Vene välispoliitika moraalsed argumendid

Venemaa ladvik ei ole kunagi toetanud rahvusvahelise korra ideaali, et suveräänsetel riikidel on võrdne õigus ennast määrata. Imperialistlik süvahoovus Venemaa välispoliitikas on vaieldamatu.

EVA PIIRIMÄE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Õiglase sõja teooriad ei ole ära hoidnud ühtki sõda, kuid ometi on pisuke lohutus, et veel ükski riik pole loobunud „õig(l)use“ (Recht) mõiste kasutamisest sõja õigustamisel. See Immanuel Kanti essees „Igavene rahu“ (1795) väljendatud mõte tabab sügavat tõde. Inimühiskonnad ei võitle pelgalt territooriumi või ressursside pärast, vaid õigustavad oma tegevust alati ka moraalsete argumentidega. Kant arvas, et see annab teatavat lootust, et kunagi võidakse jõuda ka arusaamani, milliste printsiipide alusel on rahvusvahelisi suhteid õiglane korraldada.

Ka tänapäeval kasutavad riigid mitmesuguseid moraalseid argumente. Mitte alati ei ole need omavahel täielikult kooskõlas, veel enam, neid saab kasutada valikuliselt. Eri kontekstis ja eri partneritega kõneledes saab käiku lasta erinevad argumendid. See ei tähenda, et sellised argumendid oleksid ainult huvide suitsukate. Riigid peavad pingutama, et nende tegevus paistaks olevat õigustustega kooskõlas. Autoritaarsed riigid, nagu ka Venemaa, saavad seda teha ka võltsides ja valetades. Demokraatlikele riikidele on see palju keerulisem, eriti pikema aja jooksul.

Kolm argumenti

Putini-Venemaa teeb ka praegu pingutusi, et õigustada Ukraina sõda ning fabritseerida õigustusi toetavat materjali. Kui vaadata tagasi veidi kaugemale, näeme, et Venemaa välispoliitika õigustamisel on välja käidud vähemalt kolm moraalset argumenti. Esiteks on Venemaa end esitlenud ÜRO harta järgse korra kaitsjana. Selle korra keskmes on riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ning selle rikkujana on Venemaa esitlenud (mitte alati põhjendamatult) USAd. Teiseks on end presenteeritud regionaalse vabaduse garandi või vabastajana, kaitstes venekeelsete ja vennasrahvaste (nt abhaasid, osseedid) huve nn lähivälismaal, sh vajadusel sõjalise jõuga. Kolmandaks on kirjeldatud oma pretensioone taastada imperiaalse suurvõimu positsioon, et kaitsta Vene tsivilisatsiooni.

Paraad Moskvas Punasel väljakul.

Wikimedia Commons

Need kolm printsiipi ei ühildu omavahel. Proovida saab siiski otsida tasakaalu esimese ja teise ning teise ja kolmanda vahel. Esimene on tänapäeva rahvusvahelise õiguse ja korra alusidee. Teine ei ole õiguslikult aktsepteeritav, kuid Venemaa on püüdnud seda siduda ühe kehtiva normatiivse ootusega, milleks on vähemuste õiguste siseriiklik kaitse. Samuti on sellel kokkupuutepunkt veel ühe ajaloos olulise printsiibiga – rahvaste enesemääramise põhimõttega. Kolmas printsiip on otseses vastuolus esimesega, s.t nüüdisaegse rahvusvahelise õiguse ja ÜRO hartaga. Esimesed kaks printsiipi on iseloomustanud postkommunistliku Venemaa välispoliitikat järjepidevalt, viimane on ilmunud aga eeskätt 2010. aastatel.

Esimest kahte printsiipi arendades ja omavahel kombineerida püüdes on Venemaa kasutanud ära rahvusvahelise õiguse ja lääne avaliku arvamuse ebamäärasuse mõnedes olulistes punktides. Kuigi riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on tänapäeval rahvusvahelise õiguse alusprintsiibid, on keskne norm ka inimõiguste kaitse. Seetõttu on hakatud rääkima ka humanitaarinterventsioonide vajalikkusest ja legitiimsusest inimõiguste mastaapse ja räige rikkumise korral (genotsiid ja etniline puhastus), kusjuures neid saab legaalseks pidada ainult ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni olemasolul. Külma sõja järel suurenes läänes avalikkuse surve humanitaarinterventsioonide teostamiseks. Tundus, et nüüd on võimalik ümber mõelda, mida tähendab suveräänsus ning milline on riikide vastutus mitte ainult oma kodanike, vaid ka „rahvusvahelise kogukonna“ ees.

Just nendest uutest ideedest ning avalikkuse survest oli innustatud ka NATO juhitud koalitsiooni interventsioon Kosovos. Õiguslikku alust sellele julgeolekunõukogu nõusoleku näol ei proovitudki taotleda (arvestades Venemaa kindlat vastuseisu). Vahetult selle järel sõnastas Kanada valitsuse kokku kutsutud rahvusvaheline komisjon doktriini „Vastutus kaitsta“ (R2P), kus rõhutatakse riikide esmase vastutusena oma elanikkonna turvalisuse tagamist. Selle doktriini esimeses variandis pakuti välja ka võimalus, et juhul kui seda vastutust täita ei suudeta, võiksid demokraatlikest riikidest koosnevad koalitsioonid erandjuhtudel sekkuda ka ilma ÜRO julgeolekunõukogu heakskiiduta. See mõte ei leidnud vastuseisu üksnes Venemaalt ja Hiinalt, vaid ka suurelt osalt lääne poliitikutelt ja poliitikateoreetikutelt, mistõttu sellest ei saanud õiguslikku normi. ÜRO peaassambleel 2005. aastal vastu võetud deklaratsioon põhimõtte „Vastutus kaitsta“ kohta ei luba seega sekkumist muidu kui ÜRO julgeolekunõukogu heakskiidul.

Kosovo juhtum

Omajagu ebamäärasust valitseb ka rahvaste enesemääramise põhimõtte osas. Kui „rahvas“ on riigirahvas, siis langeb rahvaste enesemääramine suuresti kokku riikide suveräänsuse ideega. Ent kui „rahvas“ erineb riigirahvast, on olukord keerulisem. Kui riik, mille koosseisu vastav rahvas kuulub, ei soovi viimasele enesemääramist võimaldada, siis ei ole teistel riikidel õigust seda põhimõtet jõustada. Seejuures võib rahvusvähemuse enesemääramise soov olla ajendiks riigile hakata selle vähemuse inimõigusi rängalt rikkuma, millele omakorda võidakse väljastpoolt reageerida, nõudes humanitaarinterventsiooni. Kosovos toimunud humanitaar­interventsioonist sai alguse ka Kosovo iseseisvumisprotsess. Esialgu tegid lääneriigid pingutusi, et vältida Kosovo täielikku iseseisvumist, ent Kosovo albaanlaste agentsust alahinnati. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ikkagi iseseisvaks ning paari aasta pärast kinnitas selle deklaratsiooni õiguspärasuse ka rahvusvahelise kohtu nõuandev arvamus.

Venemaad ärritasid nii interventsioon kui ka hilisem Kosovo iseseisvuse tunnustamine lääneriikide poolt ning tagantjärele hakati protsessi kirjeldama enesemääramise jõustamisena. Venemaa interventsioon Gruusias 2008. aastal oli katse matkida Kosovos toimunut nii retooriliselt kui ka tegudes. Kasutati nii „humanitaarinterventsiooni“ kui ka doktriini „Vastutus kaitsta“ argumente, püüdes fabritseerida ajendeid nende rakendamiseks. Sama prooviti teha Krimmis 2014. aastal. Seal oli põhirõhk juba otseselt rahvaste enesemääramise ideel. Viimast püüti omakorda legitimeerida pseudoreferendumiga, mida „turvasid“ Krimmi tunginud rohelised mehikesed. Rahvusvahelise õiguse seisukohast on sellise referendumi tulemus tühine.

Venemaa välispoliitika kolmanda moraalse argumendi ehk imperiaalse suurvõimu taastamise vajaduse puhul ei üritatagi osutada mingile juhtumile või kehtivale õiguslikule põhimõttele. Sellele argumendile ei ole tänapäeva rahvusvahelises õiguses või rahvusvaheliste suhete eetikas isegi mitte kaudseid paralleele. Lauri Mälksoo on seda argumenti tabavalt kirjeldanud kui „tsivilisatsioonilist argumenti“ ning osutanud, et see hakkas Venemaal tõsiselt jõudu koguma just Krimmi vallutamisega seoses. „Enesemääramine“ Krimmis tähendas venekeelse elanikkonna soovi ennast määrata „emamaaga“ ühinedes. Õigupoolest on selline „soov“ selge tegelikult juba enne referendumit, sest „enesemääramine“ on siin sisuliselt „objektiivne“ rahvuslik või tsivilisatsiooniline kokkukuuluvus. Laiemaks visiooniks on maailma jagunemine suurteks võitlevateks tsivilisatsioonideks. Putini ja tema välispoliitikanõunike väljaütlemised on olnud üha enam suunatud endise impeeriumi taastamisele ning „Vene maailma“ ekspansiivsele laienemisele. Rahvuse ajalooline missioon ja julgeolek nõudvat, et selle eluõiguse ja mõjuvõimu eest maailmas peetaks kompromissitut võitlust. Rahvus seotakse teatud fundamentaalsete „õigete väärtustega“, vastandudes korrumpeerunud vastasele, kelle väärtused on tegelikult vaid mandumise ja nõrkuse väärtused.

Vene välispoliitika kujundajad on seni osavalt valinud, kus millist argumenti kasutada. ÜRO hartast tasus rääkida eeskätt rahvusvahelises diplomaatias, et kritiseerida USA liberaalset interventsionismi. Siseriiklikult sobisid endiselt argumendid vähemuste ja rahvuskaaslaste kaitsest. Meenutagem, et ka Ukraina sõja õigustamisel panustavad putinistid enim just „vabastamise“ ja „denatsifitseerimise“ ideele. Selle arusaama saab ühildada ka esimese argumendiga, kuna väidetav Ukraina nukuvalitsus ja natsid olla Ukraina maha müünud USA interventsionistidele. Parempoolsetele venelastele sobib aga idee suurest Vene maailmast, mis pöördub inspiratsiooniks XIX sajandi ideede poole. Selle visiooni mõjukaid imetlejaid on ka lääne paremäärmuslaste hulgas. Ka Donald Trump kiitis Putini osavust ja otsustavust Krimmi vallutamisel, kuid läänes ei vaevatud oma pead nende argumentide kriitika või moraalse hukkamõistuga, pigem naerdi nende absurdsuse üle. Arvestataval hulgal on aga olnud neid, kes on püüdnud neid „arusaadavaks“ tõlgendada realistliku välispoliitika paradigmast lähtudes. See, mis tegelikult Putinit huvitavat, olla Venemaa julgeolekusituatsioon, mille seisukohast on ju igati legitiimne muretseda ka oma traditsioonilise mõjusfääri pärast.

Õigupoolest tulebki tõdeda, et kuni Ukraina sõjani oskas Venemaa nende kolme argumendiga nii oskuslikult žongleerida, et leidis teatava hulga õigustajaid ja takkakiitjaid ka läänes. Venemaa kallaletung Ukrainale on olukorda radikaalselt muutnud. Ukraina sõja kvalifitseerumine agressiooni­sõjaks on ilmselge ning Venemaa „julgeoleku­muredele“ ei saa enam samamoodi kaasa elada. Veel enam, kuigi seda sõda võib näha ka ootamatu avantüüri või hullumeelsusena, on loogilisem vaadata Putini-Venemaa varasemat välis­poliitikat (hiljemalt Krimmi vallutamisest alates) selle ettevalmistusena. See sõda võiks avada silmad ka neil, kes on olnud vastuvõtlikud Venemaa retoorikale ÜRO harta kaitsel. Kriitiline pilk Venemaa ajaloole näitab, et Venemaa ladvik ei ole tegelikult kunagi toetanud rahvusvahelise korra ideaali, et suveräänsetel riikidel on võrdne õigus ennast määrata. Olgu varjatud ja piiratud ulatusega või varjamatu ja ambitsioonikas, on imperialistlik süvahoovus Venemaa välispoliitikas vaieldamatu. Muidugi ei tähenda see, et Venemaa juhtide konkreetsed eesmärgid üldse ei varieeruks, sh soovi osas läänega lõimuda või hästi läbi saada. Näiteks on tõenäoline, et Jeltsin hoolis teatud piirini lääne arvamusest ning kindlasti oli läbisaamine läänega vajalik ka Putinile tema võimu algusperioodil. Siiski võib öelda, et mida tugevamaks sai Venemaa majanduslikus mõttes, seda suuremaks kasvas imperiaalne ambitsioon ja ka trots lääne vastu.

Kallaletungi ei õigusta ükski argument

Kuidas vaataks praegust olukorda Kant? Kantile oleks see järjekordne näide, kuivõrd lihtne on autokraadil kasutada oma rahvast suurushullustuse instrumendina. Just seetõttu väitis Kant, et ainus rahu eesmärgiga kooskõlas riigikord on vabariik (tänapäeva mõttes demokraatlik riik). Ainult vabariigis on tagatud ka avalikkuse kontroll poliitikute tõlgenduste ning esitatud faktide üle. Aja jooksul selguvad tõesed asjaolud ning saab juhtide tegevust kriitiliselt hinnata. Seevastu autokraatia korral võib valetamine, võltsimine ja suurushullustus paisuda järjest mastaapsemaks. Võib-olla tõesti saab Venemaal olukord minna veel hullemaks, kui Putini propagandamasin ei vaevuks enam ülepea leiutama toimuvale moraalseid põhjendusi ja oma tõlgenduste tõendusmaterjali. Seejuures on Putini propagandasõdurid ja trollid suutnud eksitada hulka lääne kommentaatoreid, kasutades ebamäärasusi ja pingeid rahvusvahelise õiguse ja eetika põhimõtete tõlgendamisel. Kant oli tõepoolest ehk mõnevõrra liigselt optimistlik, mis puudutab võimalusi need vastuolud täielikult ületada. Õigupoolest polnudki Kanti visioonis ei humanitaarinterventsioonil ega riigita rahvaste enesemääramisel veel kohta.

Ent ühes asjas on Kanti seisukoht selge ja ühtlasi teedrajav. Tema järgi on kallaletung rahumeelsele naaberriigile agressioon ning seda ei saa õigustada ükski väidetav „moraalne argument“, olgu see julgeolekuhuvid, võimude tasakaal või rahvuslik missioon. Selles osas oleme kõik tänapäeval kantiaanid ning, nagu näitab suurema osa riikide reaktsioon Venemaa sõjale Ukrainas, tunneb agressiooni ka üheselt ära. Võib esineda üksikuid erandeid, kuid sel juhul ei ole tegemist demokraatliku riigiga. Erand kinnitab reeglit.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht