Väikese Peetri võileib – söödud!
Marek Strandberg Päev-päevalt on kindlam, et Eesti Kunstiakadeemia oma Tartu maantee alguse krundile uut maja ligilähedaseltki arhitektuurikonkursil välja valitud kujul ei saa. Ülemaailmse majanduskriisi kõrval, mis tegi olematuks Eesti planeeritud kiire ja katkematu majanduskasvu, on olukorra põhjustajaks eestlaste vankumatu usk eelarvedistsipliini, ja -tasakaalu, väiksesse maksukoormusesse ja „tuleviku arvelt” elamise võimatusse. See on usk, mis valimistest valimistesse kergitab võimule Reformierakonna, kelle esindajad siis vastavalt valijalt saadud mandaadile kinnitavadki, et raha tekib siis, kui majandus on taastunud ja taas kiirkasvule pöördunud. Kuni meist sõltumatutel asjaoludel kasvuime sündinud ei ole, ei ole palgaraha õpetajale ega ehitusraha koolile. Ja ei aita isegi see, et EKA rektor kuulub peaministri parteisse. Asjade tänasel seisul on pikk eellugu, mis sisaldab omas ajas võib-olla isegi häid ja õigeid, tõenäoliselt ainuvõimalikke otsuseid, mis aga praeguseks kipuvad ajal jalus olema ning eesmärkide poole pürgimist segama. Avaõiguslike ülikoolide autonoomia just selles ulatuses, nagu ta iseseisvuse taastamise järel kehtestati, laienes teatavasti kõigile kõrgematele õppeasutustele, mis Nõukogude okupatsiooni ajal „riiklikena” olid tegutsenud. Kõik kuus seda staatust väga ka ihkasid toona valitsenud arusaama tõttu, et olla parlamendi finantseeritav ja seadusega kaitstud on hoopis turvalisem kui oodata igal aastal raha valitsuse käest (kellel seda oli ju erakordselt napilt). Ja kõik kuus endale avaõigusliku staatuse ning ulatusliku autonoomia ka said, sõltumata suurusest ning akadeemilisest tasemest. See tagas ellujäämise, kuid näilise võrdsuse juures kasvava ebavõrdsuse. Kõige paremini sobis uus elukorraldus kõige suurematele: Tartu ülikoolile ja Tallinna tehnikaülikoolile. Ja teistele õieti ei sobinudki, kuid kord kättevõidetust oli ka raske loobuda. Suured ülikoolid on oma suurust ja vara kehtivates tingimustes muudkui kasvatanud, väikesed, kunstiakadeemia kõrval ka muusika- ja teatriakadeemia, aga pidanud kiratsema. Suur ja väike on mõlemad oma vara omanikud. Kuid kui Tartu suurel ülikoolil on vara, tagatisi, rahavooge ja krediidivõimet näiteks kümne uue õppehoone jagu, siis kunstiakadeemia 20 korda väiksemana veab välja ainult poole maja ulatuses. Tervet ei saa kuidagi. Julm, aga paratamatu.
Lihtne oleks öelda, et tegu on seadusandja vastutusega. Kui ikka kirjutas seadusesse autonoomia, siis pidanuks sinna tasakaalustamiseks kirjutama ka elamist võimaldava tuluallika. See aga jäi tegemata ning aastast aastasse on avaõiguslikud ülikoolid pidanud leiutama trikke, kuidas alla- või alahinnatud õppetegevuse kulu kompenseerida. Palju on elatud n-ö vara amortisatsiooni arvelt. Teadusülikoolidel on teadusraha, mis moodustab õppetegevusest hoopis suurema rahahulga ja on aidanud õpetlased inimväärse tasemeni sissetulekus. Kunstiakadeemias, hoolimata võrdsest staatusest Tartu ülikooliga, proportsionaalses mahus teadustegevust aga näha ei ole. Ei saagi olla.
Ülekulutamisse on vahelduva eduga hoogu lisanud ka üleilmsed ja ameeriklasi kõige edukamatena näitavad ülikoolide edetabelid. See on pannud mõnegi kõrghariduse juhi püüdma Eestis kõike ameerikalikku üle võtta. Haridusökonoomika, efektiivsus, mõõdetavad tulemused jne. Ja turu ning kirjutamata reeglite kujundajateks on jällegi suuremad ülikoolid, väiksematele on jäänud sabassörkija ja matkija roll. Ja süvenev vaesus. Ameerika matkimine pidigi ükskord lõppema kellegi kukkumisega ja loomulikult nõrkevad sellises võidujooksus väiksemad enne.
Niisiis, tagantjärele tarkus ütleb, et avaõiguslik juriidiline raam ei ole kõigile kõrgemat haridust pakkuvatele asutustele ühtviisi hea olnud. Küll oleks hea olnud, kui selle teadmiseni oleks jõutud enne kui häda käes. Aga ju siis pole haridusministritel viimsed kümme aastat olnud südant kehtivat korda lõhkuma hakata. Staatuse muutmine näeks ju välja kui autonoomia vähendamine, vabaduse piiramine, valitsuse sekkumine õpetamisvabadusse, ühesõnaga, see kujutaks endast poliitilist riski, mida pole tahetud võtta. Või siis pole selleks jõudu olnud.
Kujutletavas situatsioonis, milleni EKA tänaseks veel jõudnud pole, peab EKA nõukogu tegema otsuse asuda avaõiguslikku juriidilist isikut likvideerima. Vastavalt ülikooliseadusele peab haridus- ja teadusminister, kui on selgunud, et ülikooli pole võimalik finantseerida, minema ülikooli lõpetamise ettepanekuga valitsusse ja see omakorda riigikokku, kus siis otsus langetatakse. Kuna kõik riigijuhid on kinnitanud, et kõrgem kunstiharidus peab Eestis olemas olema, siis loomulikult kuulub parlamendi otsuse juurde küsimus, mis saab edasi ehk kuidas siis kunstiharidus kindlustatakse, kui avaõigusliku ülikooli vormis seda teha võimalik ei ole. Vastusevariante on mitu. Esiteks, et õppetöö ja selle finantseerimine on võimalik hallatava riigiasutusena töötavas kõrgkoolis. Autonoomia väheneb, aga väheneb ka varaline vastutus. Kuskil pole öeldud, et doktoriõpe võib olla ainult avalikes ülikoolides. Ja kui olekski, siis oleks parlamendi võimuses sellist eeskirja muuta.
Teine variant on kunstiõppe viimine mõne muu ülikooli koosseisu. See mõtegi on EKA inimestele tundunud ennekuulmatu reetmisena, sest väidetavalt kaoks nii kooli oma nägu, aura ja sümbolväärtus. Kuid on ka teine võimalus, ja nimelt, et EKA just sel viisil vabaneks pidevast defitsiidist, üle jõu käivatest haldusülesannetest ning saaks keskenduda veel tulemuslikumalt õpetamisele ja loomisele. Seda, et selline variant pole võimatu, kinnitavad põhjanaabrite kogemused. Organisatsiooniline vorm ja juriidiline staatus ei määra sisu, sisu loovad motiveeritud inimesed, kelle elu- ja töökeskkond on tehtud võimalikult mõnusaks. Ja selle küsimusega – milline vorm on kõige parem sisu kvaliteedile? – tulekski järgmises läbirääkimiste voorus alustada.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
