Valimislubadustest

Väiksed valed on pea alati lubatud ja aeg-ajalt ka suured.

OTT LUMI

Jaanuari peetakse vaikseks kuuks, aga iga nelja aasta tagant tuleb see pisut teisiti. Ka lõppenud jaanuari võib võtta kui lubaduste kuud – tuhanded valimisplakatid tänavatel, sajad paremat elu lubavad hõiked parteiprogrammides. Tõik, et Eestis hakatakse andma tummisemaid valimislubadusi just jaanuaris, on kenasti vastavuses selle ajaperioodiga laiemas mõttes. Jaanuaris mõtleme ju enamasti kõik uue aasta puhul endale antud lubadustele. Ka vanad roomlased on nimetanud jaanuari kahe näoga Januse järgi, kes suutis üheaegselt vaadata tulevikku ja minevikku. Aga see selleks, ega me veebruaris lubadusi vähem näe. Tulenevalt kummalisest välimeedia keelust on need kolinud televiisorisse ja arvutisse.

Kui lubadused plingivad meie kuvaris, tänaval ja televiisoris lakkamatult, tekib küsimus, milliste inimvõimete juures on nende täiemõistuslik analüüs ja süntees üldse võimalik, kust maalt on valija võimeline aru saama, mida poliitik talle lubab. Selles mõttes oli saja aasta eest demokraatlik poliitiline protsess läbipaistvam, kuna oli sedavõrd aeglasem. Hea uudis on siiski see, et stabiilsetes demokraatiates parteid üldjoontes oma programmilistest lubadustest kinni peavad. Eristada tuleb muidugi kampaania loosunglikke lubadusi ja programmilisi lubadusi. Seos nende vahel on habras.

ERRi uudisteportaalis vaadeldi augustis suuremate parteide valimislubaduste täitmist, aluseks 2015. aasta rahandusministeeriumi koostatud valimislubaduste maksumuse tabel. Selgus, et suuremad erakonnad olid siiski üritanud oma põhilubadusi täita. Tõsi, olukorras, kus poole valimisstsükli pealt toimus valitsuse vahetus, läks lubaduste täispaketi elluviimine keeruliseks.1 2017. aastal jälgiti valimisprogramme 12 Euroopa riigis 54 valimiskampaania ja üle 20 000 valimislubaduse alusel. Uuring näitas samuti, et stabiilsetes demokraatiates on valimislubaduste täitmise püüd võrdlemisi tõsine. Tuli välja loogiline seaduspära, et väikeparteidel on oma lubadusi kõvasti keerulisem täita kui suurtel ning koalitsioonivalitsustel on hulga raskem valijate huve kaitsta kui kahe partei süsteemis ja üksi valitsuses olles. Näiteks 80% Ameerika suurerakondade poliitikast tuleneb otseselt nende programmist.2

Iseküsimus, kas poliitikas programmi järgimine tähendab ka demokraatia kvaliteeti. Pean siin silmas monotoonset poliitika kujundamist, mis oma olemuselt on järkjärguline ja lühiajaline. Paljud politoloogid on näinud just selles üht demokraatia kriisi viinud peaprobleemi, mida iseloomustavad poliitikast võõrandumine ja mehaaniline ühiskondlik arutelu. Praegune Euroopa demokraatiates levinuim nelja-aastane tsükkel ei võimalda enam korraldada spinnimise ja manipulatsioonideta demokraatlikku arutelu. Kui debatiaeg on pikem, siis eeldatavasti tekib ka vähempopulistlik kampaaniakeskkond.

Loosungite osas on üks põletavamaid küsimusi, kas valedeta demokraatia on üleüldse võimalik. Teema kerkis esile koos president Trumpi tegevusega, kuna tema kommunikatsioon ei lähtu tõest. Uuringutes on seda fenomeni käsitletud ja leitud, et poliitikat kujundatakse üha sihtrühmapõhisemaks ja väärtuslõhed süvenevad. See tähendab valijatele, et üha sektantlikuma kommunikatsiooni puhul on väiksed valed pea alati lubatud ja aeg-ajalt ka suured valed. Ka Eestis on erakondikke kommunikatsioonikanaleid, mis sellist mõttemalli kannavad.

Eraldi võib küsida, mis siis saab, kui poliitikud oma lubadusi eiravad. Kas sellele võib järgneda ka mingi muu sanktsioon kui lihtsalt tõik, et järgmistel valimistel neid ei valita? Paraku demokraatlikus maailmas udumulle, mida valimiskampaania ajal puhutakse, hiljem sanktsioneerida ei ole võimalik. Sellised katseid on tehtud.3 Näiteks 2003. aastal lubas Kanada Ontario provintsi peaministri kandidaat ja hilisem peaminister populaarset maksurahu ja hankis Ontario maksumaksjate liidult oma maksu­lubadustele liidu presidendi allkirja. Hiljem selgus, et ilma maksude tõstmiseta ei ole valitsusprogrammi elluviimine võimalik, mille peale maksumaksjate liit otsustas minna peaministri vastu kohtusse. Kohus leidis oodatult, et kampaania käigus sõlmitud lepped on sügavalt deklaratiivsed ja sellist tegevust sanktsioneerida ei õnnestunud. Sääraseid juhtumeid leiame ka USA poliitikast, kuid ei ole kuulda olnud, et kedagi valimiskampaania lubaduste tõttu vangi oleks pandud.

Poliitiliste lubadustega ongi olukord võrdlemisi variatiivne. Nii nagu igas valdkonnas, on ka eri valimistsüklites oma lubadused. Näiteks Eesti valimis­kampaanias tundub seekord olevat moes lubada sularaha, mis tõenäoliselt tähendab seda, et juba järgmine kord on populaarsed kokkuhoiulubadused.

1 https://www.err.ee/854610/kontroll-kas-erakonnad-on-eelmistel-valimistel-antud-lubadusi-taitnud

2 Robert Thomson et al. The Fulfillment of Parties’ Election Pledges: A Comparative Study on the Impact of Power Sharing. https://doi.org/10.1111/ajps.12313.2017.Wiley

3 https://www.theglobeandmail.com/news/national/politicians-promises-not-set-in-stone-court-says/article1114002/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht