Viis viimast

TRISTAN PRIIMÄGI

Kultuuris, ka filmivaldkonnas, räägitakse kahetsusväärselt palju rahast – kui palju miski (maksumaksjale) maksma läheb, kui suur on kassatulu, millised on staaride palgad või läbimüük. Selle joonlauaga üritatakse mõõta kunstilist panust, mis on ette määratud läbikukkumisele, kuna enamasti ei võeta arvesse kultuuriloolist tähtsust, pikka perspektiivi, suuremat tähendust. Nüüd on aga tekkinud absurdne olukord Eesti uute animafilmidega, mille olukord on ka rahaga seotud, aga asi on sõlmes hoopis teiselt poolt.

5. novembril toimus taas üritus, mida kohalikud filmihuvilised on aasta lõpus ootama harjunud – Eesti uute animafilmide presentatsioon. Seekord oli kavas lausa viis filmi: Priit Tenderi „Orpheus“, Kaspar Jancise „Kosmonaut“, Anu-Laura Tuttelbergi „Talv vihmametsas“, Girlin Basskovskaja „Armastusest“ ja Riho Undi „Tiivad“. Maailmas tuntud tipptegijate uued teosed olid seekord täiesti nende parimal tasemel, igaüks erakordne oma idees ja esteetilises käsitluses. Milles siis probleem? Selles, et pärast kutsetega esilinastust oli sellele paketile määratud kinokavva veel ainult ÜKS linastus, 13. novembril Sõpruse kinos toimuv eriseanss koos tegijatega kohtumisega. Üks?

Kõik need viis filmi kuuluvad auga Eesti tänavuse filmitoodangu tippu, aga ometi on tekkinud olukord, kus justkui tehakse meeletuid pingutusi selle nimel, et mitte keegi neid ei näeks. Maailmas ollakse esimeste, Eestis viimaste hulgas. Eesti animafilmid näitasid taas, et animasse investeeritud raha läheb kunstilises mõttes täie ette – filmid on kokku saanud toetust Eesti filmi instituudist üle poole miljoni, Kultuurkapitalist lisaks veel umbes 140 000 eurot. Olen jätkuvalt arvamusel, et see on pikk ja kasulik investeering meie (ja maailma) filmilukku ja selliste asjade tarbeks see kultuuritoetus ongi. Olen aga ka kindlalt seda meelt, et kogu selle asja lõpuks võiks soovijail olla ometi võimalus neid filme ka näha. Huvilistest puudus poleks, olen selles kindel. Siinkirjutaja (ja võib-olla veel kellegi) häirekella peale lubati filmidele Sõpruses veel paari linastust millalgi „pärast PÖFFi“. Jääme lootma. Kus on aga näiteks Artise kino, kellel võiks Eesti filmi instituudi allüksuse Tallinnfilmi omandusena lausa kohustus anda ekraaniaega sellistele filmidele, mis ei peaks reklaamipinna ja leviaegade pärast sõdima suure maailma Jokkerite ja Rambodega? Mis mõttes pole Eestis peaaegu kellelgi võimalik näha kodumaiseid maailmatasemel tehtud animafilme, mis on saanud vägagi arvestatavat riiklikku toetust?

Kui Eesti animafilmidele „ei ole kohta“ Prantsuse romantiliste komöödiate ja Ameerika välk-pauk-filmide vahel kohalike kinode kavades, siis tuleks, täiesti tõsiselt, prioriteedid ümber vaadata. Mingist argusest või alalhoidlikkusest tingituna on tekkinud olukord, kus animastuudiod, kinod ja rahastajad ei suuda leida võimalust selliste filmide linale toomiseks, kuigi kõik vahendid on käes ja olemas. Äkki on Tallinna uut kino tarvis? Elektriteater, äkki kaalute laienemist?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht