tõlgendada. Ajaloost rääkivad mängufilmid küll ei pretendeeri ajaloolisele tõele, aga võtavad sõna meie mineviku ja oleviku teemadel – väljamõeldiste kaudu „tõe” poole. Selline peataolek innustab vaatajad ja kriitikud sageli pidama metsikut klaperjahti tõe väljaselgitamiseks, et tõmmata selgeid piire ajaloos asetleidnu ja stsenaristi vaimusünnitiste vahele. Sellise kohtlemise osaks on saanud näiteks nii omal ajal suurt kära põhjustanud Oliver Stone’i „J. F. K.” ja „Nixon”, aga ka hiljutisemad intelligentide „Ramboks” tituleeritud „Frost/Nixon”, närvikõdi tekitanud „Argo” ja eetilisi küsimusi tõstatanud „00.30”. Erand pole ka olnud sellel kevadel võõrkeelsele Oscarile kandideerinud linalugu „Ei”.

Faktide ja väljamõeldu vahel
Pablo Larraíni „Ei” laveerib osavalt faktide ja väljamõeldu vahel. Film pakub oma tõlgenduse 1988. aastal Tšiilis aset leidnud rahvahääletusest, kus kodanikele anti võimalus otsustada, kas nad soovivad, et diktaator Pinochet valitseb veel kaheksa aastat riiki või mitte. Vägivaldse diktaatori otsus korraldada rahvahääletus tekitas rahvas vastakaid tundeid. Inimesed küsisid endalt, et kas tasub ei öelda, kui pole teada, mis edasi saama hakkab, sest Pinochetile polnud võõras ka igasuguste vägivaldsete võtete kasutamine nende vastu, kes tema arvamust ei jaganud. Sellises keerulises olukorras pakuti nii eitajate kui jaatajate esindajatele võimalust riigitelevisioonis kuu aja jooksul igal õhtul 15 minutit enda ideid müüa. Loomulikult oli ei-meeskond kehvemas seisus, sest jaatajate päralt olid ka kogu ülejäänud 23 tundi ja 45 minutit eetriaega, rääkimata sellest, et eitust pole lihtne müüa.
„Ei” algabki olukorraga, kus suhteliselt apoliitiline reklaamimees René Saavedra (Gael García Bernal) kutsutakse ei-kampaania juurde nõuandjaks. Ta tuleb välja ideega müüa vägivalla ja kiusamise lõpetamise asemel õnne ja rõõmu. „Ei” keskendubki Pinocheti-vastaste kampaania telgitaguste kujutamisele: loomingulised erimeelsused ja reklaamklippide filmimine, vürtsiks õhk, mis poliitilisest pingest paks ja millega kaasneb inimeste jälitamine ja hirm. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu (selle sõna kõige otsesemas mõttes).
Kõige esimesena hakkab filmi „Ei” puhul muidugi silma selle porine ja teraline väljanägemine, ujuvad värvid, sage ülevalgustatus ja koduvideotele iseloomulik hõre montaaž ning kaamera edasi-tagasi pendeldamine dialoogistseenides. „Ei” filmiti üles kaheksakümnendatel levinud Sony U-matic videolindile, et anda filmis esitatavale ajastupildile vastav välimus ja hõng. See otsus lisab küll loole autentsust ja teeb selle koduvideo-esteetika abil isiklikumaks, kuid tekitab kindlasti mõningates vaatajates pahameelt ja võõristust, sest ajaloost laenatud lugu pole esitatud mugavalt tänapäevases vormis. See pole sarja „Pöörased” värviküllaste suurte seelikute, võluvate ülikondade ja poleeritud autodega 1950. aastad, vaid mudatoonides õlakutega jakkide, geomeetriliste kujunditega vormitute dressipluuside ja ruladega sõitvate täiskasvanutega 1980. aastad.
Sellised kunstilised valikud täidavad ka teist eesmärki: lähiminevikus filmitu sulandub hästi kokku omaaegsete dokumentaalkaadritega. Filmis kasutatakse ohtralt tolleaegseid kaadreid sel perioodil masse vallanud tunnete edasiandmiseks ning ka mõlema poole televiisoris kasutatud reklaamklipid on originaalid. Ometi ei kasutata seda sujuvust ära ajaloo ümberkirjutamiseks või fantaasiamaailma tõepärasuse lisamiseks, nagu seda on tehtud sama tehnikat kasutanud „Zeligi” või omapärase väljamõeldud Bushi atentaati kujutava „Presidendi surma” puhul. Lugu jääb samaks, ainult rõhk muutub. Dokumentaalkaadrid on mängufilmi vahele suisa nii edukalt ära peidetud, et režissöör Larraín tunnistas New York Timesile: mitmed vaatajad on teda tulnud kiitma hästi valitud Pinocheti näitleja eest, kuna too pidavat väga tema moodi välja nägema.

Reklaamimehe argielu
Ajaloo põhjal vändatud mängufilmides on liikumapanevaks jõuks sageli mõni väljamõeldud süžeeliin, mis lisab emotsiooni ja pinget. Mitme päris elus figureerinud reklaamitegija põhjal kokku kirjutatud René isik ja elu aga esitatakse väga proosalistes toonides. Mees avaldab arvamust vaid reklaamiga seotud teemadel ning ka poliitika juures huvitab teda pigem müügikunsti võlu kui aated. Isiklikus plaanis ei juhtu samuti midagi märkimisväärset. Ta elab oma igapäevast elu ja teeb oma igapäevast tööd, mis lihtsalt juhtub olema seotud tema kodumaa vabastamisega diktatuuri ikke alt. Bernalilt kahtlemata suurt sisemist jõudu nõudnud müstiliselt mittemidagiütlev René mõjub nagu rebane või viinamarjad Aisopose valmis: ta on vaid tühi tähistaja, mis ei ärata iseenesest mingisugust huvi. Ta on vaid tarbijakultuuri vabatahtlik ja õnnelik jünger, kes müüb oma teenust täpselt sama jutuga sellest, kuidas Tšiili vaatab tulevikku, nii kokakoola tootjatele enne referendumit, rahvust diktaatori ikke alt vabastavale liikumisele kui ka seebiooperite levitajale pärast referendumil saadud võitu. Reklaamimaailm ei hooli poliitilisest režiimist, müümise põhimõtted jäävad ju samaks: vabadus sai maha müüdud, liigume nüüd edasi seebiooperite juurde.
Kirjutistes, mis kajastavad filmi „Ei”, leiab ootuspäraselt sageli kirja pandud ajalookaanoni ja filmilinal toimuva võrdlemist. Ette heidetakse eelkõige keeruliste protsesside lihtsustamist, mis võib jätta vale mulje, et riigi vabastamiseks polegi vaja muud kui meeldejäävat vemmalvärssi. Ometi on mure selle pärast, et filmi „Ei” võidakse võtta puhta ajaloolise kullana, ilmselt alusetu, kuna tõepärasele pildikeelele ja sagedastele dokumentaalkaadritele vaatamata pole filmi keskmes mitte niivõrd õiglustunne ajaloos toime pandud sigaduste puhul, vaid kui tarbimise ja kõige olemasoleva kaubastamise närv. „Ei” pole armastuslugu poliitilise turbulentsi taustal või poliitilise mõtteliidri seiklusjutt hea elu saabumisest tema riigi õuele, see on ajalooliste sugemetega mõistujutt turumajandusliku aateäri telgitagustest. Kuidas oli kaheksakümnendatel kaugel Lõuna-Ameerikas vägivaldse diktatuuri all elada, miks täiskasvanud René rulaga sõidab või mis tunde tekitasid muigama ajavad ülipositiivselt naivistlikud õnne ja rõõmu reklaamid tolleaegsetes inimestes – need on piisavalt kauged ja mõistmatud teemad, mida film oma ajastutruudusega tänapäeva vaatajatele lähemale ei too. Seda kinnitavad ka režissööri eespool mainitud kokkupõrked publikuga. Seda kodusemalt ja selgemalt terendab aga kaugustes filmi sümbolistlik ideetasand, kus kõigel ja kõigil – nii aadetel kui karastusjoogil –
on oma hind ja signatuur. Turul me oleme vennad ja õed.