Vastastikusest vihast sündinud identiteet
Erkki Toivanen, Kahel pool kanalit. Inglise keelest Piret Saluri. Varrak, 2006. 128 lk.
Prantsuse ja inglise põhimõttelised maailmavaatelised lahkarvamused sunnivad ka meid tihti poolt valima.
Kas on juhus, et Eurostariga Pariisist Londonisse reisijad saabuvad raudteejaama, mis on saanud oma nime Waterloo lahingu järgi? Või jalutavad Trafalgari väljakule admiral Nelsoni ausammast vaatama? Prantslased peavad aga oma rahvustunde ja vabaduseiha kehastuseks Jeanne d’Arci. Miks ei nõustu britid, et Prantsuse revolutsiooni “vabadus, võrdsus, vendlus või surm” oli midagi uut ja maailma muutvat ning väidavad kangekaelselt, et Inglismaal olevat Suure Prantsuse revolutsiooni eesmärgid ellu viidud sada aastat varem. Traverser la Manche et se taire!1
Albioni ja Gallia love and hate relationship ei ole pelgalt ajalooline seik, see kehtib täies mõõdus ka tänapäeval. Rahvusliku identiteedi loomine vajab alati kellelegi vastandumist, Toivaneni üldistused on siinkohal paslikud: “Aastasadade jooksul ületasid sajad tuhanded prantslased vapralt tormise kanali, põgenedes usulise ja poliitilise tagakiusamise eest. Tuhanded britid aga läksid üle selle, et vabaneda kodusaare vaimsest kitsarinnalisusest. Kanal võimaldas põgenemistee mõlema rahva teisitimõtlejatele, kuigi nende rahvuslik identiteet oli sündinud suuresti tänu vastastikusele vihapidamisele.”
Toivaneni raamat on kahe Euroopa suurriigi sügavam analüüs, kui oleks esmapilgul oodata võinud. Inglise perspektiivist vaadatuna: tavapärast “konnasööjate”, odava kinnisvara ja veini, armukeste pidamise, korruptsiooni ning streikide juttu raamatus pole. Raamutut tasub lugeda mitte ainult briti-prantsuse temaatika huvilistel. “Kahel pool kanalit” täidab mitmeidki lünki ka Euroopa ajaloo huvilise jaoks. Paralleelid ja võrdlused, mida autor briti-prantsuse suhete ajaloolises kontekstis välja toob, on kasulikud ka tänapäeva Euroopa mõistmiseks. Nende riikide erinev maailmanägemine puudutab tihti ka meie endi igapäevast elu. Prantsusmaa ja Inglismaa põhimõttelised maailmavaatelised erinevused Euroopa Liidus sunnivad ka meid tihti poolt valima. Kui kaugele peaks EL arenema? Kas EList peab saama liitriik, nagu seda sooviks Prantsusmaa, või peab see jääma riikide liiduks, nagu soovib Ühendkuningriik? Kas kehtestada ühtne maksusüsteem või jätta liikmesriikidele õigus ise oma maksupoliitika üle otsustada? Thatcherlik dereguleerimine ja riigi osa vähendamine majanduses tekitab protektsionistlikes prantslastes hirmu – see kasvatavat ebavõrdsust ja materialismi: “euroopalikku” heaoluriiki anglosaksi liberaalset mudelit järgides saavutada ei saavat. Meie aga oleme valinud just sellise arengutee. Toivanen kasutab olukorda kirjeldades Voltaire’i tsitaati 1720. aastast: “Kummast on riigile rohkem kasu: kas puuderdatud, viimase moe järgi riietatud aadlimehest, kes teab täpselt, mis kell kuningas voodist tõuseb… või kaupmehest, kes toob maale rikkust, toimetades kaupa Indiasse ja Egiptusesse?” Prantsusmaal kummardati Dantoni ja Robespierre’i, Inglismaal James Watti ning Richard Arkwright’i. Siinkohal ei saa jätta märkimata fakti, mida teab hästi iga britt, kes aastaid puusaoperatsiooni oodanud või asjatult korrutustabelit üritanud pähe õppida: meditsiini ja hariduse vallas on Prantsusmaa Suurbritanniast kaugel ees.
Sama sajanditetaguste arenguprotsesside tulemit kohtame ka tänapäeva julgeolekupoliitilisi suundumusi vaadeldes, eriti nüüd, kus ka meie NATOs oleme. Selgelt on tunnetatav prantslasliku ja anglosaksi maailma piir, kui räägitakse transatlantilisest julgeolekust. “Uus ja vana” Euroopa on selles mõttes täiesti olemas. Pariis panustaks oluliselt rohkem Euroopa enda kaitsestruktuuride arendamisse, London aga võitleb USA jätkuva osalemise eest Euroopa (ja maailma) julgeoleku tagamisel. Pole juhus, et Prantsusmaa jäi häälekalt protesteerides kõrvale viimasest Iraagi sõjast ja hoiab Afganistanis “nahahoidjate” poole. Siingi on Eesti valinud pigem anglosaksi maailmavaate.
Toivanen pöörab õigustatult tähelepanu rahvusluse kontseptsiooni diametraalsetele erinevustele kahel pool kanalit. Suurbritannia on arenenud kosmopoliitseks riigiks, mille sisuks on koondumine ühiste väärtuste ümber: “Meie radikalismi tuumaks on parlament ja usk indiviidide moraalsesse võrdsusesse seaduse ees.” See on kujunenud riigiks, kus ajaloomüüdid, räägitav keel ja veresidemed ei mängi enam suurt rolli. Brittidele on inglise keel lihtsalt kommunikatsioonivahend, nad ei tunne end ohustatuna, kui pool maailma seda valesti räägib. Prantsusmaa seevastu on riik, kus esmane enesemääratlus käib keele, veresuguluse ja ühiste müütide alusel. Keel on prantslastele (nagu ka meile) rahvusliku identiteedi tuum.
Toivaneni “Kahel pool kanalit” keskendub just prantslaste ja brittide erinevuste kujunemisele ning nende väljatoomisele. Raamatut võiks isegi kirjeldada huntingtonlikus “mini”-tsivilisatsioonide konflikti vormis. Toivanen on üldistuste ja võrdluste tegemisel tugev ning seetõttu on raamat mõnusalt loetav.
1 Ületada Inglise kanal ja suu pidada.