Wittgenstein ja esteetika

Marek Volt

Wittgensteini ?Filosoofilised uurimused? on viljastavalt mõjunud mitmetele filosoofia valdkondadele ja kuhjaga väljapoole sedagi ? esteetika ja kunstifilosoofia ei ole selles mõttes erandid. Ehkki ?wittgensteiniaanlik esteetika? on mõttekas määratlus, on eksitav rääkida süstemaatilisest ja terviklikust Wittgensteini esteetikateooriast. Wittgenstein ei kirjutanud esteetika teemal ühtegi artiklit, raamatust rääkimata, mistõttu esteetikasõbrast Wittgensteini-huvilisel tuleb need kohad üles leida kogu Wittgensteini pärandist või tuletada need selle alusel, mida Wittgenstein muude filosoofiaküsimuste kohta on öelnud. Kuigi Wittgenstein  polnud kunstivõõras ega vaenulik, on tema kunstimaitse üle ka spekuleeritud. Sügava, kuigi suvalise lugemise ja hea muusikalise mälu kõrval näevad teised (Perloff) konservatiivsust nii kirjandus kui muusikamaitse osas: eelistas Mozartit Mahlerile, Schubertit Schönbergile ja keeldus kuulamast Richard Straussi 1913. aasta kontserdil, kui seda esitati Beethoveni ja Brahmsi vahel. Wittgenstein pärandas 1914. aastal nimekaimule Ludwig von Fickerile, kirjandusajakirja Der Brenner toimetajale, suure summa raha vihjega, et too peab abistama vaeseid Austria kunstnikke. Toetatutest oli Wittgenstein tuttav ainult Rilke luulega (teised nagu Trakl ja Dallago olid talle tundmatud). Wittgenstein tegi ka ?käed skulptuuriseks? ja projekteeris arhitektina õele Viini maja (Kundmanngasse 19), mis peaks veel tänagi püsti seisma.

XX sajandi esteetika ajalugu silmates jõuame Wittgensteini mõju tuvastades kõigepealt Susanne Langerini, saksa päritolu ameerika filosoofi ja esteetikuni, kuigi Langeri puhul võib tuvastatav mitme teisegi filosoofi mõju (Carnap, Cassirer, Whitehead). Langer väidab ka ise, et tema teooria on tugevalt mõjutatud Wittgensteini keelefilosoofiast, osutades ?Loogilis-filosoofilise traktaadi? punktidele 4.0311, 4.015 ja 4.0141. Nimelt käsitleb Langeri kunstiteooria kunsti presentatsionaalse sümbolina, mis kehastab seisukohta, et keel väljendab maailma loogilist struktuuri.

Langer esitas teooria, kus vastandub naiivsetele väljendusteoreetikutele, kelle arvates kunst (eriti muusika) on pelgalt emotsiooni väljendus, emotsiooni esilekutsumise vahend. Langeri väitel on olemas kahte liiki sümbolid: diskursiivsed ja presentatsionaalsed. Neist esimesed on iseloomustatavad sõnavara, s.t fikseeritud tähendusega elementide ja reeglitega, mille alusel saab neist elementidest teha mõttekaid kombinatsioone. Seega, diskursiivsetel sümbolitel on süntaks. Langeri arvates ei sobi diskursiivseid sümboleid emotsionaalse elu väljendamiseks kasutada, sest need üksnes nimetavad hingeseisundeid ja tundeid. Need ei oma edasi meie siseelu keerukust, tunnete vastastikust mängu mõtete, muljete ja mäluga. Selleks ongi vaja presentatsionaalseid sümboleid, mis on kunsti pärusmaa. Kunst on inimtunnete sümboolsete vormide kooslus, kunstiteos on inimtunnete ikooniline sümbol.

Hoolimata sellest, et Langeri teoorial oli suur vastukaja ja tema teost peeti originaalseks ja provokatiivseks, kritiseeriti tema vaateid tugevasti. Mitmed filosoofid (Ernst Nagel, George Dickie) on kritiseerinud Langerit eelkõige tema kohati ülemäärase kiindumise tõttu sümboli mõistesse. Olulisem on aga osutada kriitikale, kus saavadki kokku varane ja hiline Wittgenstein. Nimelt Morris Weitz, kes Wittgensteini varasemate vaadete mõjul võrsunud Langeri seisukohti kõvasti kritiseeris, oli juba ise Wittgensteini hilisemate vaadete lummuses. Pean silmas Weitzi süüdistusi, et Langeri muusikakeskne teooria on parasjagu reduktsionistlik, s.o kunsti kogu tema kirevuses ühte teoreetilisesse formulari püüdmine. Ei ole midagi rohkem wittgensteiniaanlikumat kui selline Weitzi teooriaskepsis.

 

Wittgensteini pertseptualism kunstikriitikas

 

Juba ealiselt küpsema Wittgensteini mõju on Shusterman kutsunud ?esteetiliste mõistete radikaalseks alamääratuseks? ja näinud kunstikriitikal pertseptualistlikku, kunstitajumist edendavat otstarvet.  Viimast toonitab G. E. Moore, kes 1955. aastal, neli aastat pärast Wittgensteini surma, kirjutas Wittgensteini loengutest Cambridge?is aastail 1930 ? 33. Kui kriitiku põhjenduste roll on panna kedagi nägema teatud viisil ja seda eesmärki ei saavutata, siis on sellega diskussioon läbi. Pertseptualistlike eesmärke võib täita vahendeid valimata ? anything goes. Samas, erinevalt Moore?i tõlgendusest, ei usu Shusterman, et Wittgenstein seob end monistliku teooriaga ? see oleks Wittgensteini üldist pluralistlikku loomust silmas pidades ebatõenäoline.

Wittgenstein mängib siiski rolli esteetika ilukesksest ja metafüüsilisest stagnatsioonist äratamises. Wittgensteiniaanlik esteetika osutab, et esteetika kontekstides ei kasutatagi eriti sõna ?kaunis?, kuigi seda nähakse klassikalise esteetika põhiasjana. Pigem osutatakse sagedasti ?õigele? sõnale värsireas ja ?väärale? noodile vms, mida seejuures täpsemalt silmas peetakse, ilmneb konteksti ja sellesse kätketud standardite ja kultuuri mõistmisel. Kriitikas mängitakse mitmesuguseid mänge. Tõsi, selleks ajaks oligi kunst lakanud olemast ilus ning oli viimane aeg tuua ka esteetika metafüüsilistest kõrgustest kahe jalaga maa peale: kirjeldagu sõna ?ilu? nüansirikkaid tarvitusviise ja ennekõike vaadakem, kas näo(lapi) ilul on miskit ühist ilusa käiguga males!

1938. aasta suvel Cambridge?is peetud loengud jõudsid üsna väikese kuulajaskonnani, kelle hulgast Cyril Barrett lõpuks loengud teoseks toimetab (Barrett on ka ise üles näidanud esteetikahuvi ja hiljemgi üht-teist Wittgensteini esteetikast kommenteerinud). Raske on nende märkuste najal välja joonistada Wittgensteini enda ühtset kontseptsiooni ja teooriat või arvata, et see on ülemäära originaalne. Loengukonspekt on nii hõre, et Harold Osborne leiab Moore?i mõneleheküljelistest mälestustest kõik, mis Wittgensteinil kunsti kohta öelda oli. Kindlasti ei ole nende loengute panus esteetikasse võrreldav ?Uurimiste? panusega epistemoloogiasse või vaimu- või keelefilosoofiasse.

Tuletagem korraks meelde seda, mis meeldetuletamist ei vaja. ?66. Vaatle näiteks protsesse, mida me nimetame ?mängudeks?. Ma pean silmas lauamänge, kaardimänge, pallimänge, võitlusmänge ja nii edasi. Mis on neil kõigil ühist? ? Ära ütle: ?Neil peab midagi ühist olema, muidu neid ei nimetataks ?mängudeks??, vaid vaata, kas neil kõigil on midagi ühist. /—/ Ja selle vaatluse tulemus kõlab nüüd nii: me näeme keerukat võrku, mille moodustavad üksteisega osaliselt kattuvad ja ristuvad sarnasused.? (Wittgenstein, ?Filosoofilised uurimused?, lk 61-62.)  Mängu mõiste ei ole mitte ainult väga inglaslik mõiste, vaid on kultuuris üldse oluline, mistõttu ei maksa näiteks imestada, et see teemaasetus avaldas kohe mõju XX sajandi keskpaiga spordifilosoofidele. Kuid vaevalt saab seda mõju võrrelda ?perekondliku sarnasuse? ja ?avatud mõiste? teooriaga esteetikas.

Sellest Weitzi, Kennicki ja teiste esimese laine analüütiliste esteetikute vaadete hiberneeriv mõju filosoofilisele kunstiteooriale: kunsti ja praktika kesksete mõistete defineerimine kahanes pea olematuks. Diffey arvates sattus just Wittgensteini halvava mõju tõttu Collingwoodi kunstifilosoofia õnnetule ajale. Kuigi Wittgenstein ise ei vastandanud end Collingwoodile, said antiessentsialistliku laksu osaliseks kogu idealistlik traditsiooniline esteetika, eeskätt Croce, kes mõjutas Collingwoodi. Esteetika ülesandeks ei ole teha teooriat, vaid selgitada kunsti mõistet ehk kirjeldada neid tingimusi, mil me rakendame mõistet korrektselt. Defineerimine ei lisa kunsti mõistmisel midagi või pigem moonutab.

Kahtlus, kas Wittgensteini lummuses oli­jad on ikka Wittgensteini adekvaatselt tõlgendanud, sai aluse Mandelbaumi imestamisega 1965. aasta artiklis: miks ei võeta vaevaks kritiseerida Wittgensteini vaateid endid!? Seepeale ongi  esteetikud pidevalt vaielnud Wittgensteini enese  ?tegelike vaadete? ja vääriti tõlgendamise küsimuse üle (kõige järjekindlamalt on seda teinud Benjamin Tilghman). Richard Sclafani kaitseb õigustatult Wittgensteini Weitzi eest. Weitzi deklaratsioon, et tema avatud mõiste mudeliks  (avatud tekstuuriga mõiste klassik oli Waismann) on mängu mõiste, on heal juhul eksitav. Mängud on Wittgensteini järgi ainult ühte liiki mõiste, mis on avatud. ?Avatud? mõiste mudeliks, ei ole mitte ainult mängu mõiste , vaid ka tooli, arvu jt mõisted.

 

Psühholoogia ebaolulisus

esteetikale

 

Hoolimata sellest, et Virgil Aldrich tugines Wittgensteinile esteetilise kogemuse iseloomustamisel (esteetiline hoiak, mida võiks kirjeldada kui kategooriamängu objekti suhtes, ühe ja sama materiaalse objekti nägemine eri kategooriate perspektiivist) ei saa esteetiline kogemus oletatava psühholoogilise fenomenina olla wittgensteiniaanliku esteetika nurgakivi. Seda eelkõige Wittgensteini antipsühhologistliku hoiaku tõttu esteetika suhtes. 1938. aasta esteetika loengutes imestab Wittgenstein veidra, kuid sagedasti esineva kujutluse üle, et esteetika on psühholoogia haru ja viimase tormilisel edenemisel saavad kõik esteetikaprobleemid varsti lahendatud. Wittgensteini  seisukohalt ei ole normatiivses mõttes esteetikal ja psühholoogiaprobleemidel midagi ühist. Psühholoogilised eksperimendid, mis püüavad näidata, mis muusikateos või maal tekitab inimestes rahuldust, pole esteetikale üldsegi olulised. Oluline on kunstiteose mõistmine ja selle osade nägemine õigena või väärana. See on just selline psühholoogilise informatsiooni ebaolulisus esteetikaprobleemide suhtes, mille Dickie? arendas välja kahes kuuekümnendatel ilmunud artiklis. Sest ajast on esteetilise kogemuse üle teoretiseerimine psühholoogias peaaegu haihtunud.

Siiski, Wittgensteini mõju ja tähtsus esteetikale tema keelefilosoofiliste ja epistemoloogiliste vaadete tõttu on olulisem lubavad öelda hõredad, poleemilised, kuid kohati feti?eeritud esteetikaalased märkused. Kunsti kui Lebensform?i rakendus Richard Wollheimil, eelkõige Wollheimi seing as ja seeing-in representatsiooniteoorias, võrsus wittgensteiniaanlikust pinnasest. Tilghmani kunsti ontoloogia käsitlustele on iseloomulik vähemalt sama tugev teooriapõlgus kui Wittgensteinil endal. Kunsti kui kobarmõiste käsitlusega näitas Berys Gaut, et perekondliku sarnasuse lähenemine ei ole ainus ega parim hilisest Wittgensteinist lähtuv kunstimõiste analüüs. Nii oleme otsaga juba tänase päeva filosoofilises esteetikas väljas.

Eelmise sajandi keskpaiga ja praegused esteetikud pole oma töödes otseselt Wittgensteinile tuginenud. Ometi on paljud neist ammutanud selle ajastu loomingulisest filosoofilisest atmosfäärist,  mille tugevaim kujundaja oli Wittgenstein.