Vabadus kui rist

Evi Arujärv

Olgu selle Halliste kiriku kärmesti broneeritud jõulujumalteenistusega kuidas on – et nii Eesti riigi kui ka kohalike keskuste paremad inimesed koos jumalakartlikult kübardatud prouadega just kaamerasilma all armusõnumist osa saada ihkavad, on tuttav asi. Tundub, et paljude inimeste peas pesitseb (müüditeadvuse sügavikust pärit?) vaistlik äratundmine, et just „pühade” kuueserva mõtteline puudutamine ehk peapiiskopi ja presidendi kohalolek toob taevase armu lähemale. Mida rääkidagi,  kõik rituaalid annavad inimestele turvatunde ja tore on, et info- ning meediaajastul saab neid ka paljundada ja võimendada ning pehme sohva pealt lahkumata nautida. Kuna tegelikult täidabki inimese kogu sotsiaalset ja kultuurilist teadvust üksnes suur hulk kokkuleppelisi tinglikke väärtusi – mõttelisi vaimolendeid ja kujundeid –, siis tuleks vaadata ka eelseisvaid jõulurituaale rõõmsalt ja leplikult, läbi mängu ja huumori prisma. Sest olgu jõuluvana, euroväärtused, tibla või jõululapsuke – kõik need olendid ja konstruktid, kui neid piisava kunstilise  veenvusega esitada ja vahendada, võivad meid personaalselt paremaks teha, lootust anda, ohtude eest hoiatada, vaimselt distsiplineerida, ergutada, lõbustada ja õigele teele juhtida.

Müüdi mõiste praktilist kasutust uurinud religiooniuurija Bruce Lincolni klassifikatsiooni alusel võib ka inimliku müüditeadvuse puhul eristada kolme põhihoiakut. Üks neist on üdini ja tõsimeelselt positiivne, kus nähakse müüdis ürgset tarkust kehastavat „iidset lugu” ja usutakse selle kõikehõlmava rakenduse võimalustesse.  Sellele vastandub negatiivne, müüti totaalse valena käsitlev ja selle dekonstrueerimist eeldav „valgustuslik” suhtumine. Nende vastandite keskel asetseb hõljuv kunstiloominguline vaatepunkt, mis esindab poeetilist fantaasiat, millel on tugevaid immanentseid tõeambitsioone, kuid mis ei pretendeeri mingitele „rakenduslikele järeldustele”.

Võib öelda, et intiimse poeetilise fantaasiana ongi kõik mütoloogilised olendid ja tegelased, alates jõuluvanast ja lõpetades jõululapsukesega, teretulnud, et  leevendada meie kõigi igavest ja ületamatut kosmilist üksindust. Teisiti tuleks siiski suhtuda institutsionaliseerunud fantaasiatesse, mis üritavad olemuslikult vallutada kogu ühiskondliku ja personaalse teadvuse ruumi, välistades juhuse, mängu ja jätkuva fantaasia ning pretendeerides ülima tõe staatusele. Selline asi nõuab karmi vaimset saneerimist (mille tänuväärset rolli meie ajal täidavad kahjuks vaid üksikud julged – näiteks rahvusklassik Andrus Kivirähk oma Jumala-kolumnides).

Piinlik tõsiasi on, et huumor ja leppimine tähendavad automaatselt ka selle tõsiasja omaksvõtmist, et „rahvas” ongi rituaalinäljas ja illusioonide kütkes infantiilne ja manipuleeritav kari. Aga seda ei saa aktsepteerida, selle välistab meie ülim aade ehk demokraatia paradigma! Paraku realiseerub toetus sellisele personaalse ja ühiskondliku vaimuruumi totaalsele hõlvamisele ka pealtnäha ilmsüütutes toimingutes või arvamusavalduses, mida teeb „valgustatud” eliit sisuliselt patriarhaalset seisuslikku ühiskonnakorraldust esindavate usuinstitutsioonide promomiseks. Ka president ei istu kaamerasilmade  all „lihtsa kodukirikulisena”, vaid selge sõnumi vahendajana.

Koduvabariigis viimasel ajal maad võtnud kroonukristluse vaikses kosumises võib näha hädapärast alternatiivi ja leevendust mitmel rindel umbe jooksnud neoliberalismi tagasilöökidele. Et mingeid uusi võrdväärse haardega ideid tegelikult ju ei ole, siis pöördutaksegi automaatselt tagasi „eestiaegse” kroonukristluse juurde, milles põhiline ei ole religioon kui personaalse täiustumise idee, vaid kui sümboolse võimu allikas. 

Sellele kõigele mõeldes tundub ka ristikujuline Vabadussammas kollektiivse vaimuseisundi väga täpse sümbolina, andes märku, et vabadus on meile tõepoolest justkui ristiks kaelas. Ilmselgelt räägib selle sümboli tunnustamine ka ühe osa inimeste varjatud igatsusest „ülevalt antud” absoluutse ja lõpliku tõe järele. Mõeldes nendes hoiakutes kehastuvatele müüditeadvuse ja massiinimese refleksidele, mis pühitsevad vabaduse asemel võimu, tekib troostitu mõte: ehk osutub ka demokraatia sel samal põhjusel – et vabadus on rist, mis juba inimloomusest  tulenevalt ei ole talle jõukohane – teostamatuks, ette läbikukkumisele määratud projektiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht