Vinüül pole kohustuslik

VALLE-STEN MAISTE

Vinüüliarmastus on omajagu fetišistlik andumus. Toanurgas loperdavas plaadikettas on midagi elusat justkui kaminas, Mõnus on midagi koguda, millegagi peab ju tegelema, kusagilt väikesed rõõmud leidma. Siinpuhul võib asjakohane olla ka psühhoanalüütiline kalduvus ületähtsustada lapsepõlve(traumasid). Kui pubekaeas oli vähegi väärt album maksnud 40 rubla, ent pere kuusissetulek oli 80, millest pool läks kooperatiivkorterile, siis sul lihtsalt ei olnud ühtegi priimat plaati. Võimalik, et järgnev ongi olnud selle haava kompenseerimine.

Ent igat ABBA või Alice Cooperi ketast ei tasu ka ülefetišeerida. LP ei pea olema eksklusiivne luksusese, mida raamatupoe ülariiulil erihinnaga („Mamma Mia, Here We Go Again“, 28 eurot) seista lastakse. Poola Władysławowo beach’i säästumarketis leidub hapendatud peedi ja kapsa vahel Apollost märgatavalt rafineeritum ja suurem uute LPde valik, ketaste tükihinnaks 49, säästukaardiga 39 zlotti (11 ja 9 eurot). Muidugi ei tohiks helikandja kordama jääda, hüpata ega ülemäära sahiseda ning plaadiümbrised on sageli ise väärtuslikud foto- ja plakatikunsti meisriteosed, ent MINT/MINT-kultus on üsna totter nähtus. Mis sest siis on, kui hevikoll on plaadiümbrisele tiba õlut tilgutanud või on sellele midagi tähenduslikku kirjutatud? Vinüülikate ei pea veatult läikima nagu Stalini portree kommunisti seinal.

Vastupidi, ELKNÜ 60. aastapäevale pühendatud tulipunane komsomolipreemia laureaatide (Naissoo, Oit, Ojakäär, esitajad Joala, Kuut, Mägi jt) plaat, mis kommunismiürituse kestel aina devalveerus, nii et omaaegne tarbijate kooperatiivi raamatupidaja pidi ümbrisele muudkui allahindluskritseldusi ja templilärakaid lajatama, on just nende tõttu ekstra koloriitne. 1986. aastal on kahe rubla ja viieteist kopikalise alghinnaga plaati müüdud 1.50 eest, 1987. aasta jaanuarist on hinnaks 85 ja 1989. aastal vaid 30 kopikat. (Praegu on Discogsi keskmine müügihind sel plaadil 15 eurot!)

Kuid just Eestis ei tohiks vinüüli suhtuda ka kui suvalisse seeriatoodangusse. Vaevalt õnnestub üllitajal nende pealt ülemäära teenida. Kohaliku artisti LP on meil pigem muusikaarmastuse ja entusiasmi kallihinnaline väljendus, kulutus toreduse nimel. Värsked albumid ongi meil enamasti inforikaste vahelehtedega või vähemasti hoolikalt kujundatud. Ebameeldivalt torkavad silma aga retroärimehed, kes jätkavad nõukogude ja sotsialistliku Bulgaaria plaadimeistrite halbu traditsioone.

Sageli pole küsimus pelgalt info ja sõnadega vahelehtede puudumises. Meie nossovite toodangult ei leia tihti elementaarset infot või on see osaline. Üks esimesi šokke ses vallas oli Ivo Linna Chas & Dave’i kaveritele toetuv Hitivabriku muidu tore üllitis „Päike sõbra aknas“, millel muusika ega sõnade autoreid ei olnudki. Nukker on Jaak Joala mälestuse „monumentaliseerimine“ Meloodia vaimus odavseeriaga. Vinüülid on CDde poolikud säästuvariandid, topeltplaate teha ei raatsita. Meloodia popiarhiivid varustati tihti vähemasti mõtestava saatetekstiga, Joala kitšümbristelt leiame vaid konferansjeelikku sõnavahtu.

Vinüül pole kohustuslik, ent võimalik, et meie kultuuriruumis once in a lifetime üritus. On kurb, kui mõni pooliku maitsega retrohai selle ära lörtsib. Paremini on läinud Rujal, Propelleril, Grapsil jt Vaiguviiuli artistidel. Nende plaadid on küll pesumasina hinnaga, ent sisult ja vormilt siiski rohkem artistide suurust vääristava monumendi moodi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht