Vaatlusi maailmale eesti teoloogi seisukohalt

Jaan Lahe

Mõni aeg tagasi korraldas Eesti Akadeemiline Teoloogia Selts oma kodulehel küsitluse, kus taheti teada, kas Eesti vajab rahvuslikku teoloogiat ja mis üldse võiks olla „rahvuslik teoloogia”. Kas on olemas selline asi nagu eesti teoloogia ja kui on, siis mis see võiks olla? Teoloogia, mille tegijad on eestlased? Sellisel juhul on see ajalooliselt väga noor nähtus ja vähe on eesti teolooge, kes oleksid ka rahvusvaheliselt tuntud. Või on tegemist teoloogiaga, mida  tehakse (ja on tehtud) Eestis? Sellisel juhul oleks see palju vanem, hõlmates oma esindajatena ka siin tegutsenud mitte-eestlastest teolooge, kellest mõned, nagu näiteks Georg Teichmüller, on tuntud ka väljaspool Eestit. (Eestist pärit Adolf von Harnack ei tule vahest arvesse, sest tema tegutses teoloogina väljaspool Eestit.) Või on see koguni teoloogia, mis lähtub mingist erilisest, vaid eestlastele omasest vaimulaadist? Paraku pole suutnud aga  keegi täpselt määratleda, milles see vaimulaad seisneb (kuigi paljud on seda püüdnud).

Sellised küsimused võivad kerkida mõtetesse lugejal, kes võtab esmakordselt kätte äsja „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud Arthur Võõbuse raamatu, teades enne vaid seda, et Võõbus (1909–1988) oli eesti teoloog. Viimast aga ei tea omakorda jälle paljud rahvusvaheliselt tuntud teadlased, kelle uurimisvaldkonnaks on süroloogia – valdkond, tänu millele Võõbusest  ongi saanud „rahvusvaheliselt tuntumaid eesti humanitaarteadlasi” (vt A. Annuse saatesõna lk 397 jj). Mitmed väga nimekad saksa religiooniloolased, sealhulgas süroloogid, kellega olen kohtunud ja vestelnud, on olnud siiralt üllatunud, kuuldes, et „Vööbus” (nii kirjutatakse tema nime paljudes keeltes), kelle töid nad on lugenud ja tsiteerinud, on pärit Eestist ja oli rahvuselt eestlane. See kogemus sunnib mind küsima, kui tuntud siis Arthur Võõbus  tegelikult ikkagi on. Kui tuntud on maailmas eestlased? Ja kui tuntud on eesti teoloogia?

Kindlasti oli Arthur Võõbus eesti teoloog selles mõttes, et ta on sündinud ja kasvanud Eestis (lahkus esimest korda eksiili 1940. a, teist korda ja lõplikult 1944; 1948. a-st kuni surmani elas ta Ameerika Ühendriikides), ta oli eestlane ja nagu teistele paguluses eestlastele nii polnud ka talle oluline mitte ainult rahvus, vaid ka rahvuslus. Seepärast pole ime, et ta (kui  kasutada Amar Annuse sõnu) „ohverdas suure osa oma teadlasekarjäärist eesti rahva ajaloo kirjapanekule” (vt saatesõna, lk 401). Väike valimik eesti ajaloole, täpsemalt kirikuajaloole, pühendatud Võõbuse kirjutistest sisaldub ka äsja ilmunud kogumikus („Muinaseestlaste suhted kristlusega”; „Usupuhastuse esimesed kajastused eestlaste juures ja nende saatus”, „Eesti kirikulaulu algusest ja selle kujunemisest”, „Evangeelse usu osa eestlaste  vaimsuse kujundamisel”). Võõbuse Eesti ajaloo teemalised kirjutised (sealhulgas tema 14-köiteline suurteos „Studies in the History of the Estonian People”, 1969–1985) on kantud kirglikust rahvuslikust paatosest, meenutades nõnda esimese Eesti ärkamisaja-aegsete kirjameeste töid. Kindlasti on nendel Võõbuse kirjutistel olnud täita oma ajalooline roll eestluse alalhoidjatena paguluses, kuid paraku pole nende kirjutiste akadeemiline väärtus mitte  kuigi kõrge ja kohati on see lausa küsitav.

Viimane ei ole tingitud mitte ainult välistest asjaoludest (paguluses oli raske allikaid kätte saada jne), vaid ka Võõbuse etnotsentristlikust ning (kirikuajalugu puudutavate kirjutiste puhul) apologeetilisest vaatenurgast. Ükski ajaloolane ei kahtle näiteks tõsiasjas, et eestlastel oli olnud kokkupuuteid ristiusuga juba enne XIII sajandit, kuid kuna meil on selle kohta andmeid erakordselt vähe, siis on nägemus  „ristiusu rahulikust arengust meie maal”, millele maa vallutamine XIII sajandil lõpu tegi („Muinaseestlaste suhted kristlusega”, lk 369) pigem apologeetilise värvinguga ja rahvusromantilise hõnguga spekulatsioon kui faktoloogiliselt põhjendatud ajaloolase seisukoht. Tahtmata kuidagigi õigustada ristisõdu, julgen ma samasse rubriiki paigutada ka Arthur Võõbuse hinnangu piiskop Albertile. Võõbus kirjutab:  „/—/ Albert ei olnud mitte misjonär, kellena teda on esitatud, vaid tõeliselt on tema saksa ekspansiooni esindaja, kes kasutas ristiusku ainult suitsukattena oma plaanide teostamiseks. Seetõttu tema koht ülepea ei kuulugi misjoniajalukku, vaid saksa rahva ekspansiooni ajalukku” (ibid.). 

Õige kristlik misjon

Ei ole kahtlust, et ristisõdade innustajateks ei olnud ainult „vagad motiivid”, vaid ka soov vallutada uusi alasid ja saada sel teel ainelist kasu. Selle põhjal, mida me teame aga keskaegsest vagadusest ja ristisõdasid põhjendavast teoloogilisest mõtteviisist (keskaegsel õhtumaal oli üldine veendumus, et paganad on saatana  ja deemonite võimu all ja tuleb sellest vabastada kas või relva jõul neile ristiusku tuues), ei ole meil mingit põhjust arvata, et ristisõdijad (olgu Maarjamaal või mujal) oma usku vaid „suitsukattena” kasutasid. Arthur Võõbuse mõtteviisi kohaselt tuleks siis euroopa misjoniajaloost jätta välja paljude rahvaste ristiusustamise ajalugu ehk kõik see, mis tema (ja meie) arvates ei sobi kokku nägemusega sellest, milline peaks olema õige kristlik misjon. Sellise ajalookirjutamise tulemuseks on klantspilt, kuidas ajalugu „oleks pidanud kulgema”. Naiivsena mõjub ka Võõbuse väide, et „kreeka-katoliku misjon ei tundnud poliitilist ekspansiooni ega vallutuskirge, vaid seda hingestas usuline kutsumus /—/” (lk 371).

On raske uskuda, et Vene vürstidel, kes siia tõenäoliselt oma misjonäre saatsid, ei olnud ekspansiivseid kavatsusi. Aga õnneks ei ole Eesti ajalugu Arthur Võõbuse „peateema”.  Suurima osa raamatust võtavad enda alla kirjutised, mis puudutavad varast kristlust, süüria munklust ja Võõbuse tööd süüriakeelsete käsikirjade uurijana ja tõlkijana (vastavalt sellele on raamatu koostaja jaganud artiklid ka kolme temaatilisse gruppi: „Varakristluse lood”, „Süüria munkluse lood” ja „Käsikirjade lood”). Ka nendesse valdkondadesse kuuluvaid tekste tuleks hinnata diferentseeritult. Kui artiklid „Tähelepanekuid evangeelsete pärimuste  kujunemisest” (lk 41–49), „Õhtusöömaaja praksis ja tähendus ürgkristluse perspektiivis” (lk 73–84), „Vahekord kaasinimesega kui eeldus osadusele Jumalaga” (lk 85–93), „Vanim usutunnistuslik vormel” (lk 94–102) ja „Uut valgust tähendamissõnale suurest banketist” (lk 103–111) on igati arvestatavad eksegeetilised lühiuurimused, millele võiks julgelt viidata igas nimetatud teemasid käsitlevas doktoritöös, siis artiklid „Uus Testament arheoloogiliste  leidude valguses” (lk 17–40) ja „Kristlik teadvus ja eetos vanas kirikus enne Constantinust” (lk 50–72) kuuluvad pigem populaarteaduslike ülevaadete valdkonda.

Seejuures on esimeses artiklis taas hoomatav tugev apologeetiline kallak, mis meenutab XX sajandi algul massiliselt ilmunud (ja kristlik-konservatiivsete ringkondade poolt veel praegugi üllitatavaid) traktaate laadis „Aga piiblil on ikkagi õigus!”.  Et arheoloogia pakub piibliteadlastele väärtuslikku võrdlusmaterjali ajaloosündmuste rekonstrueerimiseks, on väljaspool kahtlust, kuid ajaloolise aususe huvides võiks Arthur Võõbus tuua ka näiteid sellest, kuidas mõnikord võivad arheoloogia andmed ka piiblis kirjeldatu küsimärgi alla seada (rohkem puudutab see küll Uue Testamendi eelset ajajärku). Loomulikult on põnev lugeda Peetruse maja avastamisest Kapernaumas (lk 23 jj) ja teistest selletaolistest sensatsioonilistest leidudest, kuid kriitilist ajaloolast need ei veena ja luterliku teoloogina oleks võinud teada Võõbus ka seda, et usku ei ole võimalik rajada millelegi silmaga nähtavale ega käega katsutavale või, nagu ütlevad filosoofilise kallakuga teoloogid, millelegi „objektiveeritavale”. Ja kindlasti ei seisne ka piibli autoriteet selle tänapäevases evangeelses mõistmises mitte selles, et kõik seal öeldu on tõsi ajaloolises mõttes, vaid hoopis  usus, et vaatamata oma inimlikule küljele, mis peegeldab oma ajast ja oludest tingitud maailmapilti, -mõtteviisi ja -arusaamu, leidub piiblis Jumala ainulaadne sõnum inimkonnale, mis kehtib üle aegade ja võib puudutada inimest eksistentsiaalselt veel nüüdki. Vähemalt nii mõistavad seda Euroopa evangeelse teoloogia peavoolu esindajad, kelle hulka julgen ka ennast lugeda.

Võib-olla saab nimetatud kahe artikli apologeetilist tendentsi seletada  tõsiasjaga, et artiklid on kirjutatud Ameerikas, kus piibli inimlikku külge eitav fundamentalistlik piiblitõlgendus on tugev kuni tänaseni ja sellel on pooldajaid ka luterlike teoloogide hulgas. Vaieldamatult kõige väärtuslikum osa Võõbuse kirjutistest kuulub süroloogia valdkonda, mis on teinud eesti teoloogist Võõbusest maailma teoloogi, kelle eesti päritolust ei pruugita teadlikki olla. Artiklite „Märkmeid ja mälestuskilde  käsikirjade retkelt” (lk 330 jj) ja „Kummargil käsikirjade kohal” (lk 345 jj) kaudu saab lugeja heita pilgu Arthur Võõbuse arvukatesse idamaa-reisidesse (neid on huvitavalt ja haaravalt kirjeldanud oma raamatus „Arthur Võõbus” (1990) ka eksiilkiriku piiskop Karl Raudsepp). Võõbuse reisid, nagu ka Qumrani ja Nag Hammadi käsikirjade leiulood (esimest on eesti lugejale tutvustanud Heinrich Alexander Stoll raamatus „Koobas Surnumere ääres” (tõlkinud  Jüri Selirand, Olion, Tallinn 1992), teist Kaide Rätsep artiklis „Tooma nime kandvatest evangeeliumidest” (ilmunud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku aastaraamatus 1986. a) peaksid tõendama veenvalt, et teadus võib olla vägagi põnev (ka selle sõna argitähenduses). Artiklid „Süüria munkluse vaimumaailmast” (lk 115 jj) ning „Süüria askeedid ja vaimukultuur” (lk 315 jj) annavad aga lugejale võimaluse õppida tundma ühe vana, kuid paraku ka  kultuuri- ja religiooniloost huvituva üldsuse jaoks vähe tuntud kristliku traditsiooni ajalugu ja mõttemaailma.     

Kauged ja võõrad detailid 

Detailselt ja värvikalt kirjeldab Võõbus Süüria kloostrite elukorraldust, munkade toitumist, rõivastust ja hügieeni ning mitmesuguseid karme lihasuretamisvahendeid, mille poolest süüria munklus oli eriti kuulus. Artikkel „Süüria munkluse vaimumaailmast” põhineb Athur Võõbuse doktoritööl, mis valmis 1942. aastal ja mille teadaolevalt ainsat eksemplari säilitatakse Tartu ülikooli raamatukogus. Olgu siinkohal aga nimetatud, et süüria keele ja kirjandusega  on Eestis tegeletud ka juba enne Arthur Võõbust (vt selle kohta: Martin Hallik, Olaf-Mihkel Klaassen, Keiserlik Tartu Ülikool ja Orient. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2002; süüria keele õpetamise kohta Tartu ülikoolis on aga andmeid juba XVII sajandist) ning et eesti keeles on avaldatud ka mitmeid süüria keelest tõlgitud kristlikke tekste. Viimastest olgu nimetatud Uku Masingu tõlgitud „Pärlilaul” (Johannes Esto Ühing, Tartu 2006), mis  on osa Tooma tegude raamatust; „Apostel Juudas Tooma rännak Indiasse”, mis on samuti osa nimetatud teosest (Vikerkaar 2008, nr 1-2, lk 12–20); filosoof Bardaisani „Raamat paikkondade seadustest” (Akadeemia 2007, nr 4, lk 780–801) ning „Saalomoni oodid” (Tallinn 2006).

Viimased kolm teksti on tõlkinud Arthur Võõbuse artiklite kogumiku koostaja dr Amar Annus. Ka kopti keelest tõlgitud Tooma evangeeliumi puhul on mitmed uurijad oletanud  süüria keeletausta. Igal juhul seob seda apokrüüfset Jeesuse ütluste kogumikku süüria traditsiooniga palju rohkem, kui vaid apostel Tooma nimi (Toomas oli Süüria apostel). Ka Tooma evangeeliumi on tõlkinud Uku Masing (Johannes Esto Ühing, Tartu 2005). Kokkuvõtteks võib öelda, et Arthur Võõbuse artiklite kogumik ei rikasta märkimisväärselt mitte ainult eesti teoloogiat (mida me selle all siis ka ei mõistaks), vaid on oluline  täiendus vanu ja kaugeid kultuure tutvustavale kirjavarale, mille hulk on eesti keeles ikka veel häbematult väike. Tahan eriliselt tõsta esile kolleeg Amar Annuse tööd kogumiku koostajana. Tekstide valik on tõeliselt representatiivne, andes Arthur Võõbusest võimalikult mitmekülgse pildi. Kindlasti vääriksid tulevikus tõlkimist ka mitmed Võõbuse võõrkeeltes ilmunud artiklid. Lõpuks võidakse küsida, kas Eestis on üldse  mõtet tegeleda nii „kaugete ja eluvõõraste asjadega”, nagu seda on vanad keeled, kultuurid ja usundid. Kindlasti tundub see paljudele Eesti-keskselt mõtlevatele inimestele eriti praeguse majandussurutise ajal tarbetu luksusena. Aga ometi – elu on midagi enamat kui vaid füüsiline eksistents ja maailm on suurem kui Eesti ning kui me tahame natukenegi hoomata oma kuuluvust ühte suuremasse tervikusse, mille nimi on „maailmakultuur”, on  meil vaja uurida ka teisi, sealhulgas meist ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid kultuure. „Olgem eestlased, olgem ka eurooplased, kuid saagem MAAILMA KODANIKEKS!” Sellise loosungi sõnastas 1989. aastal Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president Linnart Mäll. Olgu see kõigi vaimuvalguse poole püüdlevate eestlaste lipukirjaks veel tänagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht