Uue koalitsiooni punased jooned ja perspektiivid

Kuigi kodakondsuse küsimus on punase joonena esile tõstetud, on tõenäoline, et see teema koalitsioonikõnelustele ei tule, kuna valija selleks mandaati ei andnud.

ÜLO MATTHEUS

Kakskümmend seitse aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti poliitikas endiselt üleval küsimused, mis puudutavad riigi vundamenti. Olulisemad neist on maksupoliitika põhimõtted (proportsionaalne või astmeline tulumaks), eestikeelse hariduse küsimus (100% eestikeelne haridus või osaliselt venekeelne) ja kodakondsuseta isikute küsimus (kodakondsus ka halli passi omanikele). Uute teemadena on esile kerkinud rändetemaatika ja kooseluseaduse rakendamine. Neile joontele põrkudes loksub poliitikategemine ühtedest valimistest järgmistesse ikka samade teemadega, selle asemel et keskenduda riiki edasiviivale arengule. Kui 2015. aasta valimistel oli tajutav ootus uute jõudude ja muutuste järele ning riigikokku pääsesid Vabaerakond ja EKRE, siis sedakorda jäi usaldus uute tulijate suhtes napiks. Samal ajal näitas suur toetus EKRE-le, et vähemasti teatud küsimustes (rahvuspoliitika, kooselutemaatika jm) ei ole osa valijaid nõus nn peavoolusuundadega kaasa minema.

Kes teeb koalitsiooni?

Kõige põnevam on mõistagi küsimus, kes moodustab uue koalitsiooni ja milles siis ikkagi osalised järele annavad ja milles ei anna. Selle kõige kõrval on kuhugi ära vajunud riigireformi teema ja mingitest otsustavatest arengumuudatustest palju ei räägita.

Reformierakond on alustanud koalitsioonikõnelusi Keskerakonnaga, kuid tagataskus on olemas ka teine variant Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega. Esimene neist, kaksikliit Keskerakonnaga annab riigikogus 60 ja teine, kolmikliit Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, 56 kohta. Reformierakonna vaatepunktist on taktikaliselt hea, kui võimalikke kombinatsioone koalitsiooni moodustamiseks on rohkem kui üks, sest see võimaldab kõnelustel oma partnereid survestada ja saavutada enda jaoks kasulikum leping. Mingi kolmanda variandi, kuhu oleks kaasatud EKRE, on Reformierakond välistanud. Teoreetiliselt on võimalik, et võimuliidu moodustab ka Keskerakond koos EKRE ja Isamaaga, blokeerides sellega Reformierakonna initsiatiivi, kuid vähemasti esimeses etapis ei tundu see tõenäoline.

Maksupoliitika kaevikud

Reformierakonna alustatud kõnelustel, nii nagu ajakirjandus on neid vahendanud, on esitatud juba üksjagu seisukohti, millest ei taganeta, kuid kõige põhimõttelisem vastaseis näib valitsevat maksupoliitika küsimuses, milles ei Keskerakond ega ka Reformierakond näi soovivat järele anda. Ometi ei ole Keskerakonna esimees Jüri Ratas oma intervjuudes otse öelnud, et see on just astmeline tulumaks, mida Keskerakond kaitseb, vaid et erakond tahab jätkata maksupoliitikat, mis toetab madalapalgalisi. Siin näib olevat teatud taganemis- ja kokkuleppimisruumi. Ja milleski ilmselt tuleb taganeda.

Veebruaris alanud tulude deklareerimine tõi esile nn maksušoki, millega selgus, et üle poole miljoni maksumaksja (52% tulusaajaist) oli jätnud osa tulust (kokku u 200 miljoni eurot) riigi kasutada, kuna tulumaksuvaba miinimumi arvestamine osutus liiga keeruliseks. 6%-l maksukohuslastest tuleb riigile üle kulutatud miinimum tagasi maksta.* Arvestades, et maksude deklareerimine langes kokku valimistega, on Reformierakonna valimisvõit ilmselgelt ka hinnang Keskerakonna maksupoliitikale.

Lähtudes Reformierakonnale antud mandaadist oleks mõistlik ükskord ja lõplikult maksupoliitikas kokku leppida ning Eesti majandust hüpitav kaevikusõda lõpetada. Ei saa ju igavesti tegeleda riigi vundamendiga, sest seda pidevalt muutes mõraneb ka pealisehitus. Praegu maksurahu tagavat kokkulepet siiski veel ei paista.

Eestikeelne haridus, kodakondsus ja ränne

Põhiseaduse järgi on Eesti riik eestikeelne ja on paradoksaalne, et enam kui veerand sajandi jooksul ei ole suudetud seda põhiseaduse alusväärtust täide viia. Ka selles küsimuses, kuna see kerkis teravalt esile vahetult enne valimisi seoses Kohtla-Järve uue riigigümnaasiumiga, andis valija selge mandaadi Reformierakonnale, kes on oma programmis deklareerinud, et nii lasteaias kui ka koolis olgu haridus täielikult eestikeelne. Seegi on teema, milles võiks nüüd ja lõplikult kokku leppida. Keskerakonnale tähendab see ilmselt osa venekeelse valijaskonna kaotust, kuid see oleks riigimehelik kaotus – poliitilise kasu lõikamine vene- ja eestikeelse elanikkonna erimeelsustelt, neid ka oma lahknevate sõnumitega võimendades on poliitiliselt küüniline ja lühinägelik.

Kuigi kodakondsuse küsimus on punase joonena esile tõstetud, on tõenäoline, et see teema koalitsioonikõnelustele ei tule, kuna valija selleks mandaati ei andnud. Reformierakond on lubanud oma valimisprogrammis hoida Eesti kodakondsuspoliitikat konservatiivsena ja seadnud kodakondsuse saamise eelduseks eesti keele oskuse. Mingist uuest mandaadist võiks kõnelda juhul, kui valimised oleks ülekaalukalt võitnud Keskerakond. Kodakondsuse osas soovib Keskerakond anda enne 1991. aastat Eestis elanutele kodakondsus lihtsustatud korras. Ka lapsed, kes on sündinud Eestis ja kellel vähemalt üks vanematest on Eesti püsielanik, peavad saama Keskerakonna arvates Eesti kodakondsuse.

Rände kohta on Reformierakonna programmis kirjas, et töörände puhul peab arvestama meie tööturu vajaduste ja nõudmistega ning majanduses toetama tootlikkuse kasvu. Sellest võib välja lugeda, et see on rände küsimuses suhteliselt avatud poliitika. Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide programm kõneleb sisserände seaduslikkuse tagamisest, Isamaa on deklareerinud selles küsimuses oma konservatiivsust.

Miks Eesti 200 välja jäi?

Siin on sobilik kõnelda Eesti 200st, kes tõi hariduse- ja keeleteema oma plakatikampaaniaga teravalt esile. Võib nõustuda nendega, kelle arvates sai plakatikampaania ja sellega kaasnenud sõnumi ebaselgus erakonnale saatuslikuks. Kuigi ka Eesti 200 ja tema peamine kõneisik Kristina Kallas kõnelesid sellest, et Eesti peab minema üle ühtsele eestikeelsele haridusele, et kõigil Eesti haridussüsteemis õppinuil oleksid edasises elus võrdsed võimalused, asetus rõhk venekeelse elanikkonna probleemidele ja kannatustele. See peletas eemale eesti valijaid, kuid ka vene valija näis olevat hämmingus – kas see plakatikampaania pole mitte nende vastu suunatud apartheid?! Nii andis kampaania, mis turunduslikus mõttes tõmbas tähelepanu ja oli efektne, relvad kätte Eesti 200 konkurentidele, kes ei jätnud võimalust kasutamata, et oma propagandaveskid Eesti 200 vastu tööle panna. Tulemuseks oli valija toetuse langemine allapoole vajalikku künnist.

Uuendusmeelsuse võimalikkusest

Eesti valimissüsteem on üles ehitatud selliselt, et see tagab konkurentsieelised parlamendis esindatud erakondadele ja piirab uute tulijate võimalusi. Uuenduslikest ideedest olulisemat rolli etendavad juba viidatud punased jooned ja valijatele antud rahalised lubadused (pensionitõus, haridustöötajate jt palgatõus, tasuta lasteaed jms). Kuna punaseid jooni ei ületata ja rahalised lubadused tuleb täita, siis innovatsioon on valijate toetuse aspektist vähetähtis ja sellega tegeletakse nii palju, kui palju selleks muudest lubadustest ressurssi üle jääb.

Selles mõttes on Eesti 200 parlamendist väljajäämine ka teatud kaotus Eesti arengule. Vabaerakond seda rolli enam täita ei suuda ja EKRE on selgelt valinud vaid ühe kindla niši, kus käsitletakse kõiki teemasid rõhutatult rahvusluse kontekstis.

Poolkampsuniga külma kätte

Nii EKRE kui ka Vabaerakond said eelmises riigikogus pea võrdse arvu kohti. Tagantjärele targana võib öelda, et EKRE tugevuseks kujunesid selge (rahvuslusele ja konservatiivsetele peresuhetele tuginev) maailmavaade ja oskus oma sõnumit edastada, kus oluline roll on tänavakampaaniatel (miitingud, tõrvikurongkäigud). Vabaerakond paraku ei suutnud kujundada ei üheselt mõistetavat maailmavaadet ega ka sõnumit, mis oleks valijale kohale jõudnud. Tõsi, olid selgelt sõnastatud eesmärgid, nt poliitilise süsteemi reform (erakondade riiklike toetuste vähendamine, riigibürokraatia kärpimine jms), Eesti jaotamine kaheks piirkonnaks, et säilitada Euroopa Liidu toetused, kuid eesmärk ei asenda maailmavaadet. Vaba Isamaalise Kodaniku ehk nn kampsunite baasilt välja kasvanud poliitilisest liikumisest kujunes vägagi ebamäärane poolkampsunite erakond, mis on poolest saadik konservatiivne ja poolest saadik veel midagi (s.t vabakonservatiivne). Pettumus Vabaerakonnas võis olla üheks põhjuseks, miks valija ei usaldanud sedakorda ühtegi uustulnukat, vähemasti mitte sel määral, et valimiskünnis ületada.

Kas valija võiks mõista hipstereid?

Eraldi peaks rääkima rohelisest maailmavaatest ja öko-digiriigi ideest. Nagu valimised näitasid, Eesti king siit ei pigista. Rohelised pole alates 2011. aastast enam parlamenti pääsenud ja ka Elurikkuse Erakond uue tulijana ei suutnud valijat võluda. Ökoriigi eestvedaja Roy Strider inkorporeeris oma idee küll sotsiaaldemokraatide programmi (vana erakond ja kindel jalgealune), kuid sai toetuseks vaid 222 häält.

Siit võib teha kaks järeldust: keskkonnateemad Eesti valijat väga ei köida, meil on veel piisavalt nii õhku, metsa kui ka puhast põllumaad. Niikaua, kuni pole vaja gaasimaske, tõenäoliselt palju ei muutu ja ökoriigi idee mõjub keskmisele valijale nagu hipsterite subkultuur, kus eelistatakse selliseid „veidraid“ asju nagu vanu puitmaju, käsitööd, taimetoitu, vanamoodsaid jalgrattaid jms. Teiseks on keskkonna kaitsmist esindavad jõud liiga killustunud ega suuda oma­vahel milleski kokku leppida, selle asemel et minna valimistele ühtse jõuna. Rivaalitsemine nii kitsas nišis on viljatu ja poliitilises mõttes ebaökoloogiline, sest ükski idee ei hakka kunagi vilja kandma või parimal juhul võetakse teiste erakondade poolt üle. Sellega iseenda lohutamine on tegelikult enese­petmine.

Raha lennukilt?

Reformierakonna programm lubab õpetajate palgatõusu 2000 euroni, suurendada pensione 200 euro võrra, kaotada lasteaia kohatasu, kehtestada 500 euro suurune tulumaksuvaba miinimum kõigile, ehitada põhimaanteed neljarajaliseks, suurendada teaduse rahastust 1%-ni SKTst jne. Siia lisanduvad teiste erakondade lubadused, mis sisaldavad samuti palga- ja pensionitõusu, maksusoodustusi ja investeeringuid taristusse, sekka ka kaitsekulutuste ja teaduse rahastamise suurendamist. Kas sõlmitav koalitsioonileping ongi vaid kimp kalleid lubadusi, mis tuleb täita või jätkub raha ka kaugemateks eesmärkideks? See on küsimus. ETV „Esimeses stuudios“ (5. III) avaldas peaministrikandidaat Kaja Kallas küll soovi, et uus valitsus pühenduks ka Eesti tulevikule, kuid see ei kõlanud väga veenvalt. Näib nii, et tulevik on meie kinni jooksnud poliitsüsteemi pantvang, kus uuenduslikkus on teisejärguline.

* Ligi pool miljonit inimest on oma tulud deklareerinud. – Postimees/BNS 25.II.