Valimistulemus on rahva tahe
Ma ei mõista teatud ringkondades puhkenud paanikat Eesti ja Tallinna valimistulemuste pärast. See, et Eestis tervikuna ja pealinnas on üldvõitja Keskerakond, on ju rahva demokraatliku tahte ja poliitilise valiku väljendus. Mina olen eestlane ja tallinlane, ma pole kunagi olnud Keskerakonna pooldaja ega valija, kuid ometi tundub mulle suur hädapasunate koor põhjusetu vingumisena rahva ja tema tahte kallal. Kas rahvas tervikuna on loll? Arvan, et mitte. Valimistulemusi analüüsides peaksid asjalikud kommentaatorid oma isiklikud emotsioonid kõrvale jätma ning kainelt analüüsima, miks valimistulemus on just selline ja mitte teistsugune. Peame tõdema, et Keskerakonna ja Edgar Savisaare edu taga ei ole vaid mingid madala haridusega friigid ja muulased. Seda erakonda nagu teisigi parteisid toetab arvestatav hulk täisväärtuslikke Eesti Vabariigi kodanikke.Mis puudutab muulasi, siis muust kui eesti rahvusest kandidaatidega püüdsid hääli koguda kõik erakonnad. Esmajoones neis piirkondades, kus valijaskonna seas on arvestatav hulk neid, kes pole Eesti kodanikud või kelle emakeel pole Eesti keel. See puudutab ennekõike Kirde-Eestit, aga ka mitmeid teisi paiku (näit Maardu, Tallinnas Lasnamägi ja Põhja-Tallinn jm).
See, et Keskerakond on neis piirkondades erakondade seas liider, pole kellelegi saladus. Ometi ei ole pelgalt see nende valimisvõidu põhjus. Kui vaadata valimistel kogutud häälte arvu ja osakaalu, siis võib öelda, et selgelt ennast parempoolseks kuulutanud parteid Reformierakond ja Res Publica, juurde võiks ehk lisada ka Isamaaliidu, kogusid ühtekokku umbes kolmandiku valijaskonna toetuse. Ülejäänud kaks kolmandikku hääli kuulub järelikult neist vasakpoolsematele, suurema sotsiaalse suunitlusega jõududele. Minu arvates on just see nende valimiste peamine sõnum. See, kuidas need jõud ehk Keskerakond, Rahvaliit ja SDP sealjuures üksteise suhtes on meelestatud, ei oma valimistulemuste poliitilise hinnangu seisukohast tähtsust. Rahva valik kinnitab, et Eestis oodatakse poliitikat, mis hooliks rahva sotsiaalsetest vajadustest. Keskerakonda peetakse sel tiival praegu lihtsalt kõige tugevamaks ja usutavamaks, maapiirkondades ka Rahvaliitu. Sotsiaaldemokraatidel paistab selles seltskonnas seis olevat kõige nigelam. Usutavasti on see tingitud Mõõdukate, nende partei eelkäija, tegevusest. Pikka aega kuulus see parempoolsetesse koalitsioonidesse ning aitas aktiivselt kaasa parempoolse suunitlusega poliitika hiljutisele võidukäigule Eestis.
Näib, et tänaseks on pendel nihkunud. Kuhjunud sotsiaalprobleemid, millest esikohal on kahtlemata tööpuudus ja suhteliselt madalad sotsiaaltoetused, nõuab aga Eesti parteidelt ja poliitikutelt senisest hoopis läbimõeldumaid lahendusi. Samuti arstiabi kättesaadavuse kindlustamine, väikekoolide säilitamine, lasteaiakohtade tagamine jpm. Sotsiaalsete probleemide ja valukohtade loetelu on üsna pikk ja seetõttu kõike siin nimetada ei jõua, aga see on üldteada. Rikaste jõmmide sülitamine õigusnormidele, räige omakasuahnus ning hoolimatus sotsiaalse tasakaalu ja suurema võrdõiguslikkuse suhtes on just see, mis on eesti valija arvamust viimastel aastatel kõige rohkem kujundanud ning leidnud selge väljenduse ka valimistulemuses. Inimesed ootavad poliitikutelt suuremat hoolivust ja tähelepanu igapäevaelu valukohtade lahendamisel. Parempoolsed erakonnad on selles mõttes ise endale augu kaevanud ehk valimistulemuse teinud, et on ellu viinud poliitikat, mis on kujundanud tänase Eesti näo. Kui sel näol on inetuid paiseid, siis ei tasu rahvast kiruda, kes neid märkab ja neile tähelepanu juhib!Siinjuures võiks muidugi küsida, kas valimiste võitja ehk Keskerakonna näol siis neid paiseid pole? Kahtlemata on. Ei oluliselt rohkem ega vähem kui teistel ilmselt. Aga rahvas, kes ootab senises poliitikas muudatusi, on Keskerakonna suhtes sisse võtnud teatud kaitsva hoiaku. Arvan, et selleks on just nimelt alust andnud parempoolsemate erakondade (aga ka näiteks sotsiaaldemokraatide) kaunis otsene ja räige rünnak nii Keskerakonna tervikuna kui eriti tema liidri Edgar Savisaare vastu. Kuna aga needsamad parempoolsed erakonnad jäävad Keskerakonnale toetuses alla, siis on tulemus olnud n-ö äraspidine – hoopis kasvatanud Keskerakonna toetajaskonda.Sellest kõigest tuleks parempoolsetel jõududel teha oma järeldused. Viimane aeg on silmad tegelikult avada Eesti kuhjunud sotsiaalprobleemide suhtes ning välja pakkuda sellised lahendused, mida rahva (valijaskonna) enamik tõesti ootab ja toetab. Vastasel korral on Keskerakonna võit järgmistel valimistel veelgi suurem. Kohalike valimiste tulemuse valgusel võiks mõelda sellelegi, kellel Eesti poliitikuist on suurimad šansid saada Eesti järgmiseks presidendiks.Mõtlemisainet on. Kuid ausate järeldusteni jõudmiseks tuleb ka olukorra põhjuseid ausalt tunnistada.