Vaja oleks ka üht rahvalikumat ajakirja

Hellar Grabbi

Estonian Culture on väliseestlaste jaoks liiga elitaarne. Estonian Culture.

Number 1 /2006.

 

Aastal 2000 retsenseerisin Sirbis suurekaustalist Eestit tutvustavat ingliskeelset pildialbumit “Estonia: A Land of Human Dimensions” ja leidsin, et kuigi raamat sisaldab häid fotosid ja oli kujundatud ja trükitud eeskujulikult, oli sel üks suur puudus – puudu jäi eestilikkusest. Eesti omapära, eesti loodus, ajalugu, kultuur ei tulnud vajalikul määral esile.

Hiljuti sain mitu ingliskeelse ajakirja Estonian Culture numbrit, mida annab välja Tallinnas paiknev Eesti Instituut. Heameelega nendin, et ajakirja sisu on rõhutatult Eesti omapära ja vaimuelu tutvustav. Mulle kõige huvitavam pala on Ahto Kaasiku lugu vanadest eesti usunditest. Sellest saab üksikasjalikumat teavet maausu kohta, millest möödunud aastail on siin ja seal midagi vilksatanud, kaasa arvatud teadmine, et mu head tuttavad Kalle Eller ja Kaido Kama on puu- ja maausku. Kaasikut lugedes sain kinnitust, et nii nagu neile kahele mõtlejale mehele kohane, on maausk tõsiselt võetav asi, erinevalt taarausust, millega maausk omab ühisjooni. Taarausk on suures osas kunstlik oma panteoni ja hierarhiaga, maausus sellised konstruktsioonid puuduvad, usk rajaneb loodusel ja ajalool.

Sellisest kirjutisest sain teada, et Eestile ja eestlastele on maausulised andnud omaenda ajaarvamise, mille järgi praegu (2006) elame Eesti aastas 10219. Null- ehk alguspunktiks on võetud nn Billingeni katastroof, kus praegu Läänemere kohal paiknenud Balti jääpaisjärv murdis Kesk-Rootsis Billingeni mägede juures endale tee maailmamereni. Leidis aset suur ja kiire veetaseme langus, mille tagajärjel sündis Maa – suur osa Eestist kerkis veest. Tore ja originaalne mõte, kuigi värskemad uurimised – nagu mind teavitas Pärispea poolsaarel sündinud Kanada okeanograaf Helmut Sandström – ei ütle enam nii kindlalt, et läbimurre toimus täpselt sel ajal.

Kahjuks üks teine huvitavalt Eestit seletav artikkel, Kalevi Kulli “Who are the forest people?”, on inglise keelde tõlgitud nii kehvasti, et autori ja teema vastu aus olles tuleks see uuesti tõlkida ja trükkida ühes järgmises numbris. Kuigi ka mõnes muus artiklis, eriti esimestes numbrites, tuleb ette keelelisi kohmakusi, siis üldiselt on inglise keel hea.

Eesti Vabadussõja tutvustus on ühendatud filmiga “Nimed marmortahvlil”. Sellest räägivad ilmekad ajaloolised fotod ja toimetuse koostatud Vabadussõja lühiülevaade. Viimane on enam-vähem korralik, mida aga ei saa ütelda Karlo Fungi ajalooteadmiste kohta filmist kirjutamisel. Funk esitab lihtsameelseid formulatsioone nagu: “See oli sõda mõlemal poolel talupoegade vahel, kes varem olid kasutanud püssi võib-olla vaid vareste hirmutamiseks oma põllult”. Kas tõesti? Kümned tuhanded Vabadussõjas osalenud eestlased, venelased, lätlased ja sakslased olid sõdinud maailmasõjas, nende seas tuhanded lahingukogemustega ohvitserid. Funk: “Vabadussõda ei peetud kaevikutes.” Võideldi ka kaevikutes, kuigi mitte nende paari kuu kestel, mida käsitleb Kivika romaan. Kas Funk pole näinud pilte venelaste laipadest eesti kaevikute liini ees Narva rindel? Rääkides “kodanlikust riiklusest” ja “kodanlikust armeest” (“bourgeois army”) lähtub Funk sovetlikust kontseptsionist, et kõik kommunistide vaenlased olid pursuid. (Teises ilmasõjas ja hiljem olid kõik vaenlased “fašistid”!) Vabadussõja ajal peetud Asutava Kogu valimistel hääletas suur osa Eesti rahvavaest sotsialistlike erakondade poolt ja ka romaani peategelane Henn Ahas, kommuniste pooldava vaese popsi poeg ja ideelise kommunisti vend, ei olnud ju mingi kodanlane või pursui, küll aga kujunes temast rahvuslane.

Kui esimeste numbrite sisu jätab juhuslikuma mulje, siis ajakirja VI numbrisse on koondatud rida artikleid ja intervjuusid laulu ja muusika seostest eesti pärimuskultuuriga. Mitmele artiklile saanuks ja tulnuks lisada välismaalastele huvitavat teavet. Näiteks artiklis Eesti koorilaulu traditsioonist ei maini Evi Arujärv XX sajandi laulupidusid koos nende ühiskondliku tähtsuse ja rahvusvahelises ulatuses tähelepanu köitva hiigelkooriga ning suurele fotole ja lühiartiklile Torupilli Jussist oleks võinud lisada paar lauset selle muusikariista ajaloolisest levikust Euroopas ja kasutamisest Eestis.

Küsitav on, kas eesti kultuuritegelaste omavahelised intervjuud on kõige sobivam meetod Eesti kultuurielu tutvustamiseks. Näiteks Peeter Toropi pikk vestlus Sulev Keedusega viimase avangardfilmist “Somnambuul” jääb nii tundmatu tausta kui intellektuaalse sisu tõttu välismaalasele tõenäoliselt üpris haaramatuks. Sellest pureb end läbi vahest ainult mõni kirglik estofiil. Filmi tutvustus eelmistel lehekülgedel on aga omal kohal.

Ajakirja valdavalt kõrgintellektuaalne tase on ju põhiliselt kiiduväärt, aga karta on, et selline elitaarsus ahendab nende ringi, kes ajakirjale pidevamat tähelepanu pööravad. Ka paljudele ülikooliharidusega välismaalastele, kaasa arvatud arvukale mõlemapoolsele huvipotentsiaalile väliseestlaste teise ja kolmanda põlvkonna näol, on ajakirja sisu üle pea. Kas Eesti Instituut on selgelt määratlenud sihtrühmad, kellele ta ajakirja kaudu oma informatsiooni ja propaganda suunab?

Ajakirja toimetavad Peeter Helme ja Anna Kangro ja seda jagatakse priilt Eesti Instituudi ja selle Soome, Ungari, Rootsi ja Prantsusmaa filiaalide ning EV välisministeeriumi kaudu.

Numeratsioon ei ole selge, kuigi see on märgitud kahekordselt, nii Rooma kui araabia numbritega. Ühel: “1/2003 (1)” ja “I-MMIII”, teisel “2/2004 (2)” ja “II-MMIII” (sic!, kolmandal “2/2004 (4)” ja “II-MMTV” ning viimasel minu kätte jõudnul “II (VI)-MMV ja 2/2005 (6)”. Kas lugeja saab aru? Rooma numbrid on ülearune vigurdamine ja midagi näib olevat seejuures ka tõesti sassi läinud. Miks mitte panna lihtsalt ja selgelt nr 1 (2003), nr 2 (2004, või ilmus see hoopis 2003?), nr 4 (2004), nr 6 (2005)?

Ka väljaande nimi selgus alles pärast otsimist. Esimeses kolmes numbris avastasin selle koos muu peenes kirjas teabega leheküljelt XXXIV. Tõsi, “Estonian Culture” on löödud templiga nii esi- kui tagakaanele, aga templijäljendit varjutab tume kaanevärv ja esikaanele trükitud pikk ladina- ja eestikeelne tekst. Tagakaanel on tempel paremini näha, aga esiti pidasin seda trükise sisu iseloomustuseks ja mitte ajakirja nimeks. Kuuenda numbri kaanel on lõpuks ka ajakirja nime templijäljend silmapaistvalt näha. Miks mitte trükkida “Estonian Culture” selgelt ja arusaadavalt ka avaleheküljele, sisukorra ette?

Samuti on ajakirja siseleheküljed ülekujundatud. Mall Nukke kujundus iseenesest on silmapaistvalt stiilne, huvitav ja silmaköitev, aga see varjutab ajakirja sisu. Paljud fotod on ilmekad, aga neid seletav tekst on kas imepisikeses kirjas, välismaalasele teabe osas puudulik või puudub hoopis. Värvilistele või musta fooniga lehekülgedele trükitud teksti on raske lugeda ning tihti tõmbavad illustratsioonid tähelepanu tekstilt kõrvale. Kuna väljaande eesmärgiks näib olevat eesti kultuuri tutvustamine laiemas maailmas, siis mispärast kujundus, kogudes küll lugejalt punkte taidurlikkuse eest, takistab seda eesmärki?

Ärgu võetagu siin tehtud märkusi mingi karmi kriitikana, vaid tähelepanu juhtivate näpunäidetena. Ingliskeelset Eestit tutvustavat ajakirja on vaja. Rahvaliku sisuga, Viido Polikarpuse poolt välja antud ja toimetatud Global Estonian on pärast seitset numbrit seisma jäänud, sest tal ei olnud kasutada kaugeltki mitte selliseid rahalisi riiklikke ressursse kui Eesti Instituudil. Tegelikult oleks vaja üht elitaarsemat ja üht rahvalikumat ajakirja.