Walter Benjamini kohalolev minevik ilmutab end eesti keeles

Katrin Parbus, TÜ filosoofia magistrant

Walter Benjamin, Valik esseid. Tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull, Tiiu Relve. Toimetanud  Terje Kuusik ja Marek Tamm. Kujundanud Jüri Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2010, nr 26 – 29. 207 lk.    Walter Benjamini pärand ehk tema kohalolev minevik, nagu seda nimetab George Steiner, väärib ja vajab jätkuvat uurimist. Vastselt Loomingu Raamatukogus ilmunud valik Benjamini esseid pakub lugejale selleks eestikeelse võimaluse kolme täppiskunstniku1 – Mati Sirkli, Hasso Krulli ja Tiiu Relve – tõlkes. Selgitavate  kommentaaride ning väljajuhatava tekstiga „Walter Benjamini labürint” on kogumiku varustanud Marek Tamm.   

Oma essees „Jutustaja. Vaatlused Nikolai Leskovi teoste juurde” võrdleb Benjamin omavahel jutustust ja romaani. Esimese puhul kandub kuulajani lugu, mis tugineb elavale mälule ning mille keskmes on „loo moraal”. Teine seevastu rõhub lugeja üksildastele „elu mõtte”² otsingutele, mis toimuvad vaikuses ja meenutamises. Benjamin on siin teinud eristuse, millist võib lugeda Platoni „Phaidrosest”:  lausujaga vahetult seotud elus sõna on mäletamise pärusmaa, samal ajal kui kirja näol on tegu meenutamise rohuga. Mida võib lugeja otsida Benjamini esseedest? Benjamini kirjapandu pole kergesti ligipääsetav. Hannah Arendt kirjutab sissejuhatuses 1968. aastal inglise keeles ilmunud Benjamini kogumikule „Illuminations”: „Ilustamata öeldes oleks väga eksitav soovitada Benjamini lugeda kui kirjanduskriitikut või esseisti,  nii nagu olnuks aastal 1924 eksitav soovitada lugeda Kafkat kui lühijuttude autorit ja novellisti”.³ Arendti nending viitab sellele, et Benjamini asendit ametlike määratluste skaalal on õigupoolest väga raske kindlaks teha, kuna Benjamini töö hõlmab palju laiemat ja ka sügavamat ala, kui lubavad nimetused kirjanduskriitik ja esseist. Tähendusrikas on see, et Benjamin kirjutab Proustist, Poe’st, Kafkast, Baudelaire’ist, Cervantesest, Hölderlinist, kes olid millegi uue ja seni tundmatu algatajad. Sama võib öelda Benjamini kohta, kes ei valinud kunagi etteaimatavaid teid, vaid avas oma mõtlemise ainest pöördeliselt uute nurkade alt. Mõistagi polnud see uudsus uudsuse enda, vaid mõtlemise pärast, sest Benjamin nägi ühiskonnas, kultuuris ja keeles toimuvat teisiti kui teised mõtlejad enne teda.       

Üks viis seletada Benjamini postuumset aktuaalsust, mis viimasel ajal on üha hoogu juurde võtnud, on näha Benjaminis ettekuulutajat. Mitte kedagi, kes on „oma ajast ees”, vaid inimest, kellele on oluline mälu ja kes näeb kultuurisündmusi oma ajas ja möödunu taustal nii põhjalikult läbi, et oskab nende alusel analüüsida nähtusi, milles valitseb tulevikulise suund. Nii näiteks polnud fotograafia ja iseäranis filmikunst ja -tööstus Benjamini ajal saanud sisse säärast hoogu nagu praegu, kuid „Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul” on selles osas väga läbinägelik kirjutis, kus autor tegeleb ei vähema ega rohkema kui kunstiteose olemuse muutumisega  ajaloos. Taastootmises jõuab teos massideni, ühtlasi muutub teose vastuvõtmise viis: senist teosesse süvenemist asendab „teose tungimine vastuvõtjasse”. Vaidlused selle üle, mida pidada kunstiks, mida käsitööks ja mida mitte kummakski, on olnud eelmisel ja sel sajandil üha jätkuvalt päevakorral. Ihatakse seda kordumatut ehtsust, mis museaalsena on kadunud tehnika laialdase kasutamise tõttu levinud reprodutseerimise kihtide alla. Ühel hiljutisel  kunstioksjonil oli osavõtjate kõige sagedamini teose kohta esitatud küsimus: „Kas see on ainueksemplar või on sellest koopiaid?”. Enesele soovitakse soetada süüvimisväärset kunstitoodet, mille omamisrõõmu kasvatab selle ainukordsus. Vahest räägib kunst oma olemuse muutumises meile sellist tõde meie aja ja tehnika kohta, mida sugugi kuulda ei taheta ja igatsetakse seetõttu taga kunsti traditsioonilisemaid omadusi, mida kannab endas näiteks  mõnda piibellikku või mütoloogilist stseeni kujutav ilus tahvelmaal? Seda võiks Benjamini esseest välja lugeda küll, ühtlasi ka Heideggerilektüüri⁴ peale mõeldes.⁵ Uute kunstiliikide esilekerkimisel muutub teksti osatähtsus teoses: kui maali pealkirjas pole tekst kuigi pealetükkiv, siis filmis kõrgub tekstiehitis, mille kaudu muutub linateoses toimuv mõistetavaks. Benjamini kohta tohiks vahest öelda, et tekst on tema jaoks maailma konstitueeriv  kude, nagu märkis Leon Wieseltier: „ … Benjamini jaoks ei olnud midagi, mis polnuks tekst. … Ta tekstualiseeris universumit.”⁶

Tõepoolest, Walter Benjamini esseede tegevuspaik on alati keel. Laiemas filosoofilises kontekstis võiks seda siduda nn keelelise pöördega, milles ei nähta keelt enam läbipaistva meediumina, vaid küsitakse tähenduse ja tõe seoste, lausete verifitseeritavuse järele. Kui keeleline pööre7 sündis analüütilises filosoofias traditsioonilisest metafüüsikast tüdinemise tõttu, siis Benjamini keelekesksuse tugipunktina peaks käsitlema pigem saksa romantikuid,  eeskätt Hamanni, kelle keelefilosoofia ja Kanti-kriitika mõju Benjaminile on raske üle hinnata. Keel Benjamini mõistes pole oma loomult piiratud inimliku kasutusega teabe edastamisel. Keeles on midagi varjatut ja lausa maagilist, see on inimese poolt vussi keeratud eneseküllasus: „Astudes välja puhtast nimekeelest, teeb inimene keelest vahendi (nimelt vahendi talle sobimatuks tunnetamiseks), seeläbi ühes osas ka pelga märgi; ja selle tagajärjeks on hiljem keelte paljusus” (lk 34).       

Hamann ja Benjamin jagasid seisukohta, et inimkeel on jäänuk jumalikult korraldatud primordiaalsest keelest, mis koosnes üksnes jäigalt osutavatest pärisnimedest. Inimkeel on tükeldatud paljudeks erinevateks loomulikeks keelteks, kuid Benjamini järgi püüdlevad nad kõik tagasi kunagise jumaliku ühtsuse poole, Paabeli ja pattulangemise eelsesse aega. See viis, kuidas keeled puhtale algkeelele lähemale jõuavad, on tõlkimine. Hea tõlge pole Benjamini järgi mitte niivõrd teabe täpne edasikandja, kuivõrd kahe keele sõnade ühise tähenduse leidja. Benjamini keelefilosoofiat toetab tema metafüüsiline süsteem ja metafüüsilises sõnavaras on tõlkimise probleem küsimus loomulikest keeltest kui partikulaaridest  ja puhtast keelest ^kui universaalist. Tõlkimine tekkis keelte segamise tõttu ja on see, mis peab leidma üles partikulaaridevahelise universaalsuse. Universaalsus on võimalusena ühtlasi keeltest eemal ja vajadusena universaalsuse järele ometi neis kohal; sõnade ja objektide vahel puuduv, ent püüeldavana vajalik universaalne vastavus tingib tõlkimise möödapääsmatuse.       

Benjamini huvi ajaloofilosoofia ja ajaloo seaduspärasuste (või nende puudumise) järele võib mõista kui tema loomingu sidujat.  Essees „Ajaloo mõistest” käsitleb Benjamin kõrvuti ajaloolist materialismi ja teoloogiat. Gershom Scholemi sõnul on kõnealune essee Benjamini šokireaktsioon Molotovi-Ribbentropi paktile ning Scholem leiab Benjamini teesid ajaloo kohta olevat kõike muud kui ajaloolise materialismi. Erinevalt ajaloolisele materialismile omasest suunatusest tulevikuootustele näeb Benjamin selle seotust minevikuga, et põimida olnud sündmuste  fragmente. Ajalugu pole Benjaminile ratsionaalselt arusaadav nagu Hegelil, vaid fragmenteeritud ning vajab ajaloo ingli korrastavat mõju: „Tema [ajaloo ingli – K. P.] nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette” (lk 173). Ajalooline materialist Benjamini mõistes ei saa sõita tuleviku poole Marxi veduril,  mida liigutab revolutsioon; rong tuleb peatada, kui ta juba korduvalt rööbastelt maha pole sõitnud, sest ajalugu pole ühesuunaline tee: „Mõtlemine ei tähenda üksnes mõtete liikumist, vaid ka nende peatamist. … Ajalooline materialist ligineb ajaloolisele objektile ainult ja üksnes seal, kus see talle monaadina vastu astub. Ta tunneb selles ära sündmuste messiaanliku seisaku, teisisõnu, revolutsioonilise šansi võitluses allasurutud mineviku  eest” (lk 178). 

Kõige täiuslikum l’art pour l’art on Benjamini järgi šokikunst nimega sõda. Sellest kunstiliigist tingitult suri Benjamin ise, et siis mõni aeg hiljem saavutada surematu kuulsus. Aga lugeja ei peaks teda meenutama kui romaanikangelast, kellest Benjamin kirjutab Leskovi analüüsides, meest, kes suri 48aastaselt õnnetutel asjaoludel. Benjamini võrdlemisi kurba elulukku ja selle seostesse tema kirjutatuga on palju süvenetud ja sellest ei  saagi mööda, aga palju olulisem on lugeda Benjamini tekste ja jälgida selle terava, läbinägeliku mõistuse lendu, mis kord ilmutuslikul, kord sügavalt arutleval kujul läbib tema kirjutisi. 

1 Taas laen Steinerilt, kes nimetab tõlkimist täppiskunstiks (an exact art).   

2 Nii loo moraali kui elu mõtte on Benjamin endast distantseerinud jutumärkide abil, jäägu nad siingi tinglikuks.     

3 Benjamin, Illuminations. Schocken Books, New York 1968, lk 3.       

4 Vt näiteks „Kunsti päritolu ja mõtlemise piiritelm”, ilmunud ajakirjas Akadeemia.       

5 Hannah Arendt on märkinud, et Benjaminil oli enesele seda teadvustamata palju rohkem ühist Heideggeri kui oma marxistidest sõpradega. 

6 Illuminations, pp viii-ix.   

7 Keeleline pööre on laiem nähtus kui üksnes analüütilise filosoofiaga seotud mõiste, räägitakse ka keelelisest pöördest hermeneutilises filosoofias.     

Kirjandust

Ronald Beiner, Walter Benjamin’s Philosophy of History. – Political Theory, Vol. 12, No. 3, lk 423–434.       

Andrew E. Benjamin, Walter Benjamin and Art. Continuum International Publishing Group, 2005.       

Andrew E. Benjamin; Beatrice Hanssen, Walter Benjamin and Romanticism. Continuum International Publishing Group, 2002. 

Walter Benjamin, Illuminations. Schocken Books, New York 2007.