Umberto Eco in fabula

Linnar Priim?

 

 

Tõlkinud Ülar Ploom. TÜ kirjastus, 2005, 246 lk.

 

Juba paarkümmend aastat varasema raamatu “Avatud teos” (“Opera aperta”, 1962) teise trüki eessõnas (1967) tunnistab Umberto Eco, et tema võimalikkusekäsitus pärineb muusikast, Luciano Berio katsetest.1  

Meenutagem, et Luciano Beriolt ilmus 1958. aastal “Hommage à Joyce, I sekvents” ning Eco tegeles sestpeale just James Joyce’i loominguga, nii et “Avatud teose” esitrükk sisaldas ka vastavat uurimust. Sõjajärgses heliloomingus, nagu John Cage’i “Muutuste muusika” (1951), Earle Browni “Neli süsteemi” (1954) või Karlheinz Stockhauseni “Zeitmaße” (1956), rakendati ka juba aleatoorikat, mille analoogi kirjanduses Eco võimalikkusekäsitus õieti esindabki.

Muusikamudelite ülekand teistele vaimukultuuri aladele 1960. aastate algul käis kaasas strukturalismi tekkega või õigemini taastekkega keeleüleste kultuurinähtuste, nagu müüt, uurimisel. Claude Lévi-Straussi “Toores ja küps” (1964) ülendas muusika koguni etnoloogilise uurimuse metoodikaks. Heuristilised lootused, mis sellega kaasas käisid2, pole end kummatigi õigustanud. Sedasama tuleb tunnistada Eco tegevuse puhul: tema “Lector in fabula” ei avarda ettekujutust ei kirjanduse ega ühegi teise kunstiliigi olemusest.

Kunstiteadlane näiteks võpatab, kui loeb, et “stalinistlik realist… peab reaalsust esitama fotograafiliselt” (lk 135). Meenutagem, et sotsialistliku realismi akmee aegsel NSV Liidu Kunstiakadeemia koosolekul (1953), mis järgnes NLKP XIX kongressile, kritiseeris akadeemia asepresident skulptor Matvei Genrihhovitš Manizer ettekandes “Kompositsiooni (loome) alustest” nõukogude kunstnikke just “fotografismi”, s.t juhusliku detailsuse ning ülemäärase reportaažlikkuse eest.3 Aga Eco möönab ka kohe: “Need on esteetika küsimused. Meid huvitavad palju tagasihoidlikumad asjad – semantilised küsimused” (lk 135). Just nagu esteetika saaks aset leida väljaspool semantikat! Teaduse tunnuseks on, et temast kasvab rakenduslik kasu. “Kunst kunsti pärast” on võimalik (ning Kanti esteetika seisukohalt isegi olemuslik), aga “teadus teaduse pärast” ei ole. Teaduse eesmärgiks pole luua mitte ainult uut, vaid ka kasulikku teadmist.

Ülo Matjus on valmis selle nimel filosoofiagi teadusväliseks tunnistama, kuivõrd filosoofiast ei tõusvat mitte mingit käegakatsutavat tulu.4 Ent niipea kui otsustada, et Eco mõttetöö siiski kuulub filosoofia valda, tuleb teda kohe hakata mõõtma tolle valdkonna mõõdupuuga. Ja sel juhul tuleb tunnistada, et ta jääb mõttekääbuseks “Leibnizi ja teiste sama kaliibriga mõtlejate” kõrval (vrd lk 131). Tal ei ole oma töö keskses, 8. peatükis mitte ühtegi uut mõtet!

Eco jutt liigub mingis ad hoc paradigmas, just nagu puuduks tal igasugune filosoofiline kultuur. Raamat on täis keelekenitlusi, mille taga pole hädavajalikke sisueristusi (“faabula seisundite ennustamise tingimuste alused”, lk 135). Osa neist gongorismidest tuleb kindlasti kanda tõlkija püüde arvele vahendada originaali terminoloogilise pedantsusega seal, kus originaal lokkab esseistlikus improvisatoorsuses). Juba originaali toimetaja pidanuks Eco verbaalsest vohast Occami habemenoaga üle käima – ja tõlge annab tollele verbaalorgiale veel hoogu. Ma toon siin vaid ühe kõneka näite. Nimelt selgub, et real juhtudel ei olegi tähtis, mida Eco tegelikult kirjutab. Lause: “… Näiteks arvab Punamütsike, et indiviidsus voodis on tema vanaema…” (lk 137). Aga mitte miski ei muutu, kui kogemata lugeda: “Näiteks arvab Punamütsike, et invaliidsus voo­dis on tema vanaema” – ei, tekst läheb veelgi sisukamaks! Aga milleks siis üldse Eco tekst?

Raamatu mahukaima, põhiosa moodustab 8. peatükk “Maailmade struktuurid”, milles autor ka tunnistab, et “kultuuriliste eksistentside piires sooritatud ekstensionaalsete operatsioonide veider loomus ongi just see, mida me üritame käesolevas raamatus selgeks rääkida” (lk 134). See üritus tal ei õnnestu, sest ta ei oska või ei taha kasutada mitte ühtki säärase problemaatika tarvis leiduvat mõisteaparaati ja tegeleb omaenda paradigma konstrueerimisega, selle asemel et konstrueerida lahendus oma püstitatud “veidrale” küsimusele, mis huvitab meid niisama palju kui teda. Ei aita seejuures, et ta peab “ontologiseerivaid tendentse murettekitavaks” (vrd lk 136) – juhul kui oleks tõesti tarvis ontologiseerida, siis tuleks teadlasel asuda ontologiseerima, mitte muretsema.

Praegu koosneb Eco jutt maailmade struktuuride teemal peamiselt postulaatidest. Mõttekäigud ei ulatu kõrgemale ega kaugemale spekulatsioonidest autori enese seatud eeldustel. Tema jutul puudub “küllaldane alus”, “mille jõul me näeme, et mitte ükski fakt ei saa osutuda õigeks või tegelikuks, mitte ükski lausung tõeseks, ilma et leiduks piisav põhjus, miks temaga on nõnda, aga mitte teisiti” (Gottfried Wilhelm Leibniz, “Monadoloogia” § 325). Kõik liigub lõdvalt, sõltub suvast. Esineb lohakusvigu: rääkides “ligipääsetavusest” (miks mitte “ligipääsust”?), et “Mj on ligipääsetav Mi-le [s.t Mi pääseb Mj”?] ja omaduste vaheliste relatsioonidega manipuleerimise teel genereerida Mj struktuur” (lk 153), ei tee ta väljagi, et siin käib jutt Mi siserelatsioonidest, samal ajal kui järgmises lauses kõneks tulevad relatsioonid puutuvad Mi ja Mj vahekorrasse, olles niisiis hoopis välisrelatsioonid. Või kui ta sealsamas eritleb relatsioonide muutumist indiviidide hulga (kvantiteedi) ning omaduste muutumise (kvaliteedi) alusel, eirates varem öeldut, et “indiviidsused taanduvad omaduste kombinatsioonidele” (lk 138), mistõttu nende arvu määravadki kvaliteedid ning ainsad Mi ja Mj relatsioonide muutumise tingimused on kombinatoorsed või õigupoolest “sünteetilised”. Säärasest teoreetilisest ummikust välja tulemaks peab U. Eco lisaks sisse tooma mingi “aksidentsiaalse määra” (lk 155), mida ta loomulikult ei saagi määratleda.

Filosoof, kellele Eco oma 8. peatüki mõttekäikudes kõige sagedamini viitab, on Jaakko Hintikka, 1960.-70. aastate moeautor, kes kuulub “teise kaliibrisse” kui G. W. Leibniz, sest räägib vähem fundamentaalseist, aeguvaist asjust. Filosoofia ajalugu õppinud inimesele on veider ka XIX sajandi inglise pastori Edwin A. Abboti ilukirjandusliku fantaasia “Flatland” eelistus (lk 155) Georg Wilhelm Friedrich Hegeli “Filosoofiliste teaduste entsüklopeediale” (1827), mille teise trüki eessõna kordab teadusfilosoofia nurgakiviks saanud tõdemust: “Nii nagu tõsiasjast (das Wahre) on õigesti öeldud, et see on index sui et falsi, aga vale asja pinnalt tõest ei mõisteta, nõnda on mõiste niihästi iseenese kui ka mõistetu konstruktsiooni (Gestalt) käsitlus, see aga ei mõista oma sisetõe pinnalt toda.”6 Pole siis ime, et Eco “maailmamaatriksid” muutuvad – nagu ta ise tunnistab (lk 156) – “sõnamängudeks”, pealegi triviaalseteks.

Intensionaalsete maailmade problemaatika kunstis ning esteetikas ei ole sugugi kõrvaline. Kujutava kunsti semiootikas on siin ammugi jõutud arusaamadele, mille suunas soovinuks liikuda ka Eco: et kunstikogemusega inimene satub kujutava kunsti teosega kontakteerudes psühholoogilisse piirsituatsiooni, kus ta esineb korraga nii reaalse kui ka fiktiivse vaatajana. Enda kui reaalse vaataja sisemist pildiloomevõimet ekstensionaalses ruumis rakendab inimene ka fiktiivseks vaatajaks muutudes intensionaalses ruumis, teisendades visuaalsete stiimulite mõjul oma keha siseskeemi. Kunstiline kujutis pole semiootilises mõttes seega mitte märk (üksikmärk ega üksikmärkide kogum), vaid terviklik mudel, mis mitte ei “tähenda” midagi, vaid “produtseerib oma sisu”.

Seejuures tuleks eraldi vaatluse alla võtta Juri Mihhailovitš Lotmani kultuurisemiootikas keskne “kollektiivse mälu” fenomen – tegelikult crux ista interpretum, mille ümber keerleb jutt Eco raamatus (“tühjade maailmade hulkade… ja “individuaalsete” sisustatud maailmade vaheline erinevus”, lk 133), ilma et autor tegelikule probleemile pihta saaks. Sisutihedas eessõnas “Lugeja olemine kultuuris” rõhutab Peeter Torop, et U. Eco raamat teeb oma vaimset tööd juba paljudes erinevates keeltes (vrd lk 8). Ei saa salata “Lector in fabula” autori maailmamõju. Aga valeks ei saa lugeda ka G. W. Fr. Hegeli sõnu “Sissejuhatusest filosoofia ajalukku” (1823 – 1828; A III): “Näiteks tunneme hulka stoitsismiõpetajaid, kes omal ajal tugevat mõju avaldasid ja ka üksikasju välja töötasid. Sellest detailist me abstraheerume ja jätame säärased mehed vahele. Kuivõrd nad said kuulsaks vaid õpetajatena, vaikib filosoofia ajalugu sellest.”7 Eks Ecoga ole nõndasama.

¹Umberto Èko: Otkrytoe proizvedenie. Forma i neopredeljonnost’ v sovremennoj poètike. Sankt-Peterburg (Akademicheskij proekt) 2004, s. 23. (Vn k.)

2 Ju. Lotman: Iskusstvoznanie i “tochnye metody” v sovremennyh zarubezhnyh issledovanijah (Vstupitel’naja stat’ja). = Ju. M. Lotman, V. M. Petrov (sost., red.): Semiotika i iskusstvometrija. Sovremennye zarubezhnye issledovanija. Moskva (Mir) 1972, s. 14. (Vn k.)

3 M. G. Manizer: Ob osnovah kompozicii (sochinenija). =  F. P. Reshetnikov (gl. red.): Voprosy izobrazitel’nogo iskusstva. Sbornik. Moskva (Izdatel’stvo “Sovetskij hudozhnik”) 1954, s. 15. (Vn k.)

4Ülo Matjus: Filosoofia võimus ja võimutus. Akadeemia 1997, nr 2, lk 337.

5Gottfried Wilhelm Leibniz (1646 – 1716): Monadologie (1714) französisch / deutsch nach André Robinet 1954 / Heinrich Köhler 1720. http://leibniz.de.ki/.

6 Georg Wilhelm Friedrich Hegel: Encyclopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse. Heidelberg (Verwaltung des Oßwald’schen Verlags (C. F. Winter)) 1830, S. XXXII.

7Georg Wilhelm Friedrich Hegel: Einleitung in die Geschichte der Philosophie. Hgg. v. Johannes Hoffmeister. Berlin (Akademie-Verlag) 1966, S. 137.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht