Vabandust
Kujutlegem olukorda, kus Venemaa president Dmitri Medvedev või peaminister Vladimir Putin mingil pidulikul puhul ootamatult teataks, et palub Venemaa nimel siiralt vabandust kümnetele või ka sadadele rahvastele, eriti aga eestlastele (ja lätlastele-leedulastele) XVI–XX sajandil põhjustatud kannatuste eest. Mismoodi peaksime sellesse suhtuma?
Kas tervitama kõrgeimal poliitilisel tasemel kui aastaid kestnud tööga saavutatud võitu, märki Venemaa tõelisest muutumisest? Või pigem otsima sellest poliitilisest sammust mingit uut kavalust, tundma muret selle üle, milline nõudmine tehtud žesti tasakaalustamiseks esitatakse? Kas poliitiline avaldus ka siiras oli või mitte, nähtub sellest, millises tempos kirjutataks Venemaal vabandusele vastavaks ümber ajaloo- ja muud kooliõpikud. Vähemasti inimpõlve võtaks see ikka ja enne seda pole Venemaa vabanduse siirust võimalik lõpuni uskuda. Ja kes selle vabandusega midagi peale hakkaks? Kas see teeks olematuks või lubaks andeks anda aastad orjalaagris, vangis või asumisel? Kas see kompenseeriks vabaduse ja heaolu puudumist 50 aasta vältel? Eriti suusoojaks öelduna. Oleks parem, kui nad oma vabandust iial pakkuma ei tulekski, sest see seaks pigem ebamugavasse olukorda Eesti, mitte Venemaa. Ja meie õnneks nad Moskvas ongi liiga jäigad selleks, et kirjeldatud lihtsat provokatsiooni ette võtta. Teine on lugu Soomega. Seal sai Eestilt vabanduse palumine riigi uudisekünnist ületavaks siseasjaks.
Kirjanik Sofi Oksanen teatas, et endine president Mauno Koivisto võiks oma 1990ndate alguses tehtud avalduste eest vabandust paluda – oleks ilus diplomaatiline žest, mida eestlased kõrgelt hindaksid. Kui tuld pakuti, siis ka tuld võeti. Ajakirjanikud on oodanud seisukohavõttu vabanduse asjus mitte ainult Koivistolt või kunagistelt rahvaesindajatelt, vaid ka praeguselt presidendilt Tarja Haloselt, kes väitis, et on igasuguste kollektiivsete vabandusepalumiste vastane. Seepeale meenutasid kriitikud kohe, kuidas Halonen kolm aastat tagasi kogu soome rahva nimel islamiusulistelt mõne pilkepildi pärast andestust palus. Kogu teema on üsna ohutu, eriti seetõttu, et küsimust ei püstitanud Eesti ametlikud esindajad. Soomlaste siseasjana käsitlevad soomlased seda oma netimeedias ja suhtlusfoorumites vastavalt oma poliitilistele eelistustele ning kommentaare leidub servast servani. Mahlaseid võimalusi pakub pseudoteema igat masti marginaalidele. Asja ei paranda europarlamendi valimiste lähenemine, sinna rebimine on ju Soomes hoopis tihedam kui Eestis. Me võime väga õnnelikud olla oma kuue saadikukoha üle, kui meist ligi neli korda suurema rahvaarvu juures saavad soomlased ainult kolmteist kohta.
Eestis ei ole soomlastelt vabanduse nõudmine suuremat kõlapinda leidnud. Mõni üksik poliitiline blogisõnum ja vaoshoitust soovitav kommentaar raadios ajakirjanikelt Muulilt-Samostilt. Õige ka, hea kaalub võimaliku negatiivse nii kõrge mäena üles, et pole üldse midagi arutadagi. Kui kedagi, siis soomlasi üksikvõitlejatena saame ju usaldada alati, rääkigu nende valitsus „ametlikult”, mida tahes. Ühe ehk pisut ähmase piirjoone teeb Soomest üle käinud mõttevahetus siiski selgemaks. Vabanduse palumine tuleb kõne alla ikka ainult pisikeste süütegude puhul nagu kerge müksamine tänaval, ühistranspordis kellelegi varbale astumine või muud taolised olmeäpardused, samuti tahtmatult riivavad sõnad. Soome ametivõimu leigus Eesti iseseisvuse taastamisele hääleka toetuse andmise osas kvalifitseeruks oma kergekaalulisuse tõttu ehk vabanduse vääriliseks küll. Aga Venemaa suunalt pole meile kunagi midagi nii kerget tulnud. Me ju ei vabasta mõrvareid, vägistajaid jt kohtust vabanduse eest ohvri haual või omastele. Me ei saa kuidagi vastu võtta vabandusi neilt, kelle kuritegudeni viinud põhimõtted pole muutunud. Moskva arhiivide saladusi üle viieteistkümne aasta publitseerinud Yale’i ülikooli kirjastaja Jonathan Brent toob oma viimases raamatus nende põhimõtete kohta hea näite, kui kirjutab kirjanik Isaak Babeli süüdimõistmisest. MGB ülekuulaja, keegi M. Rjumin, ütleb protokolli järgi Babelile: „Teie süü küsimus on otsustatud teie arreteerimise faktiga ja sel teemal pole mingit mõtet vestlust jätkata.”
Seesama mõtteviis kõlbab laiendamiseks ka riikidele-rahvastele. Eestlaste kollektiivse süü küsimus oli N Liidu jaoks otsustatud Eesti okupeerimise faktiga. Sellest hetkest ei olnud enam midagi arutada ega midagi tõestada võimalik. Asjaolu, et meil õnnestus vanglast põgeneda, ei muuda süüdimõistja silmis meie süü suurust. Kui idasuunalt ka mõni vabandus peaks poetuma, ei saaks me seda mingil juhul vastu võtta. Soomlastega on teine lugu – kuna nad midagi süülist teinud pole, siis on üks kombetäitmine puhtalt täitja maitse asi. Tahab, palub, tahab, ei palu ja ikka on kõik korras. Kaarel Tarand