Uus rahvakomme: monument vallutajale

T? Lukas

  Narvas kavatsetakse üles seada Peeter I monument. Narva valijate lemmik Mihhail Stalnuhhin on öelnud, et kuju tuleb unikaalne – mõtlev tsaar. Millele Peeter võiks mõelda? Plaani autorite meelest ehk sellele, kuidas vallutada (volikogu enamuse arvates siis vabastada) Narva linna ja kogu Eesti ala. Pärast ebaõnnestunud katset ja suurt lüüasaamist Rootsi noorelt kuningalt Karl XII 1700. aasta sügisel sai ta sellega lõpuks 1704. aasta suvel ka tõesti hakkama.

Sellele võidule eelnes Tartu vallutamine ja aastaid lahinguid ja rüüstamist nii Eesti- kui Liivimaal. Paljud külad, alevid ja linnad, nende hulgas Rakvere, Paide, Viljandi ja Põltsamaa, olid selleks ajaks ka juba maatasa põletatud, elanikud kas tapetud või vangidena Venemaale küüditatud. Kui 1703. aastal korraldati Ida- ja Lõuna-Eestisse järjekordne suurem rüüsteretk, andis tsaar Peeter I oma vägedele korralduse hävitada kõik, mis tee peale jääb. Sellele üleskutsele vastas siinne Vene vägede ülemjuhataja, ratsaväekindral Boriss Šeremetjev: “Mu isand, ei ole enam midagi hävitada!… Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on tühi, et kohad on veel ainult kaardil olemas. Kõik need aga, kes on läinud pakku soodesse ja rabadesse, hoiavad nüüd minu arvates kindlasti sinu poole.” Süstemaatiliseks rüüstamiseks olid Vene rüüstesalgad jagatud väiksemateks üksusteks – parteideks, millest arvatakse olevat tulnud eesti ajaloolises pärimuses nende kohta kasutatud nimetus pardiajajad.

Kuigi Šeremetjev, kes ise hoidunud argusest lahingutest eemale, olnud aga seda uljam vägivallatseja kaitsetu rahva kallal, arvas, et need, kes ime kombel ellu on jäänud, peaksid nüüd kindlasti Peetri poole hoidma, ei ole tema unistus kolmesaja aasta jooksul tegelikult täitunud. Rahvasuus liikuv pärimus meenutas Peetri-eelset aega ühemõtteliselt kui kuldset Rootsi aega ja ootas legendides Kaarlit (Karl XII) tagasi, sest Vene üksuste metsikud piinamised ja tapatalgud elasid rahva mälus veel kaua. Neist on hulgaliselt mälestusi talletatud ka kirjandusmuuseumi arhiivides.

Vaid kõrgvenestuse ajal panid ametivõimud ise keisritruuduse rõhutamiseks Tallinnasse üles Peetri kuju, mis kui okupatsiooni sümbol Eesti Vabariigi rajamise järel loomulikult maha võeti.

Alles nüüd, kui vahepealne nõukogude võim vahetas välja peaaegu kogu Narva elanikkonna, nii et seal kohalikku ajaloomälu eriti palju täheldada ei saa, astub ette kohaliku rahva valitud linnavolikogu esimees ja teatab, et püsti pannakse ausammas Peeter Esimesele. Verine Šeremetjev võib uhke olla – tema käskija on lunastuse leidnud!

 

Turismimagnet?

 

Narva linnavolikogu enamus pöördub Peeter I monumendi rahastamiseks Moskva poole ja loodab sellest turismimagnetit. Magnetiks võib see muidugi kujuneda, sest ühe rahva masohhism, s.t oma vallutajatele ja mõrtsukatele monumentide panemine, ei ole maailmas kindlasti igapäevane nähe. Jääb siis kurvalt küsida, miks ei tee Narva linn turisminduse arendamiseks veel pikemat sammu ega paiguta linna näiteks Stalini või Lenini või Ivan Julma kuju. Võidakse muidugi öelda, et Peeter ei olnud siiski nii veriste kätega kui eespool toodud. Kuid ka Lenin tegi lastele pai, Stalin armastas korraldada noorsoo võimlemispidusid ja Ivan Julmgi oli inimene, kahetsedes tagantjärele isegi oma poja tapmist.

Peetrist räägitakse tagantjärele ka kui tuntud visionäärist. Ta teinud väga palju Venemaa arendamiseks, ehitanud laevu ja lõiganud bojaaridel habemed maha. Jah, aga mis see meisse puutub! Nii kogu Eestile kui Narva linnale tegi ta väga palju halba! Kui aastasadade-tagused inimeste kannatused enam ei veena, siis olgu Narva volikogule meelde tuletatud, et linna vallutamine ja Venemaaga liitmine XVIII sajandi algul tõi kaasa ka järsu majandusliku languse. Teha “turismimagnet” linna õitsengu hävitajast on küll originaalne mõte, kuid vähemasti küsitav.

Selle asemel, et selgitada elanikele linna ajaloo tõusude-mõõnade tegelikke põhjusi, mängivad Narva poliitikud valijate tunnetel. Nõukogude ajalooõpikutes oli Peetrist tehtud positiivne kangelane ja vene rahvale ei läinud ka väga korda, milliseid kannatusi põhjustas tsaar vallutatud aladel. Sellisele Suur-Vene nostalgiale allutatakse praegu ka kahjuks kogu Narva poliitiline elu, püüdes sümbolite abil valijaid mõjutada. Ka piirilinna kooliõpilastele ei ole see objektiivne ja erapooletu õppetund, vaid annab neile eesti ajaloost selgelt tendentsliku pildi.

Kui Narva linna pannakse midagi, mis sobiks hästi Venemaale, kuid on Eestis vastuvõetamatu, siis teenib see vaid ühte eesmärki – eraldada Narva märgiline ruum muust Eestist, rebida see lahti siinsest ajaloolisest kontekstist.

 

Jõuline Vene propaganda

 

Sellel suvel on see juba teine tõsine konflikt, mis näitab Narva võimude soovi asetada ennast Eestist väljapoole. Juuli lõpul tähistati suurejooneliselt Punaarmee poolt Narva linna elanikest tühjendamise ja totaalse hävitamise 62. aastapäeva, nimetades seda muidugi vana hea nõukogude kombe kohaselt vabastamise aastapäevaks. Kogu selles sündmuste ahelas on Peeter I monumendi püstitamise kava lihtsalt järgmine märk revanšismi võidukäigust Narvas. Valitsus peab siin rangelt sekkuma: Moskva raha eest vallutaja monumendi paigutamine ühe Eesti linna südamesse – see ei ole naljaasi!

Et kujutada ette, millise efekti sellise monumendi püstitamine loob, ei pea väga palju otsima. Aastatel 1896 – 1900 püstitati tollase venestamise märgiks Toompea kõige nähtavamale kohale Aleksander Nevski õigeusu katedraal. Mõnes mõttes on see isegi tähenduslikult Peeter I kujust lahjem, sest Novgorodi vürst Aleksander üksnes püüdis siinsetele aladele tungida, sai aga 1242. aasta Peipsi Jäälahingus lüüa.

Kuid nn turismimagnetina töötab katedraal sada aastat hiljem hiilgavalt. Kõik, kes näiteks suvepäevadel Toompeale satuvad, on näinud kümnete kaupa ekskursioonigruppe Eesti Vabariigi riigikogu hoone ja vene kiriku vahel. Ei ole kahtlust, et rõhuv enamus turistidest seisab seljaga lossi poole ning pildistab ja filmib sibulkuplitega võõrvõimu sümbolit, pidades seda siinse kultuuri orgaaniliseks osaks.

Kas me tõesti nüüd, iseseisvas Eestis, tahame tänada Vene tsaari meie maa sajanditetaguse ühendamise eest Venemaa külge, püstitades talle austusest ja alandlikkusest monumendi tema rüüstatud linna?!