Väike jääaeg Põhjamaade kultuuris

Ülle Sillasoo

Ülle Sillasoo küsitleb soome kliimaajaloo uurijaid. Jõulueelsel nädalal väisasid Tallinna ülikooli ajaloo instituudi keskkonnaajaloo keskust soome teadlased, et kõnelda väikesest jääajast ja tolleaegsest ühiskonnast. Toiduajaloo uurija Ritva Kylli Oulu ülikoolist, kes osaleb ühiskonna heaolu ja keskkonda käsitlevas projektis „Üleilmatoit mõjutamas ääremaad: imporditud toiduained ja luksuskaubad Põhja-Soomes XVIII ja XIX sajandil”, oli pealkirjastanud oma ettekande „Kliima mõjud toidukultuurile: pilk Põhja-Soome”. Turu ülikooli ajalooprofessor Timo Myllyntaus, kes huvitub eeskätt tehnoloogia- ja majandusajaloost, rääkis väikesest jääajast lähemalt ja püstitas oma ettekandes küsimuse: kas keskkonnaajalugu saab tõlgendada kui kliimaajaloo peegeldust? Kliimaajalugu on viimasel ajal kujunenud üheks valdavaks keskkonnaajaloo teemaks. Kui kliimaajalugu keskendub kliima ja ilmastiku muutumisele, selle põhjuste väljaselgitamisele, siis keskkonnaajalooline lähenemine on laiem – jälgitakse keskkonna ja inimese vahelisi vastastikuseid suhteid minevikus, seega seda, millist mõju on kliimamuutused avaldanud ühiskonnale. Mida kujutab endast väike jääaeg? Timo Myllyntaus: Väikeseks jääajaks nimetatakse kokkuleppeliselt ligi viiesaja-aastast jahedamat perioodi põhjapoolkeral XIV sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani. Väikese jääaja näol ei olnud tegemist päris jääajaga: globaalset sünkroonset jäätumist ei toimunud. Lühiajaline jahenemine oli regionaalse iseloomuga. Kontseptsiooni väikesest jääajast pakkus välja hollandi geograaf ja geoloog François E. Matthes 1939. aastal. Kui vaadata Euroopa aasta keskmise temperatuuri rekonstruktsioone, siis on erinevus kõige soojema, umbes tuhat aastat tagasi, ja kõige külmema, XVII sajandi alguses, temperatuuri vahel suhteliselt väike – ligikaudu üks kraad. Jahenemise võis tingida päikeseaktiivsuse nõrgenemine, vulkaanipursked, mille tagajärjel atmosfääri paisatud tuhaosakesed takistasid päikesekiirguse levimist maale, või muutused ookeanide veeringluses. Väikese jääaja põhjustes ei olda siiski ühel nõul, nagu ka selle ajajärgu täpses alguses ja lõpus.

Eestis on taimkatte põhjal tehtud rekonstruktsioonides suurim erinevus väikese jääaja aasta keskmiste temperatuuride vahel ligikaudu 2 °C. Samuti võib eristada kahte jahedamat ja ühte soojemat vahemikku. Mida see võis tähendada ilmastikku silmas pidades ja üldisemalt?
T. M.: Ilmastikuga seotud anomaaliad olid sel perioodil varasemast tõsisemad ja tekitasid rohkem probleeme. Üldiselt ollakse arvamusel, et kliima jahenemise tagajärjel muutusid talved karmimaks. Näiteks Inglismaal ja Hollandis külmusid erakorraliselt kanalid, jõed ja järved, samuti külmus Islandit ümbritsev meri, mille tagajärjel jäid sadamad suletuks. Sama juhtus Soome lahes. Sellest, milline oli Euroopa väikesel jääajal, annavad tunnistust maastikumaalid, näiteks Pieter Brueghel vanema „Talvemaastik linnupüünisega” (1565), Hendrik Avercampi „Jäine maastik” (1608), Abraham Hondiuse „Külmunud Thames” (1677) ja Henry Raebumi „Reverend Robert Walker uisutamas” (1790ndad). Talvemaastike maalimine muutus sagedamaks eriti kahel perioodil: aastatel 1565–1665 ja 1780–1819. Külma ilma ja sellega seotud uudseid meelelahutusi näivad nautivat siiski eeskätt need, kes olid sellega kaasneva vastu paremini kindlustatud.
Kliima jahenemise negatiivne mõju oli eriti tuntav teraviljakasvatuse äärealadel Soomes ja Rootsis. Väikese jääajaga kaasnenud ilmastikunähtusteks oli suvised öökülmad, mis kahjustasid vilja eriti selle valmimise ajal. Soome aladel tähendas see looduskatastroofi, mis tõi kaasa näljahäda ja haigusi. Aastatel 1696–1697 suri Soomes nälga ja haigustesse hinnanguliselt 100 000 inimest, s.o 25–33% elanikkonnast. Teine samasugune ülemaaline ikaldus leidis aset aastatel 1866–1868, kui vihmased suved ja sadudele järgnenud öökülmad põhjustasid saagi ikaldumise, mille tagajärjel suri 6–7% elanikest. Kõige sagedasemad olid ikaldused XVII ja XVIII sajandil, vastavalt 35 ja 32 ikaldust. XIX sajandil oli ikaldusi vähem, mõni neist siiski tõsiste tagajärgedega. Olukord paranes XX sajandil. On leitud, et Soomes on 400 aasta jooksul olnud ligi 100 suuremat viljaikaldust, mis on teiste Euroopa maadega võrreldes ilmselt rekordiline.

Soome ja Rootsi rahvastik on looduslikest oludest sõltunud suhteliselt palju.
T. M.: Ilmastiku anomaaliate tagajärjel aset leidvate ikaldustega ei pea alati kaasnema näljahädad. Inimestel on võimalus neid ära hoida. 1860ndatel, kui Soomes oli nälg, kimbutas samalaadsetes kliimatingimustes Põhja-Rootsit üksnes toidu nappus. Rootsi oli ikalduste suhtes paremini kindlustatud kui Soome, kellel piisavad toiduvarud puudusid. Sarnaselt rootslastega oli soomlastel loodud kihelkonna viljaaitade süsteem, mis nii tõhusalt ja kiirelt küll ei toiminud. Kuna teed ja transport olid viletsad, siis oli regionaalse näljahäda korral keeruline toitu ühest kohast teise vedada. Kui hilissügisel selgus, et saagist ei piisa talve üleelamiseks, oli liiga hilja vilja teistest maadest meritsi juurde tellida. Meri külmus detsembris ja lisa ei olnud loota enne aprilli. Soomlased ei olnud ikaldusteks valmis, kuid millegipärast ka ei õppinud ajaloost, kuigi ikalduste tõenäosus oli ilmastikust sõltuvalt väga suur.
Ületalve toiduvarud olid väga väikesed ja kui ikaldused juhtusid olema järjestikustel aastatel, põhjustas see näljahäda. Põllumajandus, kuigi looduslike tingimustega kohanenud, oli tehnoloogiliselt ja metoodiliselt algeline, madala saagikusega ja vähe paindlik. Sõltuti teraviljast. Kartulit hakati Soomes kasvatama hiljem kui mujal, köögivilja kasvatati vähe. Kultuurheina hakati kasvatama XIX sajandi keskel. Levinud oli alepõllundus, mida Soomes viljeleti kuni XX sajandi alguseni. Alepõllundust kajastavad ka tolleaegsed rahvusromantilised maalid, näiteks Eero Järnefelti „Aletavad kehvikud” („Raatajat rahanalaiset eli Kaski”, 1893). Alepõllundus oli väga produktiivne, kui selleks kasutati viljakaid metsamaid, mida raadati iga viieteist aasta järel. Rahvastiku kasvades võeti tarvitusele ka vähemtootlikud alad ja aletegemise intervall kahanes, mis tähendas suuremat töö- ja puidukulu, kuid vaatamata sellele madalat saagikust. Vihmase suve korral võis aletegu ebaõnnestuda.
Loomasööta varuti looduslikest ressurssidest. Poollooduslike niitude, milleks olid sageli sooheinamaad, hein oli võrreldes tänapäeva kultuurrohumaadel kasvavaga palju madalam, nagu illustreerib Pekka Haloneni maal „Niitjad” (1891), ja heinasaak seetõttu väiksem. Kuigi heinategemiseks kasutati paljude teiste maadega sarnast tehnoloogiat, ei saadud sööta piisavalt, mistõttu kannatas piimatootmine. Hiljem, kultuurheinamaade kasutuselevõtuga XIX sajandi keskel produktiivsus suurenes ja piimatooteid, sealhulgas võid ja juustu, hakati Soomest isegi eksportima, esmalt Peterburi, hiljem Inglismaale ja Kesk-Euroopasse.
Näljahädade all kannatas enim Kesk-Soome. Maa põhjaosas, kus elatuti küttimisest, põhjapõdrakasvatusest, kalastamisest ja marjakorjamisest, oli olukord parem. Lapimaale ja Ahvenamaale see nii väga mõju ei avaldanud. Soome ajalugu, kus väikesel jääajal oli kaks suuremat näljahäda, võiks võrrelda Iirimaa ajalooga. 1840ndatel hävitas kartulikatk seal kogu kartulisaagi, tuues kaasa ligi miljoni inimese surma, üle kahe miljoni emigreerus. Rahvaarv hiljem ei taastunudki. Enne 1850ndaid oli emigratsioon Iirimaa rahvastiku vähenemise peamisi põhjusi. Soomes läks teisiti, sest sündimus kuni Esimese maailmasõjani oli märkimisväärne ja väljaränne, sh Põhja-Ameerikasse, palju väiksem kui Iirimaal. Soome rahvastiku statistikas võib täheldada huvitavat reeglit. Varem, kuni 1930. aastateni, kahekordistus rahvaarv iga 60 aasta järel, samuti XX sajandil. Rahvastiku vähenemist näljahädade tagajärjel võib võrrelda kas kaoga kodusõjas, Teises maailmasõjas või väljarändega Rootsi. Näljahädadele vaatamata suurenes rahvastik määral, mis on võrreldav rahvastiku kasvuga tänapäeva arengumaades.
Ritva Kylli: Oulu importi puudutavaid dokumente aluseks võttes võib öelda, et kliima olulisus vähenes XVIII sajandi edenedes; tolliraamatutes on kirjas laevandust mõjutanud Läänemere põhjaosas paikneva Põhjalahe kinnikülmumised. Külm kliima sundis laevad sadamasse, kuid kaupade voog sõltus peamiselt sellest, kas maa oli parasjagu sõjas või mitte. Meretagustest maadest toodavad toiduained olid enamasti luksuskaubad, välja arvatud sool. Soojemast kliimast pärit suhkruroo kõrvale asus suhkrupeet, mida hakati laialdasemalt kasvatama XIX sajandi alguses. Ilmselt oli selles oma osa Napoleoni sõdadel, mis häirisid kaubavahetust tunduvalt. Suhkrupeedikasvatuse algusega samal ajal rajati suhkruveskeid. Tänapäeva teadmiste kohaselt ei peetud Soomes XVIII sajandi alguses mesilasi, kuigi keskajal oli see olnud tavaline. Mesilasi peeti keskajal kloostrites küünlavaha tootmiseks, samuti tarvitati mett toiduks ja jookide, sh mõdu valmistamiseks. Mesilastepidamise lõppu XVI sajandi Soomes on seletatud kloostrite sulgemisega reformatsiooni tagajärjel. Pole teada, kas selle võis tingida ka jahedam kliima ja kuidas olid lood metsmesilastega.
Kliima määras Soomes kasvatatavate teraviljade valiku – need olid rukis ja oder. Tehti katseid viljeleda ka eksootilisi kultuure. Näiteks oli Rootsi botaanik Carl Linné veendunud, et Lõuna-Rootsis, kui mitte põhja pool, on võimalik kasvatada teepõõsast. Katsetati kartuli- ja tubakakasvatusega, mis õnnestus, apelsinide kasvatamine mitte. Muuseas, tubakas oli üks esimesi XVII sajandil siia jõudnud ja soome lihtrahva hulgas laiemalt levinud luksuskaupu. 1690. aastatel elasid soomlased üle mitu viljaikaldust. Sellega kaasas käinud surmad ja haigused olid tavalised. XVIII sajandil anti välja suhkru ja kohvi tarbimist keelustavaid määrusi, kuid neid sageli ei järgitud. Pärast kohvi ja tubaka tarbimisharjumuste väljakujunemist olid need tihti tähtsamad ja ihaldusväärsemad kui kõhutäidet pakkuvaid toiduaineid, vähemalt teatud elanikkonnakihi hulgas.
 
Kas ja kuidas on kliima mõjutanud ajaloo kulgu? Kas kliimamuutusi on ka varem teadvustatud?
T. M.: Keskkonnaajaloo üheks peamiseks uurimisküsimuseks on see, kuidas inimesed toimivad keskkonnatingimuste muutumisel, kuna kliimaajaloouurijad pööravad rohkem tähelepanu loodusfaktoritele. Paljudes uurimustes on väike jääaeg hakanud tõesti ilmnema ühena mitme Euroopa ajaloos aset leidnud sündmuse seletustest, näiteks Gröönimaa depopulatsioon, Prantsuse revolutsioon, Rootsi Skåne vallutus Taanilt jm.
R. K.: XVIII sajandil hakati huvituma kliima soojemaks muutmisest. Levis idee, et see on saavutatav puude maharaiumise ja maade ülesharimise teel. Pandi tähele, et lumi sulas kiiremini puudeta lagedamatelt aladelt, mis neelavad päikesekiirgust enam kui metsaalad. Soode kuivendamine oli üks kliimatingimuste parandamise võimalusi. Järgiti Saksamaa eeskuju, kus endisi jahedaid märg­alasid muudeti järk-järgult soodsa (mikro)kliimaga viljakaks põllumaaks.
Üleilmne merekaubandus tegi võimalikuks kliimapiirangute ületamise kohvi, suhkru, vürtside ja sidrunite tarbimise kaudu, isegi kui neid taimi põhjalaiustel ei kasva. Viigimarju, ploome ja rosinaid tunti jõukamates majapidamistes juba XVIII sajandil. Soomes levis suhkur käsikäes kohviga, mis muutus tavalisemaks XVIII sajandil. Oulu XVIII sajandi ühe rikkaima kaupmehe Claes Jenderlandi majapidamisraamatus 1704. aastast on muu hulgas sissekandeid suhkru ja rosinate kohta. 1748. a kirjadest saame teada, et Põhja-Soomes oli mitu suhkrumüüjat. Värsked sidrunid jõudsid Oulusse Vahemere maadest XVIII sajandi viimastel kümnenditel. Teose „Kliima muutumise ajalooline perspektiiv” autor James Roger Fleming tõdeb, et „… tarvitades suhkrut, vürtse, kohvi, šokolaadi ja teisi troopilisi saadusi vähendati laiustevahelisi erinevusi, kaasates kultuuri kuumema kliima elemente keskmistelt laiuskraadidelt.”

Keskkonnaajaloo keskuse järgmisel seminaril 17. jaanuaril esinevad Leedu ja Läti sotsioloogid: Leonardas Rinkevičius Leedu terviseteaduste ülikoolist (Kaunas) „Keskkonnaajaloost õppimine ja unustamine: Tšernobõli, Fukushima ja Ignalina juhtum” ja Talis Tisenkopfs Läti ülikoolist (Riia) „Õppimise raamid paljufunktsionaalsetes ja hübriidsetes võrgustikes”.

sirp3_graafik

Graafiku andmete allikas: Sillasoo, Ü.; Poska, A.; Seppä, H.; Blaaw, M.; Chambers, F. M. (2009). Linking past cultural developments to palaeoenvironmental changes in Estonia. Vegetation History and Archaeobotany, 18, lk 315–327.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht