UUE FILOSOOFIASARJA AVATEOSED

 

Umberto Eco, “Lector in fabula” Tuntud Bologna kommunikatsiooniteoreetiku ja kirjaniku tekstisemiootika käsitlus, mis ilmus esmakordselt 1979. aastal ja kus keskendutakse lugeja rollile narratiivide (re)konstrueerimisel ehk interpretatsiooni problemaatikale. Raamatus on ka autori tagasivaateline eessõna.

 

 Michel Certeau, “Igapäevased praktikad I. Tegemiskunstid”

Erinevate valdkondade (keeleteadusest bioloogiani) meetodeid rakendades avab Certeau uudse vaate igapäevaelule, igikestvale taibukusele, tänu millele saadakse hakkama ja säilitatakse inimlikkus võimude peale surutud ruumikorralduse ja reeglite lahtristikus. Ta toob nähtavale lihtinimeste leidliku aktiivsuse seal, kus valitsevad võimud, kaasa arvatud moodne teadus ja majandus, eelistavad näha vaid passiivset objekti. Kuna suur osa eestlaste ajaloolisest mälust kõneleb sellest, kuidas võõrvõimude alluvuses ellu jääda, pakub Certeau’ raamat meile vägagi olulist mõtlemisainet. 

 

Michel Foucault, “Teadmiste arheoloogia”

Autor seletab oma teadusajaloolist meetodit, mida ta ise nimetab arheoloogiliseks meetodiks. Pole olemas üht terviklikku ajalugu. Ajalugu koosneb diskursustest, mis on määratud reeglitega, millest kõnelejad ise ei pruugi teadlikud olla. Teos, mida on sageli süüdistatud vasturääkivustes, on Foucault kirglik sõnavõtt historismi vastu.

 

Ulrich Beck, “Riskiühiskond. Teel uue  modernsuse  poole”

Kui kõikidel varasematel ajastutel ohustasid inimkonda ennekõike looduse riskid, siis nüüd toodavad riski inimesed ise. Loodus on ühiskonnastatud, tsiviliseeritud, allutatud tootmise ja tarbimise ringmängule. “Riskiühiskond” räägib ka sellest, kuidas on muutunud poliitika ja majanduse vahekord, töö- ja peresuhted, teaduse enesemääratlus ning soorollid. Paraku mõtleme ikka veel vana modernsuse kategooriates: me usume, et täistööhõive on võimalik; et riigipoliitika suudab juhtida majandust; et teadlastele kuulub teadmiste monopol ning et tehniline progress tähendab ka sotsiaalset progressi, olgugi et nüüdseks on kõik need tõed vankuma hakanud.

 

Teun A. van Dijk, “Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus”

Teun A. van Dijk, kriitilise diskursuseanalüüsi alusepanijaid, visandab selles raamatus novaatorliku teoreetilise raamistiku multidistsiplinaarse ideoloogiateooria loo­mi­seks. Autor eristab oma lähenemise varasematest ideoloogiakäsitlustest, mis on pigem filosoofilised kui süstemaatilised, analüütilised ja teoreetilised. Erinevalt traditsioonilisest marksistlikust ning ka argikäsitusest defineerib van Dijk ideoloogia üldises, mittehalvustavas tähenduses ning paigutab selle tunnetuse, ühiskonna ja diskursuse suhetesse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht