Vabatmees ja partei

Paavo Kivine

Ka iga vaba riigi kodanike esimene ja viimane küsimus olgu: kas meid valitsetakse või valitseme end ise? Nädalate pärast tuleb sellele jälle vastata.

Üllatavalt avastame sama küsimuse spordis, sõnastatuna küll veidi teisiti: kas võitja „teeb” end ise või teda „tehakse”? Vaatluseks sobib sport hästi põhjusel, et siin ei mängi kuigivõrd kaasa reaalelus toimivad tegurid (rassilised, usulised, poliitilised jms eelistused). Niisiis küsigem: kas suur spordis sünnib eeskätt/ainult tänu kollektiivile või tänu isiklikule tublidusele? Kas spordikangelane juhib oma (sportlase)elu ise või teda juhitakse?  Kas sportlane on vabatmees või käsualune?

Kunagi enam kui poolelesajale maailma tipule selline kaskas küsimus ka esitati ning 89 protsenti vastas, et loomulikult juhivad nad oma elu ja saatust ise. Vastus selge ja vaevalt teistsugust oligi oodata. Siiski viitab protsent küll napiarvulisele, kuid ikkagi ka teistsugusele võimalusele. Elus praegu just seda teistsugust võimalust kogeva capital’i kodanikuna vaadakem, millisena näeb see võimalus välja spordis. Selle lehe auditooriumi nurinat ennetades: mõeldes ennekõike lastele, mis siinkirjutajale tema  eas ongi ainutähtis argument. Sporti võib nimetada pühaks lehmaks, temale ninaga visata, selle kannatab ära, kuid nõnda ütlejad võiksid mõelda, et siis viskavad nad ninaga ka lastele. Aga laps, kes ei mängi, on haige. Asja juurde. Tšempion on „tõeline loom”, iseloomustas keegi oma hoolealust. Pidi olema kiitus ja nali üheskoos.

Kuulge, mistarvis jääda hea naljaga poolele teele, naljatagem siis juba lõpuni. Kui su kohta öeldakse loom lihakeha põhjal, siis sa oledki omanikule loom, siis sind ka koheldakse ja aretatakse nagu  looma. Siis kirjutab keegi kolhoosifarmist sulle ette söödaratsiooni, teine koormused, kolmas kosutusrohud, neljas praavitab su sõrgu, viies lüpsab. Ning esimees puhub fanfaare. Lüpsirekordid kuuluvad mõistagi kollektiivile, kuid ebaõnnestumise puhul tuleb nahk turule viia sinul. Ajab naerma? Ehk ainult spordivaenlasi. Aga eks minge sellise naljaga vanemate ette, kelle lapsi loodus ise lükkab mängudest kõige meelitavamasse, sporti. Eks öelge neile, et nende laps on edaspidi üksnes tõuaretusmaterjal kellegi käes. Tehke sellist head nalja. 

Paraku pole see nali, vaid üks ideoloogia. Mille kandjate soov on müstifitseerida sporti, esitada seda mingi salateadusena, milles orienteeruvad, avastavad süsteeme ning nippe üksnes nendesugused demiurgid või teadjameeste kambad. Ehk mineviku- (aga ka oleviku-)keeles öelduna: kõik suur sünnib ainult tänu partei targale juhtimisele. Ainus mure on, kuidas panna rahvas seda uskuma. Teaduses kinnitab teooria õigsust katse kordamine. Spordis kõlaks sama nõue nii: viidagu sama teooriaga tipmisse tippu veel keegi. Tõepoolest, miks ei peaks see õnnestuma, kui kord on juba õnnestunud, kusjuures väidetavalt originaalse metoodika ja erakordse treeneritarkuse toel. No aga mida me näeme?

Näeme seda, et katset korrata pole kõigi nende aastate jooksul suutnud isegi mitte meie demiurgidest esimene, Mati Alaver. Nõnda saab klassikaline muna ja kana küsimus spordis järgmise vastuse: treener võib aidata kellelgi suureks saada, kuid võitja teeb treeneri suureks kindlasti. Tegelikult on sport, ka suur sport, lihtne. On niisama lihtne kui kõik teised mängud – kunst, kirjandus, muusika. Inimlik väärisaine ehk andega ristatud kirg avaldub neis kõigis erinevalt  üksnes vormis, sisu jääb samaks. Kes siis usuks, et projektipõhiselt on võimalik „toota” uusi Tammsaaresid, Viiralteid, Pärte? Mida tõemeeli üritatakse väita spordis, pakkumata seejuures tõendeid. Kõike võib kõrvalt kasvatada, kirge mitte, seda ei ole võimalik „teaduslikult teha”. Aga just kirg määrab. Kirge võivad tugevdada olud, surve tekitab vastusurve ning lõpuks võidab kirg alati olud. Aga ärgu topitagu siia kõrvale võrdväärsena muud. Ammendavalt võtab asja kokku Järveti tuntud vastus Pansole, kes oli visanud, et tema on see, kes Järveti „tegi”. „Tee  teine veel,” öelnud Järvet. Ons keegi kuulnud Palusalu või Kerese tiimist? Ent nemad olid ju meie suurimad. Proovitagu öelda Taltsile, et eks olnud temagi mingi projekti toodang. Soovitan soojalt: enne seda astuge paar sammu tagasi …

Tee tippu on lihtne, ehkki mitte kerge. Ei otsusta kavalad kavad, kavu võib olla igasuguseid, ei innukaimadki abistajad, abistajaid võib vahetada. Ainult üks on unikaalne ja otsustav: teo tegija kirg ja tahe. Abiks olnute panus on mõistagi kiiduväärt, ilma nendeta ei saagi. Ja ikkagi ning kogu egokibelusest  hoolimata jäägu nende osaks üksnes rõõm tehtust, au ja hiilgus kuulugu ent teo tegijale. Ka sõnades olgu tegu alati suurem kui abitegu. Lõpuks kõige tähtsamast. Sport, mäng on vabaduseriik, ennekõike lastele. Vähemalt nende ette ei peaks tulema pühapäevakooliaabitsa manitsustega, nööri mööda käimise nõudmistega: ära tee seda! hoidu tollest! ainult nii! Manitsuste asemel öeldagu: tee! eksi! otsi! ära karda! Antagu neile tiivad, selmet toppida neid korralikkuse korsettidesse. Ärgu heidetagu neid valuvabriku vormidesse, kust saadakse üksnes malm, mis  praguneb vähegi kõvema surve all. Hoopis julgustatagu neid läbima elu ääsituld, kus vääristutakse teraseks, mis surve all paindub, kuid õgveneb seda võidukamalt. Selle tõestust kohtame igal sammul. Alles äsja nägime, kuidas üks, praegu suurtest suurim, sööb rämpstoitu, tantsib ja trallitab, raisates energiat, nii et vähe pole. Kuidas teine paneb ööpäevad läbi pidu ja võidab ikka.

Kuidas kolmanda kohta on keegi öelnud, et sellise isikuomaduste kogumi viiks võitjaks isegi tema vanaema. Õige küll, millestki hoiduvad nemadki – nad hoiduvad hoidumisest. 

Loomuomadustelt jagunevadki sportlased kaheks: mehed ja need teised. Mees juhib oma saatust ise ja ka vastutab ise. Teine laseb end juhtida abilistel, jagades laiali eneseusku, mida siis otsustaval hetkel napib, ja kogedes võitude kõrvale kaotusi, mida abilised ootamatult keelduvad jagamast. Aga kas on siis reaalelus teisiti? Kas ei üritata meidki iga hinna eest juhtida? Kas ei kuulu siingi nobiliteedile võidupäevade au ning ülejäänud lollidele kaotusepäevade tühjad peod? Vanasti, jah, siis võeti võim tõesti küsimata ja vahendeid valimata. Nüüd võiks olla teisiti. Ongi, nüüd lastakse populus’el end  valida, kuid endiselt vahendeid valimata. Ja siiski ja ometi leidus viimasel korral rõõmustaval hulgal vabatmehi, kes saatsid seenele kolhoosikorra ning targa parteilise juhtimise. Mis keelab meil seda korrata? Sest küsimus jääb: miks peaksime laskma end valitseda kõrvalistel, kui võime ise valitseda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht