Vastab Piret Laidroo, Lääne-Virumaa õpetaja

A. K.

Oled üks neist, kes vabatahtlikuna viimased neli aastat Eestis Krimmi eestlaste abistamist korraldanud. Käisid Krimmis juba 14. korda. Mis on selle taga? Sinu isiklik huvi ja soov sealsete eestlaste eluvõimalusi avardada või kodanikuühenduslik ühiskondlik toetuspind? Ütlen ausalt, et sisetunne on see, mis mind kogu selle aja on tagant tõuganud. Otsin ka ise põhjendusi. Arvan üheks peamiseks ajendiks olevat iseenda mineviku. Aastaid toetasid mind igakülgselt minu Soomes elavad sugulased. Väga raskel ajal, kui meil Eestis kõik elutähtis talongi peale läks ja palgad kuid kättesaamata seisid, aitasid mind perekonnad Saksamaalt ja Rootsist. Olen palju käinud välisabi korraldatud tasuta koolitustel. Ja käinud 2000. aastal esmakordselt Krimmis ja näinud sealset olukorda, tekkis tugev soov midagi ära teha sealsete eestlaste heaks.

Millised võimalused on Krimmi eesti lastele avanenud Eesti toetuse tõttu?

Siiani suhteliselt kasinad, sest Eesti on ju ise olnud abisaaja rollis. Väga raske on olnud saada toetusi teises riigis elavate hõimukaaslaste jaoks. Krimmi inimesi ja noori on toetanud lihtsad eesti inimesed ja erafirmad, kelle kogutud humanitaarabi paari aasta eest ületas igasugused lootused ja ootused. Ukraina saatkond Tallinnas ja Eesti saatkond Kiievis on alati abivalmis olnud, raskel hetkel toetanud nii nõu kui jõuga.

Kas saame Euroopa Liidu liikmena midagi lisaks pakkuda?

1. maist 2004 on avanenud suurepärane võimalus Eestisse kutsuda Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlikke koostööriikidest, varem nimetatud kolmandateks riikideks. Nii avaneb noorele inimesele võimalus avardada silmaringi ja õppida kogemustest terve aasta võõral maal. Soovime 2005. aastal pakkuda Sõmeru vallas vabatahtliku teenistuse võimalust Krasnodarka külast pärit eesti juurtega noormehele. Asjaajamist kuni selleni, et poiss Eestisse jõuaks, on parasjagu. On ka vastupidine võimalus, minna vabatahtlikuks teistesse koostööriikidesse.

Tean, et Raina Reiljan, kes eelmisel aastal Krimmis eesti keelt õpetas, igatseb sealsete südamlike ja külalislahkete inimeste järele. Eesti on muutunud, minu arvates, hingelt tõsiseks ja külmaks maaks, kust tuleb vahetevahel välja saada, et õppida jälle loomulikult naeratama!

Kas abiprojektidele pühendatud aeg on sind muutnud?

Muutunud on kogu minu elu. Näen kõike hoopis teistsuguse pilguga kui varem. Mul on tulnud kokku puutuda sadade võõraste inimestega ja õppida igasuguste karakteritega suhtlema. See aeg on olnud väga põnev ja raske. Seda ei unusta mitte kunagi.