Vastukaja – Eluvalikud valu ei tunne ehk Mihkel Kunnuse õlgmehikesest

LAURI LAANISTO

Ülemöödunud nädalal arvustas Mihkel Kunnus Sirbi (1. IX 2017) veergudel artiklis „Elusus on kujunemislugu“ Karl Ernst von Baeri autobiograafiat. Arvustusi arvustada pole üldiselt kombeks, eriti veel neil, keda see asi mitte mingit pidi otseselt ei puuduta. Ja ega mul polegi selle raamatu ega ka Kunnuse poolt selle kohta kirjutatu suhtes otseselt mingeid etteheiteid. Kuid antud tekst sisaldab lisaks veel küllaltki sõnakat kriitikat praeguse loodusteaduse ja selle metoodika kohta, mis näib põhinevat vääritimõistmisel. Sestap haarasin siiski sule.

Toon siinkohal välja mõned tekstikatked Kunnuse arvustuse viimasest alapeatükist „Mis siis see indiviid on?“, kus ta annab tema enda sõnutsi „ülbe hinnangu“ Daniel Dennetti mõttele looduslikust valikust kui algoritmilisest protsessist (vt teine peatükk Dennetti raamatus „Darwini ohtlik idee“) – see lihtsalt ei vastavat tõele, kuna sedasorti lähenemine ei arvesta „organismide seesmisusega“ ehk nende võimega tunda erinevaid tundmusi. Kunnus kirjutab:

Daniel Dennett näitab raamatus „Darwini ohtlik idee“, et evolutsioon on suurepäraselt modelleeritav algoritmina. Tõsi. Ma ütleksin, et Dennett on hiilgavalt täitnud mõtteharjutuse püüda seletada evolutsiooni ja elu nii, nagu elusorganismid poleks elus. Sellel teoorial on ainult üks, aga see-eest ületamatu puudus – see ei vasta tõele. Kuidas ma sellist ülbet hinnangut põhjendan? Ega eriti saagi. See on see koht, kus veendumus kasvab välja, nagu William James ütles, sellest kõige võimsamast eeldusest, mida filosoofilistes aruteludes üldse ei mainitagi, nii-öelda filosoofilisest temperamendist, meie isikupärasest viisist lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet. [—] Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, s.t seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. [—] „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ – „Sest ta tundub nagu mina.“ Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes saabki elusorganismi modelleerida kui algoritmilist masinat, aga üldiselt jäetakse see epistemoloogiline buldooser siiski oma teadvuse ees seisma ning siis hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise suurprobleemi ees.“

Väljavõtted nendest lõikudest annavad aimu sellest, kuidas autori mõtteisse imbub õlgmehike. Loodetavasti on see ilmumine tahtmatu, kuigi Kunnuse teksti põhjal näib, et see õlgmehike on tema mõtteisse juba päris korraliku pesa teinud. Esimeses tsitaadis paneb Kunnus pahaks, et Dennett „püüab seletada evolutsiooni ja elu nii, nagu elusorganismid poleks elus“. Viimase tsitaadi ajaks on evolutsioon juba võrrandist sootuks kadunud ja jäänud on vaid elusorganism, mida kartesianistid-dennetistid1 „modelleerivad kui algoritmilist masinat“.

Sõna evolutsioon kõrvutamine ja hilisem asendumine elusorganismiga võib ehk esmapilgul näida stilistilise valikuna sõnakasutuse varieerimiseks, kuid just selles peitub Kunnuse põhimõtteline eksimus. Evolutsioon ja elusorganism ei ole Dennetti algoritmilisuse kontekstis sugugi samad. Dennett võrdleb algoritmiga konkreetselt looduslikku valikut („Darwini ohtliku idee“ teise peatüki neljanda alapunkti pealkiri annab siin juba aimu: „Looduslik valik kui algoritmiline protsess“), ehk ühte valikuprotsessi evolutsioonis. Mitte elusolendeid, kes on nende valikuprotsesside objektid.

Küllap on üsna lihtne omavahel segamini ajada mingit arengut ja selle saadust. Me kõik oleme ju oma indi­viduaalse arengu saadused, ja kohati on keeruline tuvastada, kas saavutatud tagajärgede eest vastutavad pigem fülogeneetilised või ontogeneetilised faktorid: kas meile looduse poolt kaasa antu (nt geenid), või meid ümbritsev keskkond ja selle pakutavad võimalused. Aga kui pisut järele mõelda, siis võiks arusaam, et arengut ja arengusaadusi mõjutavad erinevad protsessid, olla siiski küllaltki hõlpsasti hoomatav. Samuti see, et need ei pruugi omavahel ilmtingimata tasakaalulised olla. Näiteks pokkerit mängides sõltub mängija strateegia sellest, millised kaardid talle parasjagu kätte juhtuvad (n-ö välised faktorid). Ent olgu mängija pokkeris kui tahes osav, see „organismi seesmisus“ ei aita tal kätte sattunud kaarte kuidagi muuta. Nii võib üks elusorganism olla kui tahes erakordne oma seesmisustelt, kuid kui peaks ennustama, kui hästi sellel organismil läheb, kui ta absoluutse nulli või täieliku vaakumi tingimustesse viia, siis lõpeb ta seal samamoodi otsa kui sama liigi vaimult nüri esindaja.

Valikumehhanismid võivad seega olla substraadineutraalsed, ja Dennetti poolt välja pakutud algoritmilisus just selline ongi. Evolutsioon pole selles mudelis muud kui filter, mis peab kinni enamiku organismi või populatsiooni järeltulijatest ega lase neil järgmisesse põlvkonda jõuda (elusolendite puhul siis suguküpseks saada). Juba Darwini kuulus elevantide sigimise arvutus2 näitas, et ilmselgelt enamik elusolendite järglasi järgmises põlvkonnas geene edasi ei kanna. On üsna keeruline isegi ette kujutada maailma, kus selline filter ei toimi. Ning kui me kujutame ette seda filtrit näiteks suure lehtrina, millest tuleb esimesena läbi jõuda, või muidu järgmisesse põlvkonda ei pääse, siis pole ju vahet, kas me valame sinna lehtrisse elusaid (nt herneterad) või elutuid (nt pinksipallid) objekte. Või nagu Dennett, kes kujutab seda algoritmi väljalangemisturniirina (à la tennis). Ükskõik millised objektid seal omavahel võistlevad – valu tundvad jalgpallimeeskonnad või valu mittetundvad mängukaardid (nt linnade põletamise printsiibil) –, lõpuks keegi või miski ikkagi võidab. Filter toimib ikka samal põhimõttel. Loomulikult aitab elusolendi ontogenees kaasa sellele, kui head võimalused tal oma geene sellest filtrist läbi ajada on, kuid need „organismi seesmisused“ ei muuda kuidagi seda mehhanismi, kuidas valik toimib. Nii nagu bluffimisoskus ei muuda tegelikult neid kaarte, mis sul käes on.

Nii et enne kui inkrimineerida „kognitiivset puuet“ inimesele, kes otsib „pikki formaalseid tõestusi“ (muuhulgas ka Darwin nimetas „Liikide tekkimises“ esitatud loodusliku valiku ideed „üheksainsaks pikaks argumendiks“, lk 451), võiks korra asja ikka korralikult läbi lugeda ja mõelda. Ka funktsionaalse lugemisoskuse puudus on muide üks kognitiivse puude märke …

1 Kunnuse kasutatav toon selles passuses meenutab väga kunagist kriitikat morganistide-mendelistide suhtes …

2 „Elevanti peetakse kõikidest tuntud loomadest kõige aeglasemaks paljunejaks. Võtsin ette tema tõenäolise minimaalse loomuliku paljunemiskiiruse määramise; kõige kindlam on arvata, et sigima hakkab ta kolmekümne aasta vanuselt ja sigib siis kuni üheksakümnenda eluaastani, tuues sel ajavahemikul ilmale kuus järglast ning elades ise kuni saja aastani. Kui see niiviisi oleks, elaks 740–750 aasta pärast maa peal peaaegu üheksateist miljonit elevanti, kes sellest esimesest paarist põlvneksid.“ C. Darwin, „Liikide tekkimine“, LUS 2012, lk 98.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht