Uut 1949. aasta küüditamisest

Olaf Mertelsmann

Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest. Koostanud ja toimetanud Olev Liivik ja Hiljar Tammela. Eesti Ajaloomuuseum, 2009. 152 lk.       1949. aasta märtsiküüditamise kuuekümnenda aastapäeva puhul korraldas Eesti Ajaloomuuseum konverentsi, mis leidis meedias laia kõlapinda. Nüüd on konverentsil esitatud ettekanded avaldatud kogumikuna. Pealkiri lubab uurimuste aktuaalseimat hetkeseisu ning on ka õigustatud. Märtsiküüditamine on kahtlemata eesti lähiajaloo ja eesti mälukultuuri üks keskseid teemasid. Oma viimastel aastatel valminud uurimusi esitlevad üheksa  ajaloolast ja üks etnoloog, sealjuures on läbi töötatud ulatuslik arhiivimaterjal. Autorite seas on kogenud kolleege nagu Aigi RahiTamm, kelle stalinistlike kuritegude teemalised ja eriti just märtsideportatsiooni puudutavad tööd on Eestis suunda andva tähendusega, või üks paremaid sõjajärgse aja asjatundjaid Tõnu Tannberg, ent projektis osalejate seas on ka nooremaid ajaloolasi.

Üldiselt on kogumiku pakutud pilt veenev  ja lugeja õpib juurde palju uut. Kohalike omavalitsuste või ühe maakonna mikrouurimuste kõrval käsitletakse ka laiemaid seoseid nagu näiteks EKP rolli. Köide on suunatud nii erialaspetsialistile kui ka lihtsalt teemast huvituvale asjaarmastajale ning on ulatuslikule teaduslikule viiteaparaadile vaatamata siiski loetav ja on enamasti vaba erialakeelelisest omapärast. Mõnes kohas kumab läbi siiski liiga palju nõukogulikku keelekasutust.  Mainida tuleks ka töö mõningaid nõrgemaid külgi: väljaandjate sissejuhatus ja kümnest artiklist kolm on liiga lühikesed. Lugeja ootaks rohkem teavet ajaloolise raamistiku ja senise teadmiste seisu kohta uurimismaastikul ning tahaks, et analüüs oleks veidi põhjalikum. Lisaks sellele on selgelt näha, et mõnel autoril puudub artiklite kirjutamise kogemus. Nii on leidnud näiteks Andres Kahar, et saab hakkama ilma igasuguse sissejuhatuseta, ja alustanud oma teksti kohe konstateeringuga, et märtsiküüditamist „saab käsitleda genotsiidina” (lk 41), laskumata mingisugustessegi põhjendustesse. Ühe liiga lühikeseks jäänud Äksi vallas „kulakuks tegemist” käsitleva artikli autor ei tunne Anu Mai Kõlli sulest pärit olulist artiklit, kus ta on uurinud sama protsessi Viljandi maakonna kogukondade näitel, ega orienteeru ka muidu eriti hästi teemakohases kirjanduses. Säärased pisikesed formaalsed puudused  rikuvad mõningal määral lugemisnaudingut ja võime vaid lootma jääda, et plaanitav ingliskeelne versioon on veidi mahukam ning mõned autorid teevad oma kaastöö põhjalikult ümber. Vaatamata kriitikale, annab käesolev kogumik olulise panuse teadusesse.

Aigi Rahi-Tamm näitab oma artiklis, kuidas küüditamisest sai Nõukogude rõhumispoliitika üks osa, aluseks põhjalik erialakirjanduse tundmine. Andres Kahar kirjeldab veenvalt, kuidas  küüditamise ohvrid valiti välja mitmenädalase bürokraatliku protsessi käigus, ja hävitab sellega müüdi, mille kohaselt olevat nimekirjad koostatud naabrite pealekaebamise ja kohalike võimuesindajate otsuste alusel. Pearu Kuusk käsitleb nende isikute saatust, kes olid küll küüditatavate nimekirjas, kuid jäid eri põhjustel siiski Eestisse. Üksikud inimesed saadeti hiljem küll kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt järele, kuid tegelikult ei tundnud Moskva nende  vastu erilist huvi, samas kui „küüditamata jäänud vaenulikust kontingendist sooviti kiiresti vabaneda” (lk 67) just Eesti NSV juhtkonna poolt. Säärane tähelepanek hävitab mõnel pool levinud müüdi Nikolai Karotammest ja Arnold Veimerist kui „inimlikest” kommunistidest. Küüditamise ja ka teiste terrorimeetmete käsk tuli küll Moskvast, kuid Eesti juhtkond realiseeris kõik abivalmilt. Tõnu Tannberg analüüsib  veenvalt küüditamise käiku Pärnumaal ja Olev Liivik tekitab seose „Eesti süüasjaga” (1949–1952). Eriti pakkus mulle huvi Hiljar Tammela artikkel, kus on käsitletud enne küüditamist levinud kuulujutte. Seega on üldmulje väga positiivne ja kogumikku võib soovitada igale asjast huvitatud lugejale. Viimast sõna märtsiküüditamise osas ei öelda ja selle olulise teema uurimine jätkub.