Väikene nõu kaptenile ja tüürimeestele

Rein Lang, justiitsminister

Tallinna Euroopa Liidu kultuuripealinnaks olemine kogub hoogu. Nagu Eestis kombeks, suure löömingu tähe all. Ehkki asjatundjad teavad, et enamasti pole vastuolud ja tüli pooltki nii suur, kui meedia seda serveerib, on selle ettevõtmise puhul riigi ja Tallinna linna erinev lähenemine kogu projektile üsna selge. Ma ei soovi siinkohal kedagi lepitada ega õli tulle valada, vaid kainelt vaadata asjale nii nagu see on. Või kui keegi soovib kalambuuri, siis pakkuda  lahendust, kuidas seletada pilte surnud jänesele.

Kultuuritegelased on Tallinna linna viimasel ajal süüdistanud kultuuripoliitika puudumises. Sellega on raske nõustuda. Leian, et Tallinna linnavalitsusel on oma rollist kultuuris üsna selge ettekujutus. Küsimus on pigem selles, et see ei ühti suurema osa kultuuriinimeste (ja ka minu) arusaamadega. Aga me ei ole ka seda linnavõimu valinud ja seepärast  tuleb sellega ajutiselt leppida. Võimalus olla Euroopa kultuuripealinnaks ei ole aga Eesti-suguse väikeriigi puhul kaugeltki ainult Tallinna asi. See, mis tehakse 2011. aastal selle projekti raames või sellega külgnevalt tajutavaks kümnetele tuhandetele külalistele, ei kujunda nende arvamust üksnes Tallinnast, vaid Eestist ja eestlastest üldse. Seepärast ei saa valitsus sellest kõrvale jääda ega kavatsegi seda teha.  Kultuuripealinna projekti läbiviimise organisatoorne külg on juriidiliselt paika pandud väga hästi. Loodud on eraõiguslik sihtasutus, kehtestatud sellele põhikirjaga arukas ja paindlik juhtimismehhanism, võetud tööle professionaalid. Mõistlikuks käiguks tuleb lugeda eelmise linnavalitsuse tugevaima abilinnapea Jaanus Mutli nimetamine sihtasutuse juhatusse. Lugedes sihtasutuse asutamisdokumente, ei osanud ma leida ainsatki nüanssi,  mis võinuks takistada kogu projekti hiilgavat läbiviimist. Vaadates, kes on täna sihtasutuses tööl, ei näe ma samuti ühtki probleemi.

Raha!? Raha on alati vähe. Head semud Mikko Fritze ja Jaanus Rohumaa oleksid suutelised ära kulutama ka kogu Tallinna ja riigi 2011. aasta eelarve ning ikka jääks puudu. Kunstnike kreatiivsusel ei ole selliste ettevõtmiste puhul kunagi piiri. Aga ka nemad saavad suurepäraselt aru, et 2007. aasta soovunelmad ei täitu ja  leppida tuleb sellega, mida linn ja riik suudavad panustada – ja see ei saa olema sugugi väike raha. Olen ka veendunud, et nii riik kui ka linn panevad välja maksimumi, mis neil on võimalik. Nagu on mõistetav ka see, et kultuuripealinna pärast ei lõpetata 2011. aastal riigipiiri valvamist ega laste koolitamist. Vähemalt minul ei ole valitsuskabineti istungil kuuldu põhjal alust arvata, et praegune projekti management ei suudaks korraldada suurepärast kultuuriaastat. 

Milles on siis asi? Kui jätta kõrvale kõikvõimalikud ajakirjanduslikud intriigid ja lauslollide arvajate-kommijate loodud negatiivne foon, võime sõnastada kultuuripealinnale järgmised karid, mille otsa ei peaks sõitma. Muide, Titanic ja Estonia olid nende meeskondade, omanike ja ka avalikkuse silmis uppumatud kindlused. Ometigi viis inimlik viga keskkonna arvestamata jätmise tõttu mõlemad laevad põhja.  Esimene kari: 2011. aasta märtsis on riigikogu valimised. Varjatud valimiskampaania käib juba nüüd. Linnas võimul ja riigis opositsioonis istuv Keskerakond tahaks nende valimistega tänase kultuuriministri partei panna varumeeste pingile. Viimased valimised on näidanud, et selleks peetakse heaks kõiki vahendeid. Niccolò Machiavelli ja Cesare Borgia pöörleksid hauas kui ventilaatorid, kui kuuleksid poliitilise võitluse instrumentidest Eestis XXI  sajandil. Praeguses projekti läbiviimise organisatsioonilises skeemis on Tallinna linnapeal kõik võimalused valitsuse kultuuriministrile pidevalt sisse sõita, kusjuures kultuuriministril ei ole mingeid võimalusi mõjutada linnapea tegevust sihtasutuse Tallinn 2011 nõukogu esimehena.

Arvata, et onu Eedu jätaks selle võimaluse ära kasutamata, on naiivne. Seepärast peab valitsus leppima, et kultuuripealinnaga seoses pidev sõimata saamine  käib kultuuriministril palga sisse. Sellega võidelda pole mingit mõtet. Pigem võiks anda linnapeale laeval mugava koha, kus ta saaks ruuporiga pidevalt röökida, et Jänes on tegelikult siga ja Ansip lehm.

Teine kari on kogu projekti kommunikatsiooni sihtauditooriumi valik. On üsna loomulik, et Tallinna poliitiline võim soovib edastada endaga seotud positiivseid sõnumeid selle aasta teisest poolest kuni 2011. aasta märtsini eelkõige oma potentsiaalsetele valijatele. On üsna loomulik, et valitsus ja management leiavad, et see on ebapiisav, sest sihtrühmana nähakse eelkõige välisriikide kodanikke, kes ei vali meie riigikogu. Sellest karist möödasaamiseks on valitsusel võimalus oma ressursi arvel toimetada välismaal, lastes Tallinnal möllata Lasnamäel ja Maardus. Arvestades viimase aja tegevust, panustab Tallinn ilmselt projekti kommunikeerimisse  Peterburis ja Moskvas, mis oleks ju tervikpilti silmas pidades väga hea. Kolmas kari, õigemini jäämägi, on Linnar Priimägi. Mul oli aastatel 2000–2003 võimalus temaga Tallinnas koostööd teha ja ma pean teda sädelevaks intellektuaaliks, kellel on hiilgavaid ideid. Paraku soovib ta neid teostada kolmekümnendate aastate Saksamaa meetoditega Suure Juhi tahte toel. Priimäe isiklikud ambitsioonid tahtsid ERR i saatest „Vabariigi  kodanikud” lausa ekraanilt tuppa voolata. Tema kõrvalejätmine kultuuripealinna projektist oleks viga, aga tema arusaamisi juhtimisest ei peaks tõsiselt võtma. Õnneks on paljudel veel meeles tema valitsemisaeg Vanemuise teatris, kus sellega sai nalja hullupööra. Neljas kari on esimese vend. See seisneb kümnetes mingil ametikohal spetsialistides, kes tahavad eraõiguslikul alusel toimivat management’i valimiste eel abistada-õpetadataltsutada. 

Ma mäletan, kuidas mul tuli koos Tõnu Kaljustega 1991. aastal Tallinna linnavalitsusele aru anda oma suurürituse ettevalmistamisest. Kui üks linnavalitsuse liige nõudis kõrgendatud toonil vastust, kas eesti lapsed saavad banaane võrdsetel alustel välismaalastega, vastas Kaljuste silmagi pilgutamata: „Jaa, muidugi”, vaatamata sellele, et tal polnud mingit aimu, mis kuradi banaanidest jutt käib. Ja see sobis! Kaptenil ja tema meeskonnal on kõik eeldused  oma laev neist karidest mööda juhtida. Kõige jaburam, mis juhtuda saab, oleks see, et SA Tallinn 2011 nõukogu laseb tänase juhatuse lahti ja hakkab sinna toppima poliitiliselt angažeeritud inimesi. Sellega mängitaks maha kõik need eelised, mis valitud organisatsioonilise mudeliga projekti läbiviimiseks tekitati, ja astutaks selles mudelis peituvale ainsale rehale: juhtimise paindlikkus loob ka aluse selle ebastabiilsuseks, kui seda ebamõistlikult rakendada. Ebastabiilsus tähendaks täna aga ajakaotust ja paljude heade ideede korstnasse kirjutamist. Targal valitsusel on suurte protsesside ohjamiseks alati mitu varianti. Seni pole meil mingit põhjust arvata, et meil tuleks käivitada ettevõtmise „Tallinn 2011” päästmiseks mingid kriisi- või abistsenaariumid. Kui selleks vajadus peaks tulema, peab valitsus ka sellega hakkama saama, sest selleks on ta ametisse  nimetatud kõrgeima võimu kandja tahtel ja selleks kohustab teda seadus.

(1991. aastal oli R. Lang rahvusvahelise laulupeo „Laulusillad” läbiviimiseks moodustatud firma juhatuse esimees.)