Uudisele uutmoodi tasakaal

Kaarel Tarand

  Kui ikka ausalt, see tähendab kultuuriministri pilguga Eesti ajakirjandust vaadata, siis saab selgeks, et tegelikult on kõik üks ja seesama. Pole mingit vahet Akadeemial ja Cosmopolitanil või Sirbil ja Kesknädalal. Ajakirjanikud ajavad meediakanalites peaasjalikult oma isiklikke asju, mitte ei hoolitse avalikkuse õiguse eest saada igakülgset objektiivset informatsiooni (pean lisama, et eelöeldu on iroonia, sest muidu saan ma ministrilt pika vastulause selgitusega, et ta pole kunagi midagi sellist väitnud).

Tekib küsimus, mis magnet või kärbsepaber see ajakirjandus on, et just sinna nagu nõiaväel kogunevad rumalad, omakasupüüdlikud ja südametunnistuseta inimesed. Ja miks enamus, ühiskonna kõik ülejäänud ja kvaliteedilt teistsugused liikmed kehtiva olukorra vastu midagi ette ei suuda võtta, sealhulgas ka need kõige vägevamad, suure mõju ja kõrge positsiooniga inimesed?

Nagu raadiojuht Sulev Valner Postimehes õigesti osutas, pole ühelgi ajakirjanikul midagi asjatundliku kriitika vastu. Aga niisama lahmimine ei mahu kriitika mõiste sisse. Kui näiteks kõlab väide, et “meedia tegi Ilvesest presidendi”, siis milline meedia? Kas näiteks ka ETV sporditoimetus ja Lembitu Kuuse? Või Ants Tamme ja Videvik? Kui pidada silmas vaid kõige suuremaid lehti ja kanaleid, siis tuleks ju arvestada, et needki jõuavad kokku vähem kui pooleni Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Lehetoimetustes tegelevad ühiskonna asjadega ainult üksikud ajakirjanikud ja oleks ebaõiglane teatrikriitikut uudistetoimetuse juhiga presidendikampaanias samale pulgale seada.

Nii tõmbubki ring koomale. Ajalehtedes moodustavad kuritegeliku otsustuskolmnurga peatoimetaja ning uudiste- ja arvamusosakonna juhatajad. Mõni üksik staažikam reporter või kolumnist suudab ehk kolmnurgas (nimetagem seda selguse mõttes troikaks) tehtud otsuseid kallutada. Aga mitte palju. Teles-raadios on mõjuvõimsaimad otsustajad samuti uudistepealikud. Laias laastus saame arvestada 15 – 20 inimesega kogu meediaruumi peale, sest vähemasti minu teada sisustus-, auto- ja terviseajakirjad presidendikampaanias aktiivselt ei osalenud. Öelgem siis, et maksimaalselt seitse troikat.

Selles vandenõu konstrueerimise etapis lähevad kriitikutel asjad sassi. Kui paarkümmend inimest on võimelised organiseeritult kogu ühiskonna ajusid pesema, siis peaksid nad olema ühtaegu supermõtlejad ja -organisaatorid. Ent samade kriitikute väitestikus kõlab sageli ka veendumus, et tegu on üsna nüride ja seetõttu hõlpsalt manipuleeritavate tüüpidega. Ühesõnaga, käpiknukkudega, kellesse võib oma kämbla toppida igaüks, kel vähegi viitsimist. Toppijad on aga poliitilise ja ärieliidi tegelased. Kui nii, siis ei teinud ju meedia presidenti, vaid poliitiline eliit ise, mis aga ongi tema põhiseaduslik kohustus ning meedial pole kogu asjaga üldse mingit pistmist.

Olgu need troikad siis head või halvad, igal juhul tuleks praegusest seisust, kus mõned meedia pihta huupi tulistavad, samas kasutamata igale kodanikule kuuluvat õigust ajakirjanduse eneseregulatsiooniorganitesse või ka kohtutesse kaebusi esitada, kuidagi välja ja edasi jõuda. Paarikümne ajakirjanduse juhtivtöötaja üheaegne väljavahetamine ei tule ilmselt kõne alla. Nende ümberkasvatamine teistsugusteks, kõigile meelsuse poolest sobivateks ka mitte. Ma ei tea, ehk aitaks hüperkriitiliste meediakriitikute taluvusvõimet kohendada mõnel koolitusel? Kuid vaevalt.

Õigupoolest ei käi ju jutt millestki enamast kui ainult poliitilistest päevauudistest. Kriitikutele tundub, et uudistes sisaldub hinnanguid, mida seal ei tohiks olla. Tundub, et ühed poliitikud saavad rohkem sõna kui teised. Siis lastakse stopperid käiku ja mõõdetakse, millise erakonna kõnemees sai rohkem eetriaega kui teine. Konks on aga selles, et kogu uudise hinnangulisus ongi näiline. Ajakirjanik toimetab lehte/eetrisse täiesti erapooletuks jäädes täpselt need hinnangud, mida uudises esinevad poliitikud jagavad. Lehtedes mõjub tsitaat vähem, teles rohkem. Poliitik vaatab uudist, näeb oma oponenti ega erista enam ajakirjaniku teksti oponendi omast. Meil on parlamendis alati olnud rohkem kui kaks erakonda. Kui kõik saavad ühes ja samas küsimuses sõna, tuleb pahatihti nii välja, et üks seisukoht jääb vähemusse. Kui viis erakonda on Iraagi missiooni poolt ja üks vastu ning uudises on kõik esindatud, siis võib sellele ühele tunduda, et tema arvamus on ebaproportsionaalselt vähe esindatud. Et tema seisukohale võeti viis vastulauset. Aga kuidas teisiti saaks? Et vähemuse seisukoht saaks alati 50% uudise mahust? Ei tule välja, igal juhul on keegi diskrimineeritud, kui kõik ei saa oma seisukohta teatavaks teha.

Paradoksaalselt ei tulene uudiste tasakaalustamatus mitte sellest, et poliitikud seal liiga vähe sõna saaksid, vaid hoopis sellest, et neile üldse uudistes sõna antakse. Aga seda nad ju ükskõik mis hinnaga ihkavad. Seega, tasakaalus uudis on poliitikuvaba. Oleks rohkem ruumi, leiaks sellele väitele kas või Barthes’ilt endalt kinnituse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht