Ülbus kosmilisel skaalal

Uskudes, et eksistents piirdub meie tähendusväljaga ja pole muud reaalsust kui immanentne, on ehk loomulikum võtta ka vastutus oma maailma eest.

HENRIK SOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ma arvan, et mõeldamatuid asju pole olemas. Vaidlesin selle üle mõnda aega tagasi Sirbi veergudel filosoofiaprofessor Bruno Möldriga.1 Ta nimelt usub, et mõeldamatud asjad võivad küll olemas olla. Ta leiab tasakaalukalt, et meie mõistuse ülesehitus määrab ära, millest suudame mõelda, ja „arvata, et see hõlmabki kõike olevat, on tõepoolest ülbus kosmilisel skaalal“. Tahan siin avada vaatenurga, kust paistab loomulikuna ja isegi vajalikuna arvata, et tegelikult siiski mõeldamatuid asju pole.

Mõeldamatust soosiv mõtlemisviis on kahtlane ennekõike sellepoolest, et see teisendab osa maailmast meelevaldselt transtsendentseks: kusagil teisel pool inimpiire varitsevad arusaamatud tumedad jõud. Kõige hullem on see, et selle teispoolsuse üleinimlikkusest hoolimata ollakse siiski varmad seda inimlike eesmärkide teenistusse rakendama. Teispoolsete tähendustega manipuleerides saab kerge vaevaga legitimeerida dialektikaid, millega õigustada mis tahes vägivalda. See on tõhus ja äratab õudust: kuna väited toetatakse läbipaistmatule transtsendentsusele, pole neid võimalik kummutada. Nii et asi pole mitte selles, et kui jumalat – seda transtsendentse metafüüsika apoteoosi – pole, siis on kõik lubatud. Probleem on vastupidine: just nimelt siis, kui jumal on olemas, on kõik lubatud.

Ma selgitan, kuidas kahest vastanduvast keelefilosoofilisest alushoiakust – representatsionismist ja pragmatismist – tulenevad vastanduvad vaated eksistentsile: representatsionisti meelest võib küll mõeldamatut olla, pragmatisti arvates aga mitte.

Eksistents ja representatsionism

Representatsionist usub, et tõesed laused esitavad keelest ja mõtlemisest sõltumatut maailma nii, nagu see metafüüsilises mõttes päriselt on. Seda sorti semantikaga kaasneb ka vastav vaade eksistentsile: leidub meist ja meie väljendusvahenditest sõltumatu objektiivne reaalsus. Näiteks kui lause „elektroni laeng on –1“ on representatsionistlikus mõttes tõene, siis sellega kaasneb samas mõttes ka elektronide olemasolu: need esinevad metafüüsiliselt objektiivses maailmas inimestest sõltumata.

Representatsionistliku mõtteviisi järgi on maailm otsustavalt lõhenenud: ühel pool on metafüüsiline tegelikkus, teisel pool inimlik keel ja mõtlemine. Loomulikult ei pruugi need kaks omavahel klappida. Seetõttu on representatsionistliku keelefilosoofia paratamatu kaasnähe võimalik äärmuslik skeptitsism: võib juhtuda, et parim teooria esitab maailma tegelikku ülesehitust ikkagi täiesti vääralt.

Lisaks usub representatsionist, et õige seletuslik suund on metafüüsikalt semantikale: olemasolevad asjad määravad ära, millised väited ja mõtted on tõesed. Representatsionistlik arusaam inimolemisest on niisiis selline, et kõigepealt leiame end kõiksugu asjade keskele heidetuna ja siis loodame, et keele ja maailma vahelisest kuristikust hoolimata suudavad sõnad ikkagi hea õnne korral maailma tabada. Sellistes tingimustes võib vabalt leiduda midagi, mis on mõeldamatu.

Eksistents ja pragmatism

Pragmatismist lähtuva mõtteviisi häälestus maailma suhtes ei ole mitte metafüüsiline, vaid semantiline: esmalt tuleb vaadata, milliste kirjelduste abil keelekogukonnad maailmas asjatavad ja miks. Näiteks väidete abil „mu ees laual on kohvitass“ või „elektroni laeng on –1“. Nende väidete tõesus tähendab seda, et need on omaks võetud ja nende alusel tegutsetakse. Sellest järeldub, et lauad ja kohvitassid ja elektronid on olemas. Seda öelda tähendab kinnitada või meenutada, milliste eeldustega maailmas tegutsetakse. Sellega aga ei taheta väita, et seeläbi oleks pihta saadud metafüüsiliselt objektiivsele reaalsusele.

Niisiis pragmatisti arvates ei leia me end heidetuna esmalt mitte maailma asjade keskele, vaid kindlasse keelemängu; õigupoolest on see ainus viis, kuidas me iseend üldse mingil viisil leida võiksime. Maailm kui struktureeritud reaalsus ja arusaam iseendast kui maailma vaatlejast tuleb heal juhul alles pärast iseenda leidmist keelemängust.

On terve hulk väiteid, milles tegelikult ei saagi kahelda, sest see tooks kaasa ulatuslikuma tähenduslikkuse murenemise. Näiteks me ei saa niisama lihtsalt kahelda, kas meil on käed või mitte. See pole enam süütu skeptiline meelisklemine, vaid tekitab semantilise iivelduse: nii mõeldes pole me enam kindlad, mida need väited ja mõtted üldse tähendavad.

mic wernej/flickr

Keelemäng on tähenduslike seoste ansambel, mille kehtestatud eristuste alusel tegutseme. Seeläbi sünnib kindlal viisil korrastatud maailm. See on tähendushorisonti piiritlev diskursiiv-kontseptuaalne lõks. Eri kontekstis on inimeste teguviis hallatud erinevate selliste lõksudega. Näiteks maju ja sildu ehitame Newtoni mehaanika abil, üksteise käitumist seletame rahvapsühholoogilise vaimuteooria abil, universumi tervikut kujutleme võib-olla Suure Paugu teooria alusel, inimese kujunemist aga näiteks evolutsiooniteooria abil. Semantilised lõksud on raamistikud, mis määravad ära alusreeglid ja mõisteressursid, mille abil maailma tähenduslikult kirjeldada.

Need on lõksud kahes mõttes. Esiteks piiritlevad need kujutlusvõime. Semantilisest lõksust pole võimalik tähenduslikult väljapoole mõelda. Seda seepärast, et ainult olemasolevates semantilistes piirides saamegi kirjeldada, mis tahes praktilisi erinevusi mingi väite omaksvõtmine kaasa toob. Kui kujutlemegi n-ö teisi semantilisi lõkse, siis teeme seda olemasoleva lõksu varal. Ja teiseks need mitte ainult ei määratle tähenduslike väidete hulka, vaid kehtestavad ka tõe – semantilise lõksu alusväited ei saa olla väärad.

Vastupidiselt representatsionistile leiab pragmatist, et me ei saa tähenduslikult mõelda, et eksime kogu keelemängu ulatuses. Esiteks on terve hulk väiteid, milles me tegelikult ei kahtle, sest tegutseme nende alusel iga päev. Maailmas kogukonnana asjatades võtame paratamatult omaks mingi väidete komplekti, mille alusel teeme koostööd. Oleme valmis nende peale kihla vedama, kui midagi on kaalul. Aga teiseks ja tähtsamaltki on terve hulk väiteid, milles tegelikult ei saagi kahelda, sest see tooks kaasa ulatuslikuma tähenduslikkuse murenemise. Näiteks ma ei saa niisama lihtsalt kahelda, kas mul on käed või mitte. See pole enam süütu skeptiline meelisklemine, vaid tekitab semantilise iivelduse: nii mõeldes pole ma enam kindel, kas mu väited ja mõtted üldse midagi tähendavad. Nagu arutleb pragmatist Ludwig Wittgenstein: „[S]ee, et ma kasutan kõhklusteta sõna „käsi“ ja kõiki teisi sõnu, mis mu lauses esinevad, see, et ma jõuaksin koguni tühjuse servale, niipea kui ma tahaks proovidagi kahelda – näitab, et kahtlusetus kuulub keelemängu olemusse, et küsimus „kust ma tean …“ viib keelemängust välja või lõpetab selle.“2

Samuti tekitab semantilise iivelduse näiteks füüsikaparadigmas kahtlus, kas elektroni laeng on –1. Pole selge, mis mõttes nii kahelda saab, sest see toob kaasa laiema tähendusnihke. Loomulikult pole mitte kõik väited sellised ning paljude tõesuses saab tõepoolest tähenduslikult kahelda. Näiteks kahtlus, kas mu kohvitass on elutoas või köögis, ei too tavaliselt kaasa semantilist iiveldust. Aga see on kahtlemine lokaalses, praktilises kontekstis, toimivas ja omaksvõetud keelemängus. Ent pole võimalik, et semantiline lõks, mille alusel ma juba maailmas tegutsen, saaks olla tervenisti väär. Et meid sellisel viisil petab kuri deemon ja et tegelik tõde on kusagil väljaspool, on ainult representatsionismi korral võimalik. Pragmatismi immanentsuses on tõde alati vähemalt mingil määral kohal.3

Miks mõeldamatuid asju olemas pole?

Kuidas aga jõuame sellise dialektikaga järelduseni, et mõeldamatuid asju pole olemas? Üks versioon argumendist on järgmine.

Eksisteerivad ainult need asjad, mida on vaja semantilise lõksu tõeste väidete tõesuseks.

Semantilise lõksu väited pole mõeldamatud.

Järelikult mõeldamatuid asju pole olemas.

Representatsionistlikult meelestatud mõtleja lükkab muidugi 1. eelduse silmapilk tagasi. Ta nõustub vahest küll sellega, et eksisteerivad need asjad, mida on vaja tõeste väidete tõesuseks – aga miks peaksime arvama, et ainult need asjad eksisteerivad? Pragmatist seevastu arutleb nii. Tähenduslikud on ainult need väited, mille omaksvõtmine või tagasilükkamine tekitab praktikas mingi erinevuse. Neid erinevusi saab kirjeldada ainult semantilise lõksu raames. Nende erinevuste seletamiseks postuleeritakse nende entiteetide hulk, mis siis vastavad väited tõeseks teevad. Muid asju, mille olemasolu ei tekita praktikas mitte mingisuguseid erinevusi, pole mõtet postuleerida. Pole mõtet asjadel, mis ei aita maailmas millegi seletamisele kaasa.

Aga kas siis see, et neid pole mõtet postuleerida, tähendab seda, et neid pole olemas? Pragmatistile just seda see tähendabki ning see tuleneb semantika primaarsusest metafüüsika ees. Kõigepealt leiame ennast semantilisest lõksust, mis kehtestab võimalike tõeste väidete hulga. See paneb paika, mis asjad on olemas. Maailm koos asjadega tuleb alles pärast seda, kui on olemas tõesed väited. Rohkem asju pole, sest me ei käitu ega räägi muude asjade varal. Niisiis, eksistents on semantiline probleem: kõigepealt vaatame, millised väited saavad üldse olla tähenduslikud ja tõesed, seejärel saame näha, mis objektid saavad olla olemas.

Muidugi võib mõnikord juhtuda, et peame muutma oma arusaamisi selles osas, mis on olemas ja mis mitte. Pragmatistile tähendab see seda, et uute väidete ja seeläbi postuleeritud uute entiteetide alusel saab mõnda asja paremini seletada kui varem. See tähendab muutusi semantilise lõksu tõeste väidete osas. Pealegi ei pruugi me paljusid semantilise lõksu tõesusi üldse teadagi. Ent sellest ei järeldu, et mõeldamatu oleks olemas. See oleks teadmatusele tuginemise mõtlemisviga. Umbes samasugune, et kuna me võib-olla täpselt ei tea, kuidas püramiidid ehitati, siis järelikult pidid seda tegema tulnukad – ja veel enam: selles peab olema midagi mõeldamatut. Mõnikord lihtsalt ei tea, kuidas või miks miski juhtus. Inimlik kitsikus ei tähenda aga seda, et kusagil on metafüüsiline anum mõeldamatute asjadega, kust nad võib-olla aeg-ajalt tegelikkusse popsatavad.

Argumendi 2 eeldus on pragmatistile üsna iseenesestmõistetav, sest sellised mõisted nagu semantiline lõks, tähenduslikkus ja mõeldavus moodustavad kontseptuaalse põimiku. Igaühele neist pääseb ligi teiste kaudu. See põimitus toob kaasa selle, et kõik semantilise lõksu väited on mõeldavad. See aga ei tähenda, et need peavad olema parasjagu mõeldud, ega isegi seda, et neid kõiki kunagi mõeldakse. Võib juhtuda, et mingeid tuvastatavaid erinevusi lõksus ei tuvastata tegelikult mitte kunagi. See ei tee neid mõeldamatuteks.

Siinkohal on viimane aeg adresseerida minu kogemuses kõige levinumat vastumõtet sellele dialektikale. See tõukub intuitsioonist, et aga võib-olla kusagil kunagi … on või oli midagi sellist, millest me ei suuda mõelda … – pidades silmas võõraid maid ja kultuure, iidseid aegu või kauget tulevikku. Nii et isegi kui nõustuda, et eksisteerivad ainult need asjad, mida postuleeritakse semantilise lõksu raames, siis ikkagi tuleks 2. eeldus sõnastada pigem nii: meie semantilise lõksu väited pole mõeldamatud meile. Ja tekib mõte, et ehk leidub ka meile mõeldamatuid lõkse.

See idee valatakse vastuargumendi vormi täpsemalt nii. Kõigepealt tuuakse näiteks võrdlus, mida juba mõistame: võrdleme Aristotelese ja Einsteini füüsikat või lapsi ja täiskasvanuid või eri kultuure ajas ja ruumis. Seejärel kirjeldatakse, kuidas ühele on mingid asjad mõeldamatud, mis teisele seda pole. Ja nüüd – nagu selle on sõnastanud representatsionist Thomas Nagel raamatus „Vaade eikusagilt“ – vastuargumendi tuum: Saame kujutleda, et on olemas kõrgemaid olendeid, kellel on samasugune suhe meisse nagu meil üheksa-aastastesse ning kes suudavad aru saada maailma aspektidest, mis jäävad meie mõistmise alt välja.4

See on argument analoogia põhjal. Kujutleme suhet, kus ühele on teises midagi mõeldamatut, ent meile on mõlemad mõeldavad. Seejärel palutakse see suhe üle kanda sinna, kus üheks osapooleks meie ise ja teiseks „kõrgemad olendid“, keda me ei mõista.

Aga pragmatisti puhul ei anna see analoogia kujutlusele kätte seda, mida representatsionist loodab. Ühest küljest: kui kujutleme neid „kõrgemaid olendeid“ ja nende maailma, siis see pole mõeldamatu. Teisest küljest: kasutades võrdluses väljendit „kõrgemad olendid“, aga pidades neid tegelikult mõeldamatuteks, siis on see osapool võrdlusest tegelikult puudu. Väljendit „samasugune suhe“ ei saa rakendada, kui üks osapool on tähenduseta. „Kõrgemad olendid“ ja „samasugune suhe“ ei klapi kokku nagu vaja. Tahetakse analoogia põhjal ületada semantilise lõksu piire, aga pragmatisti puhul keel ei tööta nii. Leidub küll kontekste, kus väljend „kõrgemad olendid“ on mõttekas, ja leidub ka kõnepruuki, kus „samasugune suhe“ on täiesti omal kohal, ent sellisel viisil neid kokku panna, nagu Nagel seda teeb, on keele kuritarvitamine.

Iva on selles, et see analoogia põhjal tehtud argument toimib ainult siis, kui juba eeldada representatsionistlikku keelefilosoofiat. Selles süsteemis eeldatakse, et kuidagi on võimalik osutada väljapoole inimlikku tähendushorisonti. Nii et väljend „kõrgemad olendid“ võiks viidata kuhu vaja, sõltumata meie piiratud semantiliselt võimekusest. Selle eelduse toob Nagel välja ka: „Olendid, kes tunnistavad oma piiratud loomust ja enese sisaldumist maailmas, peavad tunnustama nii seda, et reaalsus võib ulatuda teispoole meie mõistelist haaret, kui ka seda, et võib leiduda mõisteid, millest me ei suuda aru saada. Sellele tingimusele vastab reaalsuse üldmõiste“. 5

Näib, et Nagel esitab siin ka põhjenduse, ent tegelikult on ta kõigest sedastanud keelefilosoofilise eelduse. Õigupoolest saab pragmatist esitada sama põhjenduse oma kasuks: just nimelt oma piiratud loomust tunnistades tuleb leppida ka sellega, et meie keelel ja mõistetel pole üleloomulikke võimeid. Eksistentsi tabada püüdvad väljendid nagu „midagi mõeldamatut on olemas“ või „mõni meile täiesti võõras semantiline lõks“ või „võib leiduda mõisteid, millest me ei suuda aru saada“ ei osuta tegelikult mitte millelegi või kui osutavad, siis on võimalik sellest mõelda. Need fraasid tabavad semantilise lõksu piiri, kus nende tähendus luhtub, või käänduvad sissepoole tagasi mõeldava valda.

Selliste lennukate arutelude juures meenutab pragmatist, et vahest on hea tagasi tulla maa peale ja vaadata, kuidas keelt tegelikult kasutatakse. Muidugi kasutame iga päev asesõnu nagu „midagi“, „mõni“ ja ka sõnu „mõeldamatu“, „võõras“, „tundmatu“ jne. Neil on lokaalses diskursiivses praktikas oma mõte. Näiteks ütleme „mõned aastad tagasi oli mõeldamatu see, et …“, pidades silmas, et siis me ei osanud ette aimata seda, mis on nüüd me silme ees. Või näiteks ütleme „üleaedsed on võõrad, ma ei tunne neid“, pidades silmas, et me ei tea nende nime ega tunne teguviisi. Sellise pruugiga ei kehtestata mõeldamatust aga globaalses kontekstis, nagu see siin arutelu all on – asju väljapool semantilise lõksu kehtestatud piire. Ükski mõiste, ka eksistentsi oma mitte, ei saa endale võluväel metafüüsilist võimet ulatuda kuhugi teispoolsusse, kus ta saaks kuvada asju transtsendentsest jumala perspektiivist.

Metafüüsiliste tungide vaibutamine

Nii representatsionism kui ka pragmatism on omas mahlas mõttekad, ent esimene õhutab metafüüsilisi tunge, teine vaibutab. Need tungid panevad meid arvama, et on üks kindel viis, kuidas maailm inimestest sõltumata on, ja et inimestel on võimalik seda vaimus ja sõnas objektiivselt esitada. Representatsionism ergutab ambitsiooni näha seda sõltumatut maailma justkui läbi jumala silma. Ja kerkib tuhin, et lõpuks ometi kirjeldab just meie paradigma asju nii, nagu need ka väljaspool meid päriselt on ja olema peaksid. See fantaasia on tõepoolest ülbus kosmilisel skaalal. Veel enam, nagu nägime, sellega käib kaasas usk mõeldamatusse. Mõeldamatusega aga võib igaüks õigustada mida tahes. Nii on metafüüsilistele tungidele antud vaba voli.

Pragmatist seevastu talitseb meid, et me ei prooviks esmalt mitte maailma tabada, vaid kõigepealt neid kirjeldusi, millega tahame maailma püüda, s.t pöörata tähelepanu kõigepealt sellele, millist keelemängu parasjagu mängitakse ja miks. Selline tagasihoidlikkus vaibutab metafüüsilisi tunge. Pragmatistliku filosoofia vaateväljal on kogu oleva tervik hõlmatud tegutseja tähendushorisonti – aga mitte selles mõttes, et niivõrd võimsalt mõeldakse ja tegutsetakse, vaid ikka seepärast, et kogu oleva tervikut ongi võimalik sedastada ainult tuttava perspektiivi kaudu. Võõrast kohates ei pruugi me kohe temast aru saada, ent pragmatist hoidub temasse midagi mõeldamatut mõtlemast: kui võõras kehtestab meie praktikas mingi erinevuse, siis muutub ta seeläbi ka tähenduslikuks ja seega mõeldavaks; kui mitte, siis pole mõtet teda postuleerida, s.t me pole teda kohanud. Ükskõik kui laia joonega ka ei mõtleks, sellest semantilisest lõksust välja ei pääse. Isegi kujutledes midagi nii võimast ja võõrast nagu kauged galaktikad ja nende asukad, ei kujutleta mitte maailma läbi jumala silma, vaid ikka oma uskumusi, mis võrsuvad inimmõtlemisest ja -meeltest.

Näeme maailma ainult omanäolisena, aga see on rõõmusõnum. Uskudes, et eksistents piirdub meie tähendusväljaga ja seetõttu pole põhimõtteliselt teist reaalsust kui immanentne, on ehk loomulikum võtta ka vastutus oma maailma eest. Seeläbi ei muutu maailm mitte ainult tähendusrikkaks, vaid ka elamisväärseks. Kui hülgame lootuse transtsendentsusele, saavutame totaalselt tähendusliku immanentsuse.

1 Bruno Mölder, Thomas Nageli mõistlik antihumanism. – Sirp 12. V 2017; Henrik Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. – Sirp 12. V 2017.

2 Ludwig Wittgenstein, Tõsikindlusest. Tlk Andres Luure. Ilmamaa, 2000, lk 370.

3 Siin esitatud pragmatismi versioon on pealiskaudne ja valikuline visand filosoofiast, mida olen nimetanud globaalseks pragmatismiks (põhjalikumat esitust vt Henrik Sova, The Structure of a Consistent Global Pragmatism. TÜ Kirjastus, 2020). See on inspireeritud selliste filosoofide ideedest nagu Rudolf Carnap, Ludwig Wittgenstein, Wilfrid Sellars, Richard Rorty, Robert Brandom ja Huw Price.

4 Thomas Nagel, Vaade eikusagilt. Tlk Märt Väljataga. Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 139.

5 Samas, lk 143.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht