Doris Kareva

Doris Kareva

Foto Kaido Vainomaa

Keelele tuleb kasuks selgus – ja mõistagi vabadus. Kõige kiiremini jõuame ühest punktist teise siis, kui tunneme teed. Mitte ainult üht, vaid mitut võimalikku, juhuks kui mõni on takistatud. Kõige kiiremini ja täpsemini saame edastada oma mõtte, kui tunneme keele võimalusi ja reegleid. Kui teame selgelt, mida öelda – olgu see kutse või hoiatus.

Aga alati ju ei tea. Kõnelemisega on nagu kõndimisega: mõnigi kord on teekonna kogu mõnu selles, et pole aimugi, kuhu tee viib. Just uitamine ja avastamine, kõiki reegleid unustades, viib omailma avanemiseni: ah, mis kõik on võimalik! Millised avarused, milline rõõm! Seegi on selguse – või selginemise tee.

Sest öeldes justkui üht, ütleme alati tahtmatult ka teist. Tähelepanelik kuulaja saab sellest suurepäraselt aru. Kui näitad kellelegi-millelegi – kas või kuule – näpuga, osutavad kolm sõrme su enese poole: su sõnavara, su lauserütm, su vaikimine. Need kõik kõnelevad sellest, miks sa ütled, mida ütled. Ja mõnigi kord on see kuulajale olulisem sellest, mida enda arvates ütled.

Selgusel on palju avaldumisvorme – ja kõik nad on tervitatavad. Mis keelele ega tegelikult kellelegi kasuks ei tule, on ähmane järeleaimamine, püüd kõnelda või kirjutada vastavalt ootustele, teenida välja talutav hinne või saada mugav töökoht.

Ühel oma ametlikumal sünnipäeval lasi Fred Jüssi võrdluseks kuulata kaht lindistust. Ühel kõlas musträsta laul Matsalu looduskaitsealal, kust kajas vastu loodushääli: laksutamist, vilistamist, huikamist, tuule tuhinat ja lainete loksu. Teisele oli salvestatud ühe professori juures puuris elava musträsta laul. Kähedal surutud häälel kordas see ainukest viisi, mida ta peremees mõnikord oli vilistanud. Riigiametnike poole pöördudes küsis Fred: „Milliseid alluvaid teie endale tahaksite?“