Võitlus viitsimise vastu

TRISTAN PRIIMÄGI

Eelmisest nädalast jäi meelde lugu sellest, kuidas tuttav koolilaps läks sõbra juurde sünnipäevale, aga saadeti sealt koju tagasi, sest selgus, et ta oli midagi sassi ajanud. Sünnipäevale kutsuti küll, aga mitte kohale, vaid pidu oli virtuaalne ja sünnipäeva sisuks kahetunnine ühine Minecrafti sessioon üle võrgu.

Ilmselt on nii, et mida vanem põlvkond, seda šokeerivamalt selline uudis mõjub. Ja tavaliselt on noorema põlvkonna kallal võtmine seotud sõnaga „mitteviitsimine“. Etteheited teemal, mida kõike ei viitsita teha, on laialt levinud. Ometigi vihjab mitteviitsimine siin ennekõike mugandumisele. Üritatakse järjest vähem teha midagi üleliigset, aga arvamus sellest, kust läheb liigsuse piir, erineb suuresti ja tekivad teravad eriarvamused.

Viitsimine tundub olevat enamasti seotud füüsilisusega. Elutegevust kujundatakse ökonoomsemaks ennekõike füüsiliste tegevuste arvelt isegi siis, kui see füüsiline tegevus peaks pakkuma mõnu ja rahuldust. Füüsilisest tööst saab varsti ilmselt põnev ekstravagantsus, isegi autot ei pea enam ise juhtima. Jaapan on kuulu järgi esirinnas seksist loobujate poolest,* ja pole ka midagi imestada, võib-olla on nad paratamatuse enne ära tabanud kui ülejäänud maailm. Vaadates, milliseid edusamme teeb deepfake-tehnoloogia, on ilmselt peatselt võimalik endale kas tavaekraanile või VR-prillidesse manada ükskõik milline erootiline süžee täpselt nende tegelastega päriselust, keda aga soovitakse. Mida on täpselt iga fetišit arvesse võtvale fantaasiale kõrvale pakkuda ühel ebakindlal elulisel olukorral, kus igal sammul võib midagi metsa minna? Autoerootiline sessioon on ilmselt võimalik programmeerida minutitega, aga päriselu tedremäng võtab aega tunde, päevi ja nädalaid. Ei viitsi. Pole otstarbekas. Toitumine on üldiselt liigitatav küll mõnude hulka, aga väga suurele osale maailma elanikkonnast on söömine juba seotud mingi standarditud mugava lahendusega, kus maitse pole kindlasti enam ainus argument. Millele muule võikski viidata sõna „kiirtoit“ kui sellele, et ei viitsi menüüd planeerida, toiduaineid osta ega süüa teha. Sellest saab loobuda. Kiirtoidu-kombo ongi märgatav samm kosmonautide tuubitoidu poole: kehalisusega seotud rituaal on viidud miinimumini ja jäävad vaid toitained. Ja kes ütleb, et tuubitoit ei võiks ka maitsev olla?

Eespool jutuks võetud sünnipäevapeo kontekstis on samuti ökonomiseeritud kehalisust ehk iseenda füüsilist liigutamist ühest kohast teise. Pane riided selga, mine tänavale, sõida bussiga, otsi üles korter, lase kella. – Ei viitsi. Tihti aetakse kaks asja segi ja heidetakse noortele ette, et nad ei suhtle. Suhtlevad küll, aga mugandatud versioonis. Silmsidet asendab telefonikõne, mille asendab tekstsõnum. Edastatava informatsiooni hulk aga pigem kasvab, sest kõnesse pikitakse linke, pilte, videoid.

Kui 1960. aastate kosmoserevolutsiooni pidada läbikukkunuks, siis tegelikult näitab see vaid seda, et ekspansiooni, laienemise, oma keha ja teiste füüsiliste kehade ruumis liigutamise asemel valiti rännak sisekosmoses – mõistuse võrgustamine, ühise suhtlusvälja loomine interneti kujul. Steven Spielberg kujutab oma filmis „A.I. – tehisintellekt“ (2001) tulevikuolendeid sootute helendolenditena, kes suhtlevad omavahel telepaatia teel ja kes moodustavad kärgmõistuse. Alguses loobusime kosmoselendudest, seejärel hakkas füüsilise tegevuse kärpimine hõlmama järjest uusi igapäevaelu valdkondi. Muidugi võib igaüks tõmmata selle suundumuse vastu oma isikliku protestirindejoone sinna, kuhu soovib, ja seda ka kaitsta, aga väikesed muutused on ebaolulised mingi suurema transhumanistliku paradigmanihke foonil. Paradoksaalsel kombel võib mitteviitsimine osutuda meie kõige progressiivsemaks tegevuseks.

* Greg Wilford, Young Japanese people are not having sex. – Independent 8. VII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht