Verise aja ja maja saaga

JAAK ALLIK

Küllap on kõigile mõne korra Moskvas käinule silma jäänud tohutu konstruktivistlik majakolakas, mis asub Kremli vastas üle jõe, teispool suurt kivisilda. Pea kõik maja küljed on kaetud mitmes reas mälestustahvlitega kultuuritegelastele, teadlastele, poliitikutele ja väejuhtidele, kes tolles majas on kunagi elanud. Ja tõepoolest, kui see tolleaegse Euroopa suurim elumaja 1932. aastal valmis, siis paigutati sinna elama kuus poliit­büroo liiget, 63 rahvakomissari-ministrit, 94 ministri asetäitjat, 19 marssalit, admirali ja kindralit, palju parteiveterane ning ka hulk parteile ustavaid teadlasi ja kultuuritegelasi. Muide, ka kirjanik Aleksandr Serafimovitš, kelle nimi anti juba tema eluajal (1933) tänavale, kus too maja asub. Varasem Kõigi Pühakute tänava nimetus oli muidugi sellise eluaseme aadressiks täiesti sobimatu, arvestades veel, et koos maja valmimisega õhiti 1931. aastal tema vastas teispool jõge asunud (nüüdseks taastatud) Lunastaja Kristuse peakirik.

Kirjandushuvilised teavad seda hoonet kui „maja kaldapealsel“, millist pealkirja kannab 1982. aastal ka eesti keeles ilmunud Juri Trifonovi romaan. Minu põlvkonna teatrisõbrad ehk mäletavad selle teose alusel Taganka teatris loodud üht Juri Ljubimovi kuulsamat lavastust. 1985. aastal külastasime Kalju Komissaroviga dramaturg Mihhail Šatrovi, kelle näidendi „Nii me võidame!“ olin ma tõlkinud ning mida koos Kaljuga lavastada plaanisime. Šatrov oli soovinud ja sai korteri majja, kust 1937. aastal olid tapale viidud tema tädi Nina Maršak ja tädimees Aleksei Rõkov (Lenini-järgne Venemaa peaminister 1924–1930 ja tolle maja ehitamise algataja). Korter, kus viibisime, oli kahetoaline, kuid väga suur. Meelde on jäänud, kuidas peremees näitas meile köögis olnud ust teenijate jaoks mõeldud trepikotta, mille kaudu sai pererahvale märkamatult korterisse siseneda.

Näinud 2019. aastal Moskvas raamatuletil tuhandeleheküljelist teost pealkirjaga „Dom pravitelstva“, ostsin selle kõhklemata ja tunnistan, et avanud tutvumiseks, ei saanud enne läbilugemist käest panna. Teadsin muidugi, et too maja oli ehitatud kommunistlikule tippnomenklatuurile ning saanud peagi rahvasuus „eeluurimisvangla“ hüüdnime, kuid teost lugedes avanes koletuslik pilt, et selle 505 korterist oli mõne aasta jooksul arreteeritud üle 800 ning hukatud 344 elanikku.

Seda, et vaid aasta hiljem ilmub tollest mammutteosest eestikeelne tõlge, loeksin kõige uskumatumaks kirjastussündmuseks viimaste aastakümnete Eestis. Raamatu autor Juri Sljozkin (Yuri Slezkine) on California Berkeley ülikooli ajalooprofessor ja slavistika, Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute instituudi direktor ning Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige. Sündinud 1956. aastal Moskvas ja lõpetanud Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna, spetsialiseerus ta portugali keelele, asus tööle Mosambiiki ning hiljem Lissaboni. Pärast Texase ülikooli aspirantuuri jäigi ta 1983. aastal USAsse, mistõttu kõnesolev teos on esmalt avaldatud inglise keeles (2017) ning siis on autor tõlkinud selle vene keelde. Juri Sljozkini vaarisa oli viimase Türgi sõja aegne tsaariarmee kindral, vanaisa (samuti Juri Sljozkin) aga nõukogude kirjanik ning üks prototüüpe (kirjanik Likospastov) Mihhail Bulgakovi „Teatriromaanis“. Kommunistist ning sõjakangelasest isa, Venemaa teeneline teadlane Lev Sljozkin sai tuntuks ajaloolase-amerikanistina.

Oma teost, mille alapealkiri on „Vene revolutsiooni saaga“, kirjutas Juri Sljozkin 20 aastat. Kõikvõimalike arhiivimaterjalide ja trükitud ajalooallikate kõrval on ta seejuures intervjueerinud üle 60 selle maja omaaegse elaniku ning kasutanud ka praegu seal oleva muusemi (mida juhatab Juri Trifonovi tütar Olga Trifonova) rikkalikku arhiivi. Just Trifonovi on Sljozkin nimetanud oma raamatu peategelaseks ja tema kuulsat romaani idee andjaks selle loomisele. Vormilt on sadade unikaalsete fotodega varustatud raamat tõepoolest tolle maja arhitektuuri, ehituskäigu ning kümnete elanike biograafiate üksikasjalik kirjeldus, sisult aga täiuslikum ja sügavaim analüüs, mida on bolševistliku Vene revolutsiooni, tema ideeliste juurte ja hävingu põhjuste kohta eales avaldatud. Ilma igasuguse hinnaalanduse või ühegi täiendusteta võiks raamatu jaotada mitmeks iseseisvaks doktoritööks – religiooni-sotsioloogiliseks, politoloogiliseks, XX sajandi esimese poole Venemaa arhitektuuri-, kirjandus-, teatri- ja sõjanduslugu ning muidugi Tšekaa-GPU-NKVD-KGB tööpraktikat käsitlevaiks. Tehtud töö põhjalikkust tõendab seegi, et raamatu mahust kümnendiku (95 lk) moodustab viidete-allikate täpne ja kohati kommenteeritud loetelu. Teoses esinevate isikunimede, mõistete ja ajalooliste sündmuste register on 14 lehekülge pikk ning kujutab endast temaatilist registrit, nii jaguneb näiteks viide „Nikolai Buhharin“ 59 alapunkti vahel, alates märksõnadest „armastusest“ ja „arreteerimine ja kohus“ kuni märksõnani „ütleb ekslikest seisukohtadest lahti“. 12 lehekülge võtab enda alla valitsuse maja üürnike mittetäielik nimekiri koos eluaastate, töökohtade ja korterinumbritega. See muudab raamatu lugemisjärgse kasutamise erakordselt hõlpsaks.

Teos on kirjutatud haaravas ning ainesest tingituna kohati lausa krimipõneviku stiilis. Seda raamatut arvustada pole, vähemasti eesti keeles, tavatähenduses võimalik, sest siis peaks millestki kirjeldatust teadma autoriga võrdväärselt. Üldkontseptsiooni osas ütleksin ehk vaid seda, et autor käsitleb bolševismi marksistlikust dogmaatikast lähtunud ühe võimaliku tegevus- ja mõttevooluna, mille kandjad hukutas neid millenaristlikku sektantlusse viinud fanaatiline hüperidealism. Ta võrdleb üksikasjalikult bolševistlikku ideoloogiat ning praktikat teiste samalaadsete millenaristlike sektidega nii Aafrikas, Kagu-Aasias kui Ladina-Ameerikas, leides sealt hämmastavaid paralleele. Vaatluse all on ka teiste omakäelise apokalüpsise läbi tuhandeaastasesse õnne- ja rahuriiki jõudmisse uskunud liikumiste tegutsemine kogu inimajaloo vältel. Käsitlust leiavad nii varakristlased kui ka Owen ja Fourier, nii anabaptistid kui Cromwell, nii mormoonid, puritaanid kui ka jakobiinid. Kolmeosalise teose esimene osa kannabki pealkirja „Teekond“, kus leiavad põhjalikku kirjeldamist kommunistliku ideoloogia lätted alates Zarathustrast ning valitsuse maja hilisemate elanike teod ja elukäik tsarismi ajal ja pärast revolutsiooni.

Teose teises osas „Kodus“ kirjeldatakse nii maja valmimise eellugu (arhitekt Boriss Jofan), viis aasta kestnud ehituskäiku kui ka lausa detailselt (skeemidega varustatult) hoone planeeringu üksikasju. Mis aga kõige tähtsam: elu selles kommunismi algrakukeses koos korterite jaotamise ning ka elanike ümberpaigutamise põhimõtetega. Hoone ja sealne elukorraldus pidi ilmselt olema minimudeliks kõiki nõukogude inimesi ootavast paradiisist (Campanella Päikeselinnast!), seal olid lasteaed, lasketiir ja tenniseväljakud, pesumaja, polikliinik, söökla, kauplused, klubi ning isegi teatrisaal kus aastatel 1932-34 töötas omapärane Riiklik Uus Teater Fjodor Kaverini juhtimisel, millele on raamatus pühendatud pikki ja põnevaid lehekülgi. Korterid olid sisustatud standardse, riigile kuuluva mööbliga. Katusekorrusel asus tuba, kust kuulati pealt kõigi elanike telefone. Majas tegutses ka komandatuur, mille abivalmis töötajad juhatasid elanikke ja külalisi, mõistagi nende täieliku julgeoleku kindlustamiseks, välisuksest korterini ja ka korteriuksest väljapääsuni. Näeme ka seda, kuidas „võrdsete“ seas tekkisid kohe „vähem võrdsed“ ja „kõige enam võrdsed“.

Raamatu kolmandas osas „Kohtu all“ jutustatakse paradiisielanike hukust ja näidatakse bolševismi algse internatsionaalse ideoloogia lagunemist ning muundumist tavaliseks suurvene šovinismiks. Eriti emotsionaalsed on leheküljed represseeritud majaelanike laste omavahelistest suhetest ning saatusest.

Äärmuslikud sektid, mis kujutavad endast ühise usuga vendlusele rajatud ea- ja mõttekaaslaste ühendusi, surevad tavaliselt koos asutaja või viimase liikmega. Autor rõhutab, et XX sajandi Venemaa on ainus näide inimkonna ajaloos, kus selline sekt saavutab suures riigis ühe inimpõlve pikkuse võimu. Bolševismi huku sisemist põhjust näeb Sljozkin selles, et sektandid ei suutnud oma uskumusi sisendada järgmistele põlvkondadele. Miks? – see ongi kogu raamatut läbivaks põhiliiniks. Kusjuures Sljozkin ei näe sekti juhiks kerkinud ketseris (Stalinis) bolševismi huku peapõhjust, vaid isegi paratamatust, sest vastasel juhul oleks verine utoopia kokku varisenud ilmselt rahvarahutuste või koguni välisjõudude survel. Stalin ei uskunud helesinisesse unistusse tuhande­aastasest õiglusest ja võrdsusest, vaid hakkas selle ideoloogilise udu varjus taastama Vene impeeriumi, mille varasemad tõsiusklikud hävitajad tuli lihtsalt teelt kõrvaldada. Stalin, kelle loata ei eraldatud vaatlusaluses majas ühtegi korterit ega langenud ükski juuksekarv selle elanike peas, on Sljozkini raamatus vaid saatust määrav kõrvaltegelane.

Läänes on Sljozkini teos saanud kriitikat selle eest, et bolševikke ei käsitleta tavaliste kriminaalkurjategijatena (millised nad oma paljude tegudega kahtlemata olid), vaid tõsiusklike idealistidena. Kuid just sellise käsitluse abil saab seletada paljude bolševistlike tegelaste tavamõistusele allumatut käitumist – koletuid süüdistusi oma seniste lähimate kaasvõitlejate kohta, alusetute süüdistuste omaksvõtmist ja „patukahetsust“, välismaalt Venemaal ootavasse kindlasse surma vabatahtlikku tagasipöördumist, vägivallale vastupanuta alistumist inimeste poolt, kes oma varasemas elus olid üles näidanud ülimat vaprust. Ja kuigi öösiti magati, revolver padja all, esines enesetappe bolševike seas äärmiselt vähe, sest see oleks tähendanud idee ja kogu senise elu-usu reetmist. Maailmal väljaspool sekti (parteid) ei olnud selliste inimeste meelest iseseisvat moraalset väärtust, sest nende elu sisu oli kuulumine sekti. Paraku lähtus sellest ka sekti mittekuuluvate inimeste väärtusetus ja nendesse suhtuti kui segavasse tegurisse inimkonna õnneteel. Omaenda hetkelist muutumist samasuguseks likvideerimisele kuuluvaks teguriks kas ei mõistetud või nähti selles koguni ülima eesmärgi nimel vajalikku märtri ohvrit. Isiklikke tragöödiaid, mis on raamatu kolmanda osa peasisu, toob autor üksikasjades ära kümneid ja kümneid, moodustades kokku ühe ühiskonna ja põlvkonna verise tragöödia. Autori positsioon ei ole seejuures süüdistav ega hindav, vaid kirjeldav ja analüüsiv, mis muidugi ei vähenda kirjeldatu koletuslikkust, sest enamik tollest majast surma läinutest oli ise nii tegudes või vähemalt sõnades olnud tuhandetele timukaks.

Ilma seda raamatut lugemata ning seal öeldut arvestamata tunduvad mulle meil aeg-ajalt puhkevad vaidlused kommunistliku ideoloogia juurte ja tuleviku üle edaspidi küll kodukootult diletantlikud.

Aga moskvalastelt olen kuulnud, et selle maja korterite hinnad on Moskva kinnisvaraturu tipus. Nagu ka vist meil Pagari tänavas. No comments.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht