Universitas ja Leedo praamid

Martin Ehala

Eelmises Sirbis arutles Jaak Kangilaski, kas Eesti kannab kaht ülikooli, ja pidas sellist mõtet ebatõsiseks, viidates ressursside piiratusele. Õnneks on ta järeldus ekslik, sest põhineb valedel eeldustel. Nimelt eeldab Kangilaski, et ressursse paralleelsete erialade (näiteks ajaloo) väljaarendamiseks saab leida põhiliselt kahel viisil ? kas suurendades riiklikku koolitustellimust vastavas valdkonnas või seda Tartu ja Tallinna ülikoolide vahel ringi jagades. Tõsi, riiklik koolitustellimus on küll kõige mugavam, kuid nagu näitab TPÜ kogemus, kaugeltki mitte vältimatu eeldus arenguks. TPÜ on viimase kümne aasta jooksul kasvanud umbes 200% ja lõviosa sellest kasvust ei ole tulnud mitte riikliku koolitustellimuse suurenemise arvelt, vaid  tasulise õppe vahenditest.

Fakt on see, et kõrgharidusturg ja teaduse rahastamine muutuvad üha rahvusvahelisemaks. See tähendab, et ei Eesti demograafiline olukord ega ka riiklike ressursside piiratus ei pruugi saada ülikoolide arengu piduriks, kui suudetakse leida rahastust väljastpoolt.

Võib ju küsida, et mis rahvusvahelist turgu on näiteks kõnealusel ajaloo erialal, kuid see ei olegi määrav. Turgu on piisavalt ja enamgi paljudel sotsiaal- ja humanitaaraladel, samuti inimesega seotud ?pehmetel? reaalaladel. Tark ja vastutustundlik ülikool suudab neis valdkonnis teenitud kasumi arvelt arendada ka väikesi, kuid ülikooli ja rahvuskultuuri terviklikkuse seisukohalt olulisi erialasid.

Selline nägemus läheb muidugi vastuollu Kangilaski  seisukohaga, et sotsiaal- ja humanitaaralade ületootmise vältimiseks tuleks hariduspoliitikas rakendada plaanimajandust. Me kõik teame, et vaja on  rohkem tehnika- ja insenerioskustega inimesi ? nende tööl põhineb ju tehnoloogia areng. Kuid arvestagem sellega, et mida enam areneb tehnoloogia, seda rohkem tootvat tööd teevad ära masinad, mis ühtlasi tähendab ka seda, et üha rohkem inimesi hakkab leiba teenima järjest kasvavas humanitaar- ja sotsiaalsfääris. Selles valdkonnas on olulised üldistus- ja argumenteerimisvõime, organiseerimis- ja kommunikatsioonioskused, õppimis- ja kohanemisvõime. Just neid oskusi arendavad sotsiaal- ja humanitaaralad ja seetõttu nad nii populaarsed ongi. Tulevikus muutub see suundumus veelgi ilmsemaks.

Võib ju väita, et haridusekspordi eeldusena on vaja tõeliselt kõrgel tasemel ülikooli, seda suudame aga saavutada vaid ressursse koondades. Elu on näidanud, et ressursside ja taseme vahel pole tingimata lineaarset seost. Jaak Kangilaski mainib, et kolmes teadusvaldkonnas ? pedagoogikas, demograafias ja majandusgeograafias ? on TPÜ tase rahvusvaheliste hindajate arvates kõrgem kui Tartu ülikoolis. Tahaksin lisada, et ka keeleteaduses on rahvusvahelise teadusevalvatsiooni tulemused TPÜs paremad kui Tartu ülikoolis (vt http://www.ekak.archimedes.ee/eval/).

Kui me võrdleme keeleteaduse finantseerimist Eesti Teadusfondist ja sihtfinantseerimise allikatest, siis 2004. aastal oli see Tartus ligi kümme korda suurem kui TPÜs (4,55 miljonit 0,48 miljoni vastu). Muidugi, keeleteadlasi on Tartu ülikoolis rohkem, mistõttu võrdlus pole päris aus. Objektiivsema pildi saame, kui võrdleme grantide keskmist suurust: Tartu keeleteadlasel on see 267 000 krooni TPÜ keeleteadlasel 120 000. Seega, TPÜs on suudetud keeleteaduses kaks korda väiksema rahastuse juures saavutada vähemalt samaväärne teaduslik tase kui Tartus. Selle taustal on raske tõsiselt suhtuda kurtmisse, et TÜs töötab enamik filosoofiateaduskonna osakondi eelarve puudujäägi tingimustes ja sinna oleks vaja ressursse juurde koondada.

Igasugune areng algab mõtlemisest. Kangilaski väidab, et ?pahatihti oleme harjunud võtma enesestmõistetavana seda, mida oleks õigem pidada imeks. Üks selline imetaoline saavutus on miljonilise rahva loodud teaduskeel(ed) ja omakeelne kõiki õppetasemeid pakkuv Universitas. Me oleme maailma üks väiksemaid rahvaid, kes sellega on hakkama saanud (?Kas eesti kannab kahte ülikooli??, Sirp 10. IX 2004, lk 3).

Ime on midagi, mida asjade normaalse arengu korral poleks pidanud juhtuma. Väites, et Universitas või iseseisvus on ime, sisendame me endale, et tegelikult me ei ole seda ära teeninud, see on rohkem, kui meie võimed lubavad. Sellisesse hoiakusse on läbikukkumine juba ette sisse programmeeritud.

Niimoodi uskudes ei ole muidugi võimalik, et ka Tallinnasse tekib ülikool, hea kui me seda ühtegi suudame hoida. Ja kui me siis oleme keskendunud oma ainsa Universitas?e hoidmisele ja kui seal tase ei parane, nagu me lootsime, siis tuletab keegi meile kindlasti meelde, et juba see, et meil on oma Universitas, on ime, mis taset me veel nõuame.

Tartu ülikoolil on vaja kõrvale Tallinna ülikooli, et me ei satuks kunagi Universitas?ega samamoodi hätta, nagu praegu oleme Leedo praamidega. Ma olen kindel, et Tallinna ülikool suudab oma arenguks leida ressursse ka ilma Tartu käest tükki kiskumata. Kui haridus- ja teadusministris oleks vähegi (riigi)meest, siis võtaks ta Universitas?e patrioodina väljakutse vastu ja saadaks TLÜ dokumendid kinnitamiseks riigikokku, selle asemel et otsida ettekäändeid, miks Tallinnas ülikooli olla ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht