Vanad soostereotüübid on visad kaduma

Marek Strandberg

Soolist ebavõrdsust vermitakse nii kõrgkoolides kui ka teadusasutustes.        Soolise ebavõrduse kohta kõrghariduses ja teaduselus pole Eestis 2005. aastast toiminud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinikule saabunud ühtki kaebust. Küsimus pole mitte probleemi puudumises, vaid põhjustes, miks sellist olukorda talutakse ja kuidas esile kutsuda muudatusi. Voliniku ametis on Mari-Liis Sepp er, kellelt ma diskrimineerimise teema kohta küsisin järgmist.          Kas olete tegelnud ka soolise võrdse kohtlemise küsimustega (Eesti) akadeemilises keskkonnas?        Volinikule ei ole 2005. aasta oktoobrist (esimese voliniku ametisse astumise aeg) esitatud ühtegi soolise diskrimineerimise kaebust, mis oleks puudutanud kõrghariduse valdkonda – ei õpilaste ega õppejõudude poolt. M is ei tähenda, et diskrimineerimise juhtumeid ei ole toimunud, need lihtsalt ei ole jõudnud voliniku töölauale. Iga viie aasta tagant tehakse soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Ka 2009. aastal küsitleti elanikkonda soolise võrdõiguslikkuse ja ebavõrdse kohtlemise kogemuste kohta vastavas uuringus. Muidugi ei anna see ammendavat pilti toimuvast. 

      

Õppejõudude ja teadurite valimismehhanism on üsna läbipaistev, kuid ometi on Eesti ülikoolides juhtivatel kohtadel vähe naisi. Kas teil on selle kohta oma arusaam, miks see nii on?       

Ise pole ma seda teemat uurinud, kuid seda on teinud Endla Lõhkivi. Siinkohal väljavõte tema artiklist: „Ülikooli õppima asunutest olid 2007. aastal 70% naisüliõpilased. Teadusasutustes kasvab naissoost töötajate osakaal – Eesti teadlastest olid 2007. aastal 48% naised (EC 2008, 26). Kuid naiste esindatus teadushierarhia eri osades on väga erinev. Leidub erialasid, kus naisteadlasi ja isegi naisüliõpilasi on väga vähe, näiteks mõnedes inseneriteadustes ja füüsikas. Paljudel teadusaladel on probleemiks see, et noored võimekad naised takerduvad karjääriteel, jõudmata teadushierarhia kõrgematele astmetele – nad kas jäävad pikaks ajaks assistendiks,  teaduriks ja lektoriks (Eestis moodustavad lektorite ja teadurite kategoorias naised 55%, vanemteadurite ja dotsentide kategoorias 40%, professorite ja juhtivteadurite hulgas 18%) või nii-öelda lekivad süsteemist välja ja leiavad rakenduse teistel elualadel.”       

Kas nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus võib samasugust suhtumist kujundada ka selles keskkonnas õppivatel üliõpilastel?         

Olen siinkohal nõus Endla Lõhkiviga, kes väidab, et tulevastel üliõpilastel on reaalteaduste erialadel raske leida naissoost eeskuju, kellega samastuda, keda silmas pidades oma erialavalikut õigustada. Hariduse rolli hoiakute, valikute kujundamisel ja mõjutamisel ei tasu alahinnata.         

Kuidas tagatakse sooline võrdne kohtlemine akadeemilises keskkonnas muudes riikides? Kas seda üldse jälgitakse?       

ELi riikides on soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed kõrghariduses pigem reegel kui erand. Eesmärk on vähendada hariduses nii vertikaalset soolist segregatsiooni – olukord, kus teaduses on valdavalt tippkohtadel mehed – kui ka horisontaalset, st naised ja mehed koonduvad erinevatele erialadele. Muide, ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus paneb haridus- ja teadusasutustele kohustuse edendada soolist võrdõiguslikkust. Mujal on kasutusel mitmesuguseid edendavaid meetmeid. Haridusasutusi kohustatakse koostama soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid.  See eeldab head ülevaadet, mis organisatsioonis soolise võrdõiguslikkuse alal toimub. Selle hindamiseks koostatakse vastavaid auditeid. On loodud mentorluse programme noortele naisteadlastele. Rahastamisel rakendatakse põhimõtteid, mis aitavad järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja võrdsete võimaluste eesmärki grantide jagamisel. On olemas eriprogrammid (nt Belgias, Tšehhis, Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis), mis aitavad  peibutada rohkem naisi inseneri- ja reaalainete juurde. Neis tuuakse naissoost teadlasi eeskujuks ning korraldatakse spetsiaalseid avatud uste päevi ja karjäärinõustamist. Juhiste ja soovitustega aidatakse teadusasutustel muuta töökorraldust, et aidata lastega teadlastel, naistel ja meestel, paremini ühitada tööd ja pereelu (paindlikud töövormid ja -aeg; kaugtöö, paremad lastehoiuvõimalused; programmid, mis aitavad noorteadlasel  naasta ülikooli pärast lapsehoolduspuhkust ehk eemalviibimist jne). Haridus- ja teadusasutused koguvad soolises lõikes andmeid oma organisatsiooni kohta – see aitab anda parema ülevaate, mis toimub, kus on soolisest tasakaalust vajaka, et teada, mida ette võtta. Leedus on selleks puhuks isegi eraldi riiklik arengukava.   

Millest saab alguse võrdselt kohtlev ja sooliselt õiglane akadeemiline keskkond?   

Alustama peaks kriitilisest suhtumisest sellesse, kuidas räägitakse Eestis naiste-meeste  võrdõiguslikkuse küsimusest hariduses. Näiteks ei ole korrektne öelda, et palju naisi hariduses (õpetajatena põhikoolides või üliõpilaste seas kõrgkoolides) on probleem. See ei ole nii. Kui meestele tehtaks takistusi õppida kõrgkoolis või töötada õpetajana koolis, siis see oleks probleem! Probleem on pigem selles, et õpetajate palgad on väiksed, õpetaja töö madala prestiižiga ning väga võimalik, et see kõik on nii seetõttu, et selles sektoris on palju naisi.  See ütleb nii mõndagi naise kui professionaali ja haritlase rolli ning selle väärtustamise kohta Eesti ühiskonnas. 

Kuidas kujuneb nähtav akadeemiline sooline ebavõrdsus?   

Naiste suur osakaal kõigil kraadiõppe tasanditel ei ole iseenesest probleem. Probleem on see,  kui poiste ja meeste seas kaotab kõrghariduse omandamine populaarsust, või kui poisid tunnevad, et saavad elus hästi hakkama, nt korraliku palgaga töö, ka ilma kõrghariduseta. Väga häirivad on loosungid, mis tahavad kahandada või isegi naeruvääristada paljude tüdrukute ja naiste tublidust ja edasipüüdlikkust hariduse omandamisel või haridussüsteemis töötamisel. Probleem on see, kui doktorantide seas on küll palju naisi, aga neist ei saa tippteadlasi või  nad jäävad pidama madalamale teadustöötaja ametikohale. Kuidas sooline ebavõrdsus kujuneb – sellele ühest vastust ei ole. Ka hariduses mängivad olulist rolli soostereotüübid. Nt ei ole me harjunud nägema tippteadlasena naist, peame teatud erialasid rohkem mehelikeks või naiselikeks, eeldame, et ka hariduspoliitikas peaksid otsuseid langetama mehed ja naiste kaasamine ei ole oluline, nagu see on kujunenud välja ajalooliselt ühiskonnas laiemalt. 

Stereotüübid mõjutavad aga nii ülikooli astujat kui ka juba haridussüsteemis töötavaid inimesi. Haridussüsteemis, nagu ka teistes valdkondades, ei tohiks naiste karjäärile panna pidurit või hoopis keelumärki lapsega mõneks ajaks kojujäämine. Praegu ei ole detailseid andmeid selle kohta, kuidas mõjutab naisteadlase edasist karjääri lapsehoolduspuhkusele jäämine ning kas see on peamine põhjus, miks doktoriõppe  tasandil naiste edumaa kõrgematel akadeemilistel kohtadel kaob. Haridus- ja teadusasutused ning haridus- ja teadusministeerium on kohustatud edendama naiste-meeste võrdõiguslikkust. Alustama peab sootundlikest analüüsidest ja uuringutest. Seejärel saab teha otsuseid, millised on võimalikud lahendused või milliseid sugude võrdsuse edendamise meetmeid Eesti hariduselu vajab.       

Küsinud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht